50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 5 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-11-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
liisuuk
Õppematerjali autor
väljenduvad õppimises, inimestel, kes on üle 65 aasta vanad) mäletamises, mõistmises ja võivad viia mälu kaotuse ja isiksuse kõnelises osavuses. See on mandumiseni intellektuaalse ehk vaimse arengu osa. Nende muutustega on tihedalt seotud liigutuste (motoorne areng) ja tundeelu areng. Näiteks beebi mälumahu suurenemine toetab tema arengut. Eraldamisest tekib rahutus siis kui ema läheb ära ja kartus, et ta ei tule tagasi. Mälu on seotud füüsiliste reageeringutega. Näiteks 1 aastane poisile tuleb meelde, et temaga on tõreldud, kui ta lõhkus ära õe klotsidest tehtud 11
.................................................................................................................. 13 MITTESÕNALISED MÄNGUD........................................................................................... 14 ERINEVAD HÄÄLED ........................................................................................................ 14 MÄHKMEVAHETAMISE MÄNG........................................................................................ 14 3. KUNI 6. ELUKUU:............................................................................................................. 15 VAATA SIIA!...................................................................................................................... 15 NÖPSNINA........................................................................................................................ 15 ÜLES JA ALLA................................................................................................
«Mis selle talu nimi on?» küsis naine. «See on Aaseme,» vastas mees. «Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.» Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt. «Kuhu see teine tee viib?» küsis naine. «Sooväljale,» vastas mees. «See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.» Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave,
võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget 8 seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid,
269. Armastus on kirg, mis tuleb teadmata kust ning läheb samuti teadmata kuhu 270. Ainult lahkumisel või jällenägemisel tuntakse, kas teineteist armastatakse 271. Armastus on nagu palavik: ta sünnib ja kustub, ilma et tahtel oleks sellega midagi tegemist 272. Armastus võtab mõistuse neilt, kellel seda on, ja annab sellele, kel seda pole 273. Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk 274. Pole hirmsamat kõrbe kui elu ilma sõpradeta 275. Õnn on see, kui üks mure on lõppenud ja teine pole veel alata jõudnud 276. Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab 277. Naerata, homme on veel hullem! 278. Ärge kaotage pead. Elu tahab seda paitada 279. Suur leek süttib pisikesest sädemest 280. Südamel on omad põhjused, millest mõistusel pole aimugi 281. 90% kõigest on rämps 282. See, mida sa ei tea, on alati tähtsam sellest, mida sa tead 283. Miski pole lollikindel, sest lollid on äärmiselt leidlikud. 284
teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekün-nistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud soomussärki selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid «Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord
See oli lihtsalt hämmastav. Tema müts oli tore,, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom: «Ma võin sulle naha peale anda!» «Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.» «Aga ma saan sellega hakkama.» «Ei, sa ei saa.» «Jah saan.» «Ei saa.» «Ma saan.» «Sa ei saa.» «Saan.» «Ei saa.» Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom: «Mis su nimi on?» «See pole vist sinu asi.» «Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.» «Miks sa siis ei tee?» «Kui sa veel palju räägid, siis teen
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid