„Märkmeid surnud majast“ Fjodor Dostojevski - (0)

Tartu Kutsehariduskeskus
Fjodor Dostojevski
„Märkmeid surnud majast“
 
Tartu 2006
Autorist:
Dostojevskit peetakse kõigi aegade olulisimaks romaanikirjanikuks, kes vapustavalt kujutas inimhinge varjukülgi. Tema teoseid läbivateks motiivideks on ennastohverdav armastus, inimese jumalaotsingud ja vastuhakk oma Loojale. Poliitiliselt oli Dostojevski patriarhaalse tsarismi ja ortodoksse kiriku pooldaja, nähes nendes maailma pääseteed. Vene patrioodist ja panslavistist kirjanikvõitles sotsialismi, nihilismi ja väikekodanliku liberalismi vastu. Tema tähtsaimateks teosteks on romaanid "Kuritöö ja karistus " (1866) ja " Idioot " (1868) ning triloogia "Vennad Karamazovid" (1880).
Fjodor Dostojevski sündis 11. novembril (vana kalendri järgi 30. oktoobril) 1821 Moskvas. Ta pärines põlisaadlist, kelle perekonnanimi tulenes Valgevenemaa Dostojevo küla nimest. Hariduselt oli kirjanik insener – ta lõpetas 1843. aastal Peterburi sõjaväeinseneride kooli.
1847. aastal tekkisid Dostojevskil sidemed revolutsioonilise meelsusega Petrashevski ringiga , mille tegevuse kuulutas tsaarivõim riigivastaseks. Dostojevskilegi määrati surmanuhtlus, mis armuandmise korras asendati sunnitöö ja asumiselesaatmisega. Armuandmine kuulutati välja pärast mahalaskmistseremooniat, kus ära jäi ainult käsklus " Tuld !". Aastad 1850–1854 veetis Dostojevski sunnitööl ning aastail 1854– 1859 oli lihtsõdurina väeteenistuses.
25. jaanuaril 1881 algas Dostojevskil ootamatult kurgust verejooks ja 28. jaanuari õhtul kirjanik suri.
Kõik isiklikud eluvintsutused on vajutanud sügava pitseri kogu Fjodor Dostojevski loomingule.
Fjodor Dostojevski kuulsaima romaani “Kuritöö ja karistus” tõlkis 1929. aastal eesti keelde Anton Hansen - Tammsaare .
2003. aastal kirjastus Varrak üllitas Anna Dostojevskaja (1846–1918) mälestused kirjanikust. Nende autor oli kirjaniku teine naine, tema laste ema, lähim kaastööline ja tagatipuks ka mänedzher, selle sõna tänapäevases mõistes. Anna Dostojevskaja, kes oli oma mehest 25 aastat noorem, pühendas terve elu sellele, et luua kirjanikule võimalused loometööks, kaitsta teda tüütu välisilma eest, tagada perekonnas kindel tagala . Tema memuaaridest koorub välja armastuslugu , mis ei lõppenud abikaasa surmaga, vaid kestis veel 27 aastat, mille truu naine pühendas kirjaniku käsikirjalise pärandi korrastamisele ja materjalide kogumisele tema kohta.
Teose ajaline taust:
Ajastu probleemid on antud teost mõjutanud kohe päris kindlasti. Raamat räägib selleaegsest vangla elust, mille eest inimesi kinni pandi ja kuidas neid karistati.
Kuidas inimesi saadeti asumisele ja sunnitööle, lisaks olid veel füüsilised karistused nagu piitsaga peskmine ja kepihoobid, mida anti tohutult suurtes kogudes- nii 500 kuni 4000 hoobi haaval. Karistusi saadi kätte veel mitmetes kordade, sest inimene pole võimeline üle 1500 piitsahoobi korraga saama (see käis tugevamate inimeste kohta). Ükski hoop ei jäänud saamata— halastust praktiliselt ei eksisteerinud.
Teose teema, probleemistik:
Kõige jubedam tundus inimeste muutumine ükskõikseks, külmaks ja kalgiks. Umbes nagu loomastumine, ainult et loomad tapavad, et süüa, kuid vanglas istus palju inimesi, kes tapsid lõbu pärast. Need inimesed ei valinud oma ohvreid, tapsid külmalt ka väikseid lapsi, tihti ka piinasid oma ohvreid ennem tapmist. Karisutsed olid aga kõigile samad— sellised inimesed võisid isegi kergemalt pääseda, kui keegi, kes oli poliitilise korra vastu häält tõstnud, või oma üldsusest erinevaid uskumusi valjult avaldanud.
Seda lugedes sain mõtlesin sellest kohutavast rutiinist, mis seal igapäevase üksluise tööga tekkis ja tundsin, kui ebaõiglane erinevatele inimestele see vanglaelu oli.
Tegelastest:
Tegelasi oli palju ja väga erinevaid. Alates alandlikest teenritest ja lõpetades väga liiderlike isiksustega. Omavahelised suhted olid neil pealiskaudsed , tõelist sõprust vanglas ei esinenud , kõik olid ikka omakasu peal väljas. Üksteise tagant varastati. Isik kellelt varastati, aga polnud tihtipeale pärast pahanegi, sest see oli nii loomulik. Tegelastelt ei õppinud ma midagi, mida sa ikka vangilt õpid, kui siis ainult seda et parem on ise mitte seadustega pahuksisse sattuda, kuid seda teab ika mõistlik inimene ka ilma vanglateemalisi raamatuid lugemata.
Enda elus selliseid olukordi nagu selles raamatus oli loomulikult ei ole ette tulnud ja loodetavasti ei tule kaa.
Minu hinnangud , järeldused, üldistused:
Raamat kirjeldas selleaegset vanglaelu päris hästi: Üksluisis, rutiin, igavus , füüsilised karistused, ranged reeglid ja nende külm eiramine , kõiki oli võimalik ära osta, kõike sai endale hea tahtmise korral (juhul kui ikka raha oli) hankida jne.
Vanglasse sattuda ei tastu , see pole koht, kus oma niigi lühikest elu raisata.
Kas autor lahendas probleemid, mida ta elu kohta näitas? Ei, ta oli aadlik . Aadlikke vanglas ei austatud. Enamik ei võtnud teda lõpuni päris omaks, kui kellegiks enda seast— Ennem aadlik, vanglas aadlik, pärast aadlik ja elu lõpuni aadlik. Lisaks sellele oli ta lihtlabane vang, mida tal ikka kogu selle süsteemi vastu teha oli...?
Kuidas hoiab autor üleval huvi?
Autor otseselt huvi üleval ei hoia, tegemist oli siiski äärmiselt rutiinse ja igava eluga— siiski vangla ja sunnitöö.
Aga inimesele, keda huvitab , mis sel ajal vanglates ja õigussüsteemis toimus see lihtsalt on huvitav.
Tegelasi keda autor pidas iseloomustamisväärilisteks, iseloomustas ta väga üksikasjalikult ja täpselt. Ilmselt oli ta väga hea inimeste tundja, aga see pole kindel, sest aastaid samas ruumis elades õpib tundma ka keerukama iseloomuga inimesi.
Teose ülesehitusest:
Autor kaldub pidevalt teemast kõrvale hakates keset teemat mõnda inimest või midagi muud kirjeldama. Sõnavara on ja keelekasutus on head ja ilmselt on vene keeles veel paremadki.
Üldhinnang:
Teos kirjeldab väga hästi 19. sajandi vanglaelu Venemaal Siberis. Annab täpse ülevaate selleaegsetest karistustest ja vangidest, ülematest. Räägib vangide käitumisest ja reeglitest, mis vanglas kehtisid. Väga hea raamat, kui sellesse sisse elad ja seda kõike läbi vangi silmade vaatad. Ma jäin selle valikuga rahule ja sain palju teada. Näiteks hämmastas mind see kui vähe oli sel ajal vangide vahelist füüsilist vägivalda.
Raamat oli äärmiselt huvitav ja valgustav.
Kasutatud kirjandus:
1) www.google.com otsing
2) www. neti .ee otsing
3) Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“