Basskitarri roll muusikas (0)

Roll muusikas

Rokk

Terminit „ rokk “ kasutatakse paljude stiilide kirjeldamiseks, alustades ebakõlas oleva kvint -akordidega trash- metal ’is kuni soft - roki õrnade harmooniateni. Rokil on rohkem alamliike kui ühelgi teisel muusikavormil. Rokk on kitarripõhine muusikastiil , mida tavaliselt mängib neljaliikmeline grupp, enamasti kitarr , basskitarr , trummid ja vokaal , kuid on ka viieliikmelisi bände, kus on tavaliselt juures klahvpillid või teine kitarr. Roki taktimõõt on tavaliselt 4/4. Joonis 17. Flea bändist Red Hot Chili Peppers.
Bassimängija ülesanne on igas rokižanris sama: visandada akordide sarja , samal ajal kokku mängida trummidega, et luua võimas ja kaasakiskuv rütm. Kitarrisoolod on rokis esileküündivad, kuid need laienevad mõnikord ka basskitarrile, välja arvatud progressiivsetes rokistiilides. Bassiread on tavaliselt lihtsad, need kas kordavad kitarril mängitud riffe või toovad esile akordide madalaimad noodid . Üheks heaks näiteks basskitarrist rokkmuusikas on meeldejääva bassirifiga laul „Ethiopia“ bändilt Red Hot Chili Peppers. Bändi bassist, keda tuntakse paremini tema hüüdnime Flea järgi, peetakse praeguse aja üheks parimaks basskitarristiks (joonis 17).
Kõige populaarsem basskitarr rokkmuusikas on kindlasti Fender Precision Bass . Alates 1951. aastast kui see välja lasti, on seda pilli kasutatud kuulsatel salvestustel ja esinemistel rohkem kui ühtegi teist bassi. Märkimisväärt on ka Rickenbacker 4001 ja Gibson EB-3.

Kantri

Nii nagu džäss ja rokk, on ka kantrimuusika pärit Ameerika Ühendriikidest. Erinevalt džässist, on kantrimuusika üle kogu USA vägagi populaarne ja seetõttu ühe maailma suurima läbimüügiga muusikastiil. Kantrimuusikat mängitakse tavaliselt taktimõõdus 2/2 ning bassinoodid langevad esimesele ja teisele löögile, seetõttu on bassimängija roll jääda kindlaks lihtsale vahelduvale põhihelile ja kvindile. Johnny Cashi loetakse üheks kõige mõjukamaks isikuks Ameerika kantrilauljate ajaloos 20. sajandil. Basskitarri mängustiili kantrimuusikas on hästi kuulda Johhny Cashi „Ring of Fire “’is.
Puhas kvint on „turvaline“ intervall ; see ei ole ei mažoorne ega minoorne ning seetõttu saab seda kasutada enamikes akorditüüpides. Nagu selle nimigi (fifth – viies), on puhta kvindi intervalliks viis tähte oma toonikast kõrgemal, näiteks C kvint on G, A kvint on E. Mõnikord on vaja nooti kõrgendada (#) või madaldada (♭), et säilitada tema 3½ tooni vahet, mis on vajalik, et mängida puhast kvinti.

Popmuusika

Popmuusikat defineeritakse tema müügiedukuse põhjal, mis on tavaliselt lühike ning mööduv. Sellest hoolimata on popmuusika andnud mõned maailma inspireerivaimad ja kauamüüvad bändid, näiteks The Beatles ja The Rolling Stones . Pop ei ole tegelikult omaette žanr; see hõlmab ainult neid stiile, mis on hetkel moes. Popmuusika ajalugu ulatub tagasi sõjajärgsesse USA-sse 1940-ndatel, kui vinüülplaadid ja nende mängimise vahendid said laialdaselt kõigile kättesaadavaks ning taskukohaseks. Kuna popmuusika võib erinevatel ajavahemikel olla erinev ning kindlat bassimängimise stiili ei ole, siis ei saa seda ka üldistada. Eelmise sajandi teisel poolel lõi aga laineid ansambel The Beatles, kelle laulud on siiamaani väga populaarsed . Popmuusika bassiread on tavaliselt lihtsad ja meeldejäävad, nagu The Beatles’ite „All You Need is Love“’is.
Üks esimesi popmuusika edetabeleid oli Music Popularity Chart , mille avaldas Ameerika ajakiri Billboard aastal 1940. Sama ajakiri avaldas 1958. aastal Top 100 edetabeli, mis eksisteerib siiamaani. Suurbritannias avaldas esimese Briti singlite edetabeli New Musical Express (NME) 1952. aastal. Popmuusika edu sõltub tema positsioonist edetabelis rohkem kui millestki muust, seega võib ükskõik mis muusikastiili mõnel ajahetkel nimetada popmuusikaks, vähemalt senikaua , kuni ta püsib edetabelis.
Üldiselt võib öelda, et bass peaks kokku kõlama trummidega ning rõhutama põhiloo harmooniat, olemata liiga pealetükkiv; „lihtne, ent efektiivne“ on popmuusika mantra .

Funk

Termin „ funk “ kirjeldab väga laia muusikavahemikku. See kõik sai alguse funk’i „ristiisast“ James Brownist 1960ndate lõpul. Džässi mõjutused tungisid esile kuuekümnendate lõpus, seega seitsmekümnendate alguseks oli Stevie Wonder hõivatud uue pop-funk-brändi loomisega , samal ajal kui funk-bänd Tower of Power suutis mängida tihedamaid, keerukamaid ja libedamaid rütme, mida keegi eales kuulnud oli ning seda ka puhkpillidega. Kümnendi lõpuks oli funk leidnud oma tee New Yorgi tantsupõrandatele selliste bändidega nagu Chick ja Sister Sledge .
Basskitarr on funk-muusikas kõige olulisem instrument. See kõlab kokku trummidega ning kasutab võimast sünkopeerimist (syncopation – nõrkade löökide rõhutamine), loomaks nakatavat tantsurütmi. Funk-lood algavad tihtipeale bassi ja trummi jämmimisega – basskitarr tõuseb esile rifiga ning trummar jääb rütmis tagaplaanile. Enamik funk’i basskitarriste mängib sõrmitsedes, mitte medikaga. Sõrmed tekitavad soojema heli ning lihtsustavad üle keelte „hüppamist“. Funki kiireloomulist bassirida demonstreerib James Browni laul „I Feel Good “.

Reggae, ska ja rocksteady

Reggae on Jamaicalt pärit muusika , mis on sündinud ska- ja rocksteady- stiilide tulemusena 1960ndate lõpus. 1960ndate algusaastatel hakkasid Jamaical „tahumatud kutid“ (rudeboys), kes olid tuntud oma sirgete ülikondade, peenikeste lipsude ja mütside poolest, mängima ska-stiilis lugusid poole aeglasemalt, sest arvati, et nii kõlavad need paremini. Selle stiili võtsid üle vaid Jamaica muusikud , kes omakorda hakkasid oma lugusid aeglasemalt mängima ning rocksteady oligi sündinud. See lühikese elueaga žanr tõrjuti välja 1967. ja 1968. aasta vahel.
Reggae-muusikas on kõige olulisemad bass ja trummid – koos mängides loovad nad reggae-rütmi ehk riddim’i. Reggael on kordumatu rütm: esimest lööki tavaliselt välditakse, kolmandat lööki rõhutatakse tugevalt ning kaheksandiknoote mängitakse tihtipeale svingilaadses rütmis (nagu ka bluusis või džässis). Reggae bassimängijad mängivad tavaliselt ainult pöidlaga, summutades kergelt keelte heli, asetades peopesa silla ette. See loob tuhmi reggae-heli.
„Löök löögil“ põhineb tühjal esimesel löögil ning tal on löök ja paeluv aktsent kolmandal löögil – see on rütm, mis on iseloomulik ainult reggae- muusikale . Sammurütm lisab löögi igale löögile, mida mõnikord kutsutakse ka kui „ four on the floor – 4/4-le, loomaks kaasakiskuvat rütmi. Reggae- muusika kõlab petlikult lihtsalt, kuid nagu enamikus žanrites on sealgi palju rohkem, kui tavalised kuulajad aimata oskavad.
Bassi rolliks reggae-muusikas on tagada löögimõju, peopesaga summutatud rea, mis väldib esimest lööki ja kõlab kokku trummilöögiga, mida rõhutatakse kolmandal löögil. Ehtsa reggae-bassiheli saavutamiseks soovitatakse keerata võimendil bassisagedused kõrgemaks ning kõrged sagedused alla. Kindlasti kõige kuulsam reggae muusik oli Bob Marley ning basskitarri petlikku lihtsust reggaes on kuulda tema laulus „Stir it Up“.