"Bertrami hotellis" - Agatha Christie (4)

Bertrami hotellis -
Agatha Christie
Londonis, ühel vaiksel tänaval asub Bertrami hotell , mis on tuntud oma külalislahkuse ja Edwardi aegse meeleolu poolest. Seal juuakse kella viie teed, seal käivad vanemad daamid ja härrad, et oma noorusaegadest mõelda, seal sepitsetakse vargaplaane...
Jane Marple, kes on eakas , kuid terane vanapiiga sõidab Bertrami hotelli puhkama kaheks nädalaks. Midagi pole muutunud, sellest ajast, kui ta neljateistkümne aastasena siin käis, kuigi vahepeal oli sõda. Michael Gorman, kes on erusõjaväelasest uksehoidja, aitab kenasti vanakesi, kutsudes neile takso, või aitades neil õiget teed leida. Ülemteener Henry pakkub hotellis viibijatele teed või kukleid. Miss Gorringe, kes on hotelli administraator, ulatab viisakalt külalistele võtmeid ning tunneb kõiki külastajaid nimepidi.
Miss Marple kohtas vestibüülis oma vanat tuttavat Selina Hazy’t. Nende vestluse ajal tundis Selina mitmel korral külastajate seas oma tuttavaid ära, kuid tavaliselt ta eksis, miss Marple pani seda aga tähele ja sai aru, et siis toimub midagi kahtlast. Järsku aga lõpetas leedi Hazy oma jutuvadina, ning ta suu avanes. Sisse astus üle kogu Inglismaa kuulus Bess Sedgewick, kes on pöörane ja taltsutamatu, kuid rabav naine, ning kes harrastab paljusid spordialasid: ta osaleb võidusõitudel, ta ratsutab, lendab ning laseb väga täpselt revolveriga.
Miss Marple kõndis lifti poole, et oma tuppa minna. Samal ajal sisenes vestibüüli blondide juustega tütarlaps Elvira ja mrs. Carpenter , neid ootas kolonel Luscombe. Kolonel tervitas Elvirat, kes tuli just Itaaliast ning pidi selles hotellis paar päeva elama.
Kui Elvira oma teed jõi ning oma imetlusväärsest emast kolonel Luscombelt küsis, astus sisse umbes kolmekümneaastane nägus mees, kel oli seljas nahktagi. Ta küsis kiiresti midagi administraatori käest, ning jooksis jälle välja, õest kostis mootorimürinat. See oli Ladislaus Malinowski , võidusõitja.
Peale teda astus hotelli sisse kanoonik Pennyfather, kes oli kohutavalt hajameelne, ning algul ei tundnud isegi Bertrami hotelli ära. Kuid administraator abistas teda ning ta jõudis õnnelikult oma tuppa.
Scotland Yardi ruumides käis nõupidamine, arutati kuritegevuse kasvu ning imelikke juhtumeid autonumbritega, eriti osavõtlik oli selles jutus vaneminspektor Fred Davy , keda hüüti ka „ Vanaks “, täna oli ta eriti pahur, sest ei suutnud midagi välja nuputada.
Tuli hommik, miss Marple sõi rahulikult oma hommikusööki, kanoonik Pennyfather sõitis Briti muuseumisse, ning leedi Sedgewick rääkis läbi akna uksehoidjaga, kellega tal nooremas eas armuafäär oli olnud. Loomulikult suutis miss Marple Bessi juttu pealt kuulata, aga seda ei teinud ta ainukesena...
Peale seda sõitis Jane Marple taksoga Robinsoni ja Cleaveri kaubamajja.
Samal ajal sõitis Elvira Blake oma sõbranna Bridgeti juurde. Ta palus Bridgetilt abi raha saamisel. Alguses Bridget keeldus, kuid peale mitmeid palumisi ta siiski nõustus kaasa mängima.
Nende plaan oli selline: Elvira läheb juveliiri juurde, ning palub tal talle ehteid ette näidata. Samal ajal Bridget jookseb mõnele autole ette juveliiriäri ees, juhtub peaaegu avarii, juveliir tõmbab oma tähelepanu Bridgetile, Elvira haarab laua pealt mõne kalli ehe, ning läheb rahulikult minema. Seejärel lähevad nad pandimajja ning saadud raha eest ostavad lennupileti.
Nende plaan õnnestus.
Miss Marple aga veetis kaubamajas mõnusasti aega, ostes endale voodilinu ja köögirätikuid. Kui ostud olid tehtud, sõitis miss Marple Armee ja Levastiku kaubamajja. Seal läks ta restorani, et lõunastada. Kuid ta ei saanud eriti süüa, sest sealsamas restoranis oli Bess Sedgewick koos Ladislaus Malinowskiga lõunat söömas. Jane Marple arvas , et see on salakohtumine ning peale paart trikki suutis ta kuulata pealt nende juttu. Nad mainisid oma jutus ka Bertrami hotelli.
Kanoonik Pennyfather sõitis lennujaama , seal öeldi talle, et ta lennupilet ei kehti enam, sest ta ajas kuupäevad sassi. Kanoonik sai aru, et ta ei käinudki konverentsil. Seda juhtus temaga tihti, et ta kuupäevad sassi ajas või unustas , kus ta asub, või kuhu ta minema peab. Kanoonik mõtles tükk ega, kuhu tal minna on, siis meenus talle, et tal oli Bertrami hotellis reserveeritud tuba neljaks päevaks. Pennyfather hakkas hotelli poole kõndima, kui märkas kinokuulutust: „Jeeriku müürid“. Ta arvas, et see on huvitav film , ning läks seda vaatama. Film meeldis talle ning ta lonkis hotelli poole, vahepeal valele bussile istudes , mis ta vastassuuna viis. Kuna hotellitoa võti jäi talle tasku, siis kõndis ta mööda treppi oma toa poole, kell oli umbes kaksteist öösel. Oma tuppa astudes sai ta šoki, ning märkas üles tõstetud kätt liiga hilja , ta peas plahvatasid tähed...
Sel ööl toimus postirongi röövimine. Kuriteo paigal märkas üks naine kanooniks Pennyfatherit.
Elvira läks oma eestkostja ja advokaadi Richard Egertoni poole. Elvira küsis Richardi käest, kui palju raha tal on, ning kes saab kogu raha, kui ta sureks. Samuti sai tütarlaps teada, et oma kogu vara saab ta kätte alles kahekümne ühe aastasena. Peal nende vestlust helistas Egerton Luscombele, Richard ütles talle, et arvatavasti on Elvira kallim silmapiiril. Luscombe loomulikult ei uskunud teada, aga jättis siiski tähelepaneku meelde.
Kanoonik Pennyfatheri majapidajanna Mrs. McRae ootas kanoonikut koju. Ta ei muretsenud eriti kanooniku pärast, sest ta teadis, et see mees vahel hajameelne on. Kui ta oli oodanud juba üle nelja tunni, helistas ta Bertrami hotelli, seal öeldi, et kanoonik pole ikka veel hotelli jõudnud, ning ta asjad on ikka veel Bertramis. Majapidajanna helistas nüüd ülemdiakon Simmonsile, et ta aitaks kanoonikut otsida. Varsti saabus Simmons kohale. Ta helistas mitmed asutused ja isikud läbi, kuid ei leidnud peaaegu ühtegi jälge kanoonikust. Koos otsustati minna politseisse.
Samal ajal tegi miss Marple Londonis oma oma jalutuskäiku. Peale poolt miili kõndimist otsustas ta puhata ühes pisikeses tänavakohvikus, et juua teed. Kuid siis ta märkas kedagi. See oli seesama Ladislaus Malinowski, keda ta nägi Armee ja Laevastiku kaubamajas ning keegi Bessi sarnane, aga see polnud Bess, vaid keegi noorem. Miss Marple pani ette tugevamad prillid , ning nüüd tundis naise ära, see oli Elvira!
Järgmisel hommikul läks inspektor Davy ja veel üks politseinik Bertrami hotelli, et kanooniku kadumist uurida. „Vana“ soovis rääkida toatüdrukuga ja miss Marplega. Toatüdruku käest ei saanud ta midagi erilist teada, miss Marple aga sõnas inspektorile, et ta nägi kanooniku väljumast oma hotellitoast kell kolm öösel lennufirmakott käes.
Kanoonik Pennyfather ärkas, tuba, milles ta oli, oli talle võõras. Tuli välja, et temaga oli juhtunud avarii Milton St.John’is, ning ise ei mäletanud ta midagi. Teda oli võtnud enda juurde majja Wheelingute perekond. Nad polnud helistanud politeisse, sest arvasid, et vaimulikule ei meeldi see.
Inspektor Davy ei jätnud järele, ta tõttas ühe tähtsa isiku juurde, et teada saada, kes on Bertrami hotelli omanik.Hotelli omanikeks osutusid Wilhelm Hoffman ja tema vend Robert. Peale seda küsitles „Vana“ kanoonik Pennyfatherit. Kuid see oli mõtetu, sest kanoonik ei mäletanud mitte midagi. Õhtul läks ta Bertrami hotelli, õues oli udu. Ta soovis rääkida miss Marplega. Miss Marple jutustas „Vanale“, kuidas ta oli näinud Elvirat ja võisusõitjat koos kohvikus istumas, see tekitas talle muret. Nad rääkisid kanoonikust, kui järsku kõlas pauk , õnneks oli see automootori tagasilöök. Natukese aja pärast kostis uus, valjem pauk, siis oli kuulda kiljatust ning teist pauku . Vanemisnspektor liikus kiiresti kiljatuste poole. Ta leidis tänaval istuvat tüdrukut, Elvirat, ning Elvira jalge ees lamas uksehoidja Michael Gorman, kes oli surnud. Neiu jutustas, et ta olevat tahtnud minna hotelli, kuid siis kõlas pauk, kuul oleks peaaegu ta kõrva riivanud, siis jooksis Michael ta ette, kostis teine pauk, ning uksehoidjast iirlane lamas surnult maas.
Vestibüüli astus suurt kasvu politseinik ja neiu. Lift tuli alla, uksed avanesid ning liftiuksed astus välja pikk figuur, neiu tõmbas politseiniku käed eemale, ning jooksis läbi vestibüüli oma ema poole.
„Vana“rääkis kolonel Luscome ning Bidgetiga, jutuajamine koloneliga polnud mõtekas, Bridgetiga aga küll. Inspektor sai teada, et Elvira oli sõitnud üks päev Iirimaale, ning et ta oli palunud oma sõbrannalt abi raha leidmisel. Sõnavahetus Malinowskiga oli „Vanal“ õnnestunud, ta sai teada, et Ladislaud ja Elvira tahtsid abielluda ning et Elvirat oli tulistatud Ladislausi püssiga.
Järgmisel päeval mängis miss Marple tolle öö sündmused „Vana“ abiga läbi. Tulemused olid sellised: see kes kõndis trepist alla lennujaama kotiga polnud kolonel. Kuid siis tuli kolonelil Pennyfatheril mõttesähvatus: talle tuli meelde, et ta oli läinud hotelli, peale „Jeeriku müüride“ filmi vaatamist, astunud oma tuppa, ning näinud toolil istuvat oma kaksikut, kuid siis oli talle keegi piki pead löönud.
Samal päeval toimus vaneminspektori ja Bess Sedgewicku jutuajamine. Bess oli öelnud „Vanale“, et tema oli uksehoidjat tulistanud ning et tema juhtis seda kriminaalettevõtet, nemad röövisid postirongi, nemad vahetasid automärke, nemad varastasid ning et kõik selle hotelli töötajad on näitlejad. Kuid siis hüppas ta aknast alla, istus oma autosse , ning kihutades mööda tänavat sõitis end vastu posti puruks.
Kud vaneminspektor Davy ning miss Marple teadsid, et see, mida ütles Bess polnud tõsi. Uksehoidja oli tapnud Elvira ise! Ta oli arvanud, et kuna Bess Sedgewick ja Michael Gorman on abikaasad , siis ei saa ta varandust käte oma isa poolt. Kuid ta eksis, ta oleks selle nikunii kätte saanud, sest ta isa oli testamendis kindlalt kirjutanud, et kogu varandus kuulub Elvirale...