Barokiaja küsimused (0)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

1 Hindamata

Barokiajastu iseloomulikud jooned linnaehituses.
Juba renessanss pöördus tagasi impeeriumi idee juurde, mille keskuseks pidi olema üks linn. Tehnika, eeskätt aga tulirelvade ja kogu sõjatehnika areng näis muutvat tegelikkuseks kõige hulljulgemad unistusedki. Ühest küljest andsid tulirelvad küll võimu, teisest küljest aga röövisid turvatunde ka kõige tugevamate linnamüüride varjus, mille kaitseks juba renessansiajal oli rajatud raveliine, basteisid ja bastione. Kogu Euroopat kummitas üks vaenlane türklaste näol ning see oli üks neid faktoreid, mis aitas kaasa kuningavõimu tugevnemisele. Seoses riikliku keskvõimu tugevnemisega tekkisid Euroopa linnadevõrgus uued kasvukeskused. Juba tuntud linnade Pariisi, Londoni, Rooma , Viini jt. Kõrvale kerkisid Peterburi ning Uues Maailmas Boston ja Philadelphia, samuti hollandlaste poolt rajatud Uus- Amsterdam , mis hiljem maailmas tuntuks sai New Yorgi nime all. Samal ajal aga osa linnade areng seiskus, nad kaotasid oma endise positsiooni. Riikide majandus-, rahandus - ja kultuuripotentsiaal koondus vanade keskuste kõrval ka uutesse paikadesse, tihti viidi uutesse keskustesse üle riigiaparaat . Kõik see tõi endaga kaasa intensiivse linnaehitusliku tegevuse. Seoses linnade plahvatusliku kasvuga laiendati üha enam linnamüüre ning rajati uusi kaitsevalle. Asi läks isegi nii kaugele, et tol ajal linnades sagedasti lahvatanud tulekahjud muutusid omamoodi õnneks, sest siis sai ehitada. Juba 16.sajandi lõpus polnud enam 100000 -250000 elanikkonnaga linnad harulduseks, kõigist ette aga jõudis London, kus juba 17.sajandi keskpaigaks ületati poole miljoni elaniku piir. Pariisis küündis elanike arv tollal 400000, Antverpenis 200000, Amsterdamis 150000, Roomas 125000 inimeseni. Kõik need linnad vajasid laiendamist ning seetõttu pole midagi imestada, et ka 17.sajandil koostati järjest enam uute linnade planeerimiskavu, kusjuures eeskuju võeti renessansiajastu ideaallinnade ideest . Loomulikult olid eri maade ebaühtlase arengu tõttu ka erinevused linnaehituses väga suured, oli ikkagi 17.sajand selleks ajaks, mis tõi suure murrangu linnaehitusse. Linnu hakati rekonstrueerima igal pool , nii seal, kus absolutistlik võim tegutses tihedas liidus katoliikliku vastureformatsiooniga.

Mis linn kujunes barokiajastu linnaehituse näidiseks, iseloomustage lühidalt kuidas ümber planeeriti ja lisage linnaplaan.
Roomast kujunes barokiajastu linnaehituse näidis. Kiiretaoliselt hargnevate tänavate süsteem sai iseloomulikuks ka teistele barokiajastu linnaansamblitele, kuigi tänapäeval vihjatakse ka sellele, et ühest punktist kiirjalt hargnevate tänavate süsteemi rakendati esmakordselt mitte Roomas vaid Torinos. Just tänu selle arhitekti, urbanisti, inseneri, oma ajastu geeniuse komplekssele ja loogilisele lähenemisele muutus Rooma linnaehituskunsti tõeliseks näiteks, milleni edaspidi pürgisid kõik planeerijad.

Millistes linnades veel barokiajastul analoogilisi võtteid kasutati – leidke ja lisage nende plaanid.
17.sajandil kerkis Itaalia kõrvale linnaehituses Prantsusmaa. Esialgu küll suhteliselt märkamatult, sest Pariis oli tol ajal tõeliselt keskaegsetesse müüridesse suletud keskaegne linn. Tõenäoliselt oli Pariisis 17.sajandi algul ligikaudu 300000 elanikku, see arv kasvas aga pidevalt ning kuna järjest suurenev inimmass pidi kuhugi ära mahtuma, ehitati ringmüüre ja valle vanast keskusest ikka kaugemale ja kaugemale. Ja seda kuni 1845.aastani, nõnda et kui linnaprefekt Haussmann need lammutada laskis , sai nende arvel Pariisis ajaloolise südamiku ümber luua tervelt kolm ringbulvarit. Prantsuse linnaehituse kõige tuntumaks näiteks on Versailles ´ kompleksi rajamine Louis XIV valitsemisajal (1643- 1715 ).
Uued residentslinnad rajati kompleksselt koos valitseja lossiga, mida ümbritses ristküliku kuju ja korrapärase planeeringuga park, seetõttu sai määravaks ka linnaplaani koostamine ristkülikukujulisena, mille keskteljel asuv tänav jagas linna kaheks osaks. Linnaehituslikust seisukohast ongi Richelieu linn huvitav just seetõttu, et siin on rakendati esimest korda peatelje ideed, mis hiljem Pariisi väljakujunemisel (ja ka paljude teiste linnade plaanilahenduses ) määravaks kujunes.
Tüüpprojektidega hoonestus läks aga 17.sajandil moodi paljudes maades. Nende hulgast on markantseimaks kahtlemata nn. hollandi kvartalid Potsdamis. Tollane Preisimaa valitseja keiser Friedrich Wilhelm laskis need ehitada 18.sajandi keskel ühel hollandi ehitusmeistril hollandlastest uusasukate jaoks. Need on kolmekorruselised , enamasti viiludega tänava poole pööratud telliskivimajad, mille viilude paraboolid on kaugeks meenutuseks uhkeldavast baroki voluudist.
Peeter I hakkas uut linna ehitama 1703.aastal inimtühja sohu, kuhu ta kõigepealt laskis teha Peeter-Pauli muldkindluse. Linna hoogne ehitamine algas peale 1709.aastal, siis anti kõikidele ametkondadele käsk kolida Sankt Peterburgi. Aastal 1712 kuulutati linn Venemaa uueks pealinnaks. Valminud oli ka esimene linnaplaan, milles põhirõhk asetus Vassili saarele ja mis Amsterdami eeskujul oli kavandatud kanalilinnana. Uueks keskpunktiks valiti noore pealinna üks tähtsamaid ehitisi Admiraliteet ning sellest lähtuv u. 5 km pikkune Admiraliteedi abiettevõteteni viiv maantee . Viimasest sai uue pealinne tähtsaim tuiksoon – Nevski prospekt ning kuna venelastest linnaehitajatel selgelt silme ees seisis Rooma kolm kiirt , siis said Admiraliteedihoonest alguse veel kaks kiirt – Gorohhovaja tänav ja Voznessenski prospekt. Sellele kolmele kiirele lisandusid vahekaared, mille kavandamisel olid orientiirideks Neeva harujõed Moika ja Fontanka.
Londoni ümberkujunemine metropoliks sai alguse samuti 17.sajandil, ületas ju just see
linn esimesena maailmas poole miljoni elaniku piiri. Järjest kasvav linn vajas aga ka uusi linnaehituslikke ümberkorraldusi. Eelmisel, 16.sajandil olid ka Inglismaad raputanud
ideaallinna ideed, neid jätkus 17.sajandissegi, ent nagu mujalgi, ei jõutud ka siin ideedest
kaugemale. Linn aga oli ahtaks jäänud juba ammu. 17.sajandil hakatigi tegelema pealtnäha
lahendamatu ülesandega – muuta keskaegne linn kaasaegseks. Sel alal sai teerajajaks inglise
17.sajandi I poole väljapaistvaim arhitekt, rahvusliku ehituskunsti rajaja Inigo Jones . 1618.
Aastal asus ta tööle Londoni ehituskomisjoni linnaplaneerija ja arhitekti ametikohale. Jones oli põhjalikult tutvunud Andrea Palladio arhitektuurse pärandigamis inglastele näis hästi sobivat . Jones läheb aga Palladiost kaugemale, sest kui Palladio vaatles ainult ühte hoonet, selle otstarbekust ja mugavust, siis Jones lähtus linnast kui terviklikust organismist. Esimesena pani Jones uues linnaplaanis paika Covent Gardeni, mille rajamisest sai alguse Londoni geomeetrilise põhiplaaniga väljakute ja skvääride loomine - tegelikult olid need regulaarse linnaplaneeringu esimesed killud , mis lülitati inglise linnade keskaegsesse tänavastikku.

.DOCX Laadi alla originaalfail 4 lk · .docx · 7 allalaadimist

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-04-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

7 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

slalalalalla Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

doc

Kunsti ajalugu

ÜRGAJA ARHITEKTUUR......................................................................................................................................1 MESOPOTAAMIA ARHITEKTUUR....................................................................................................................4 EGIPTUSE ARHITEKTUUR...................................................................................................................................9 KREETA-MÜKEENE e.EGEUSE ARHITEKTUUR............................................................................................17 KREEKA ARHITEKTUUR...................................................................................................................................20 ETRUSKI ARHITEKTUUR...................................................................................................................................27 ROOMA ARHITEKTUUR.................................................................................................

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

180

doc

Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010

keskendub stiilidele, suhetele teiste kunstidega, iga uus areng on üles ehitatud eelnevale suurteosele (progress). Sotsiaalne ajalugu: - keskendub sotsiaalsetele aspektidele: kasutajad ja kujundajad, klassi, poliitika, soo, võimusuhete probleemid; - kujundust vormides vaadatakse poliitilistele ja majanduslikele faktoritele; - hõlmab ka rahvalikku (populaar-) kultuuri; - küsimused: kuidas seda kasutati ja avalikkuse poolt vastu võeti, kelle huve see teenis, mida räägib see teos tema rajajate ja kasutajate kohta? Keskkonna ajalugu: - keskendub ökoloogiale: füüsiline asukoht, kliima, mullastik, geoloogia; - aedade, linnade, maastikumustrite arengut seletatakse ökoloogiliste kitsenduste ja võimaluste terminites; - küsimused: kuidas see teos võiks erineda erinevates keskkondades? Kuidas

Maastikuarhitektuuri ajalugu