Basskitarri ehitus ja kasutamine osa 3 (0)

Vasakukäelistele

Tavalisel basskitarril on keeli tõmbav käsi parem käsi, see võib osutuda probleemiks vasakukäelistele inimestele. Mõned vasakukäelised lihtsalt otsustavad paremakäelise pilli kasuks. Enne valiku langetamist tuleks proovida muusikapoes mõningaid nii vasaku- kui ka paremakäelistele mõeldud kitarre. Kui vasakukäeline pill tundub loomulikum, siis tuleb järgida oma sisetunnet. Maailmas on palju tuntud vasakukäelisi basskitarriste, näiteks Paul McCartney , kes kasutavad vasakukäelistele mõeldud kitarre. Vasakukäelistele mõeldud pille valmistavad kõik suuremad tootjad.
Alternatiiviks on osta paremakäeline basskitarr , pöörata kael teisele poole ning tõsta keeled ümber, kuid selline toimimisviis võib kaasa tuua probleeme mängumugavuses ning pilli hääles püsimisega. Tagatipuks oleks paljude kitarride küljes olev väljalõige (cut- away ) sellisel juhul valel pool pillikaela, tehes juurdepääsu kõrgetele nootidele keerulisemaks. Pikemas perspektiivis on siiski vähem tüli, kui otsustada vasakukäelise pilli kasuks. Mõned vasakukäelised õpivad mängima paremakäelistele mõeldud kitarri , mille kael on teisele poole keeratud, kuid keeled on jäänud ümber tõstmata, mis tähendab, et kõrge G-keel ei ole mitte põranda poole, vaid üleval, ning kõik käib nii-öelda valepidi.

Kuidas basskitarri hoida

Basskitarri hoidmiseks on kaks võimalust: seistes, kasutades pillirihma, või istudes , toetades kitarri oma põlvele. Esinemise ajal eelistab enamik mängijaid püsti seista, kuid harjutades istuda.
Püsti seistes võib madalal rippuv bass hea välja näha, kuid liiga madalalt rippuvat bassi on äärmiselt raske mängida ning lisaks võivad häirima hakata lihaspinged ebamugava asendi tõttu. Teist äärmust esindasid 1980ndatel slap - bass ’i virtuoosid, kes kandsid bassi väga kõrgel. Kuigi trendid võivad dikteerida kindlat instrumendi hoidmise kõrgust, on siingi nii nagu enamike asjadega- kompromiss on parim lahendus. Ideaalse poosi saavutamiseks tuleb asetada bass kerge nurga alla nii, et keeled mööduvad kehast natuke ülevalpool vööjoont.
Istudes on õige kehahoiak äärmiselt tähtis. Kui basskitarri mängimisest jäädakse sõltuvusse, võidakse end leida harjutamas mitmeid tunde päevas. Just harjutamise ajal tavatsevad muusikud kasutada kõige rohkem nõudlikke tehnikaid ning korduvaid mängumustreid, nii et on oluline oma keha õigesti hoida, et vältida valede ja häirivate mänguharjumuste kujunemist. Basskitarr on raske ja kohmakas pill, seega võib kasutada pillirihma ka siis, kui mängitakse istudes. See võib parandada mängupoosi ning võtab raskuse ära jalalt. Kui asetatakse pill ainult jalale, on tõenäoline, et häiritakse vereringesüsteemi.
Olenemata sellest, kas istutakse või seistakse, pillirihma pikkus on oluline. Rihma on istudes palju lihtsam parajaks teha, kuna mõlemad käed on vabad. Kui õlarihm peaks istudes tavapärasest lühem olema, on hea teha veekindla markeriga rihmale märge, et saaks vajaduse korral seda hõlpsasti reguleerida.

Parema käe asend

Basskitarri mängitakse tavaliselt medikaga, mida kutsutakse ka mediaatoriks ja plektroniks, või sõrmedega. Medikaga mängimine kõlab eredamalt ja jõulisemalt ning sõrmedega mängimine pehmemalt ja naturaalsemalt. Basskitarr nõuab tavalisest veidi paksemat medikat, kuna keeled on jämedamad kui tavalise kitarri omad ning õhuke medikas võib kergesti murduda. Medikat hoitakse pöidla ja nimetissõrme vahel piisavalt tugevalt, et see maha ei kukuks, aga lõdvalt, et saaks kiiresti üle keelte liikuda . Paljud mängijad toetavad oma randme kitarri kerele keelte kohal, et kätt mängides paigal hoida. Üldiselt on medikas sobilikum rock, punk , metal ja muude „raskemate“ stiilide jaoks.
Sõrmedega mängides kasutatakse tavaliselt nimetis- ja keskmist sõrme. On olemas ka erijuhte, näiteks slap-tehnika, kus lüüakse pöidla küljega vastu keeli. Soovitatakse kasutada mõlemat, nii nimetis- kui ka keskmist sõrme mängimismugavuse ja –kiiruse parandamiseks. Parema käe sõrmedele on antud traditsioonilised hispaaniakeelsed nimed seetõttu, et numbrid tekitaksid parema käega mängimisel juhtnöörides segadust . Nimetissõrme tähis on „i“ (indice) ning keskmise sõrme tähis „m“ ( medio ).
Tuntud medikaga mängijad:

• John Deacon ( Queen )
  
• Mike Dirnt ( Green Day)
  
• Lemmy (Motorhead)
  
• Paul McCartney (The Beatles )
  
• Krist Novoselic (Nirvana)
  
• Roger Waters ( Pink Floyd )
  
• Bill Wyman (The Rolling Stones )
  

Sõrmitsemistehnikat kasutavad tuntud mängijad:

• Jack Bruce ( Cream )
  
• Cliff Burton (Metallica)
  
• Geezer Butler ( Black Sabbath)
  
• Flea (Red Hot Chili Peppers)
  
• Pino Palladino (The Who)
  
• John Paul Jones (Led Zeppelin )
  

Vasaku käe asend

Vasaku käe tehnikat on vaja lihvida ja arendada selleks, et saaks vajutada keeli alla vähima võimaliku jõu ning maksimaalse liigutuste ökonoomiaga. Joonis 6. Näppude märgistus.
Kui professionaalsete kitarristide mäng jätab lihtsa ja pingevaba mulje, pole see tegelikkuses mitte andekuse pärast, vaid aastatepikkuse treeningu tagajärg. Vasaku käe pöial peaks asetsema pillikaela taga keskel – selline hoidmisviis pakub keelte allavajutamisel maksimaalset tuge. Sõrmeotsad peaksid lähenema keeltele 90-kraadise nurga all, et vältida kõrvalasuvate keelte summutamist. Samuti on oluline vajutada keelt astmetraadi kõrvalt, et vältida nõrka või plärisevat heli. Sõrmi tuleks hoida sõrmlaua ja keelte lähedal, kuna siis on sõrmede liigutused lühemad ja ökonoomsemad.
Ainult neli vasaku käe sõrme on märgitud numbritega, sest pöialt basskitarri mängides ei kasutata (joonis 6).

• 1 – esimene (nimetis-) sõrm,
  
• 2 – teine (keskmine) sõrm,
  
• 3 – kolmas (nimeta) sõrm,
  
• 4 – neljas (väike) sõrm.
  

Tabulatuur

Tabulatuur (TAB) on lihtsustatud muusika ülesmärkimise süsteem, mida kasutatakse nii basskitarri kui ka tavaliste kitarride mängimisel. Tabulatuur on intuitiivne ning seda on lihtne dešifreerida: neli joont sümboliseerivad bassi nelja keelt ning joontele märgitud numbrid tähistavad astmeid.
Tabulatuuril on ka omad puudujäägid. Puuduvad rütmi ja sõrmede asetuse märked. Selle probleemi lahendamiseks lisatakse sageli tabulatuurirea kohale noodijoonestik . Seda nimetatakse rütmiliseks kirjaviisiks. Rütmi märkimiseks on laenatud noodid standardsest muusika kirjutamise viisist, erinevuseks noodipea kuju ning nende paigutus noodijoonestikul. Tavaliste elliptiliste noodipeade asemel kasutatakse rombi ja kaldkriipsu kujulisi noodipäid ning need märgitakse alati noodijoonestiku keskele , st kolmandale reale.
Joonis 7. Tabulatuur.
Joonis 7 tabulatuuris on kaks nooti neljandal (E-) keelel. Esimest nooti tuleb mängida lahtiselt (0= lahtine keel) ning seejärel III astmel (3=III aste).
Joonis 8. Tabulatuur.
Joonise 8 järgi tuleb mängida G- ja D- keelt korraga, mida tuntakse topeltnoodi nime all. Topeltnoodid on tabulatuuris justkui teineteise otsa kuhjatud.
Joonis 9. Rütmilise kirjaviisi erinevad tüübid.
Joonis 9 illustreerib rütmilise kirjaviisi erinevaid tüüpe. Rütmiline kirjaviis kirjeldab rütmi, andmata informatsiooni helikõrguse kohta.
Tihti märgitakse tabulatuurile juurde ka loo kiirus. Seda tähistatakse veerandnoodiga, millele järgneb võrdusmärk ning sellele järgneb arv, mis tähistab, mitu lööki tehakse minutis (BPM – beats per minute ). ♩= [väärtus]

Rifid

Riff on bluusi põhitingimus, hädavajalik rokis, sügav ja madal reggae ’s ning üle võetud džässi puhkpillide poolt. Riffe võib kohata ka klassikalises muusikas, kuid seal on neile antud veidi teistsugune nimi – ostinato, mis tähendab meloodia kordumist . Riff on lühike ja meeldejäävalt korduv motiiv , tavaliselt 2-4 takti pikk, mida korratakse jätkuvalt, et formuleerida saatvat osa loo struktuuris. Riffi mängitakse tavaliselt basskitarri alumistel keeltel. Bluusis kasutatakse ühte riffi tavaliselt terve loo vältel. Pink Floyd’i „Money“ on hea näide laulust, mida saadab meeldejääv bassi riff.