Baltisakslased (1)

Baltisakslased
Balti sakslased (saksa keeles: Deutsch-Balten, Deutschbalten) vahel ka baltlased, mitte segada ära balti hõimudega, keda ka tihti baltlasteks kutsutakse) olid praeguse Eesti ja Läti alasid ehk Vana-Liivimaad (saksa keeles Alt-Livland, inglise keeles Old Livonia) asustanud sakslased ehk saksa diasporaa Baltikumis. Baltisakslaste hulka sulandus sajandite jooksul ka eestlaste saksastunud "ülemkiht". Alates Eesti ja Läti alade vallutamisest ja ristiusku pööramisest Mõõgavendade ordu ja Saksa ordu poolt 12.-13. sajandil on baltisakslased suurel määral mõjutanud eesti ja läti majanduse, keele ja kultuuri arengut, moodustades valdava osa tollasest härrasrahvast ( aadlikest ), linnarahvast ning vaimulikest.
Baltisakslased on Baltikumi elama asunud ning siin kodunenud sakslased, alati vähem kui 10 % elanikkonnast. Sakslaste vägivaldne sissetung 13. sajandil andis suhetele põlisrahvastega algusest peale püsivalt vaenuliku ja koloniaalse iseloomu. Siinse feodaalse ühiskonna 3 privilegeeritud seisust ( aadel , vaimulikkond, linnakodanikud) moodustusid peaaegu täielikult baltisakslastest, kelle hulka sajandite vältel segunes rootsi, poola, vene, aga ka üksikuid prantsuse, šoti, iiri, tatari jt. päritolu asunikke.
Mõjuvõimsaim oli aadel, kelle peamiseks taotluseks olid võimalikult avarad privileegid talupoegade orjastamisel. Kirikuorganite ja patronaadiõiguse kaudu alistas aadel endale maavaimulikud; ka linnakodanlus, eriti väikelinnades, alistus aadli majanduslikule ülemvõimule. 18. sajandist alates kasutasid baltisakslaste poliitilised juhid oma tihedaid sidemeid tsaariõukonnaga Balti erikorra kindlustamiseks. Vastavalt baltisaksluse klassikoosseisule jäi baltisaksa kultuur eesti ja läti rahvahulkadest paljus isoleerituks ning oli sageli suunatud seisusliku korra ja ajalooliste privileegide konserveerimisele. Alates privileegide kärpimisest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Eriti alates aastast 1916 taotlesid nende organisatsioonid Eduard von Dellingshauseni, Heinrich von Stryki, Adolf Pilar von Pilchau jt. juhtimisel poliitilist liitumist Saksamaaga (Balti Hertsogiriik). Kui see nurjus, hakati propageerima revanšismi, Läti baltisakslaste seas levisid natsionaalsotsialistlikud meeleolud, mis Eesti baltisakslaskonnast suurt kandepinda ei saavutanud. 1930. aastate lõpul suunas Volksnationale Vereinigung, mis oli tegelikult NSDAP poollegaalne Eesti osakond , enam kui 150 baltisakslaste organisatsiooni tegevust. 1939 - 1940 lahkus valdav osa baltisakslastest Adolf Hitleri kutsel Baltikumist (nn Umsiedlung). Natsid kasutasid neid kolonisaatoritena Poola territooriumil, kus nad asustati Warthelandi (Warthegau) provintsi. Samas ei läinud sugugi mitte kõik baltisakslased Warthelandi, vaid asusid tegelikult elama laiali üle kogu maailma. 1944 - 1945 põgenesid Warthelandis elanud baltisakslased Nõukogude armee pealetungi eest enamikus Lääne-Saksamaale.
Kaasajal elab enamik baltisakslaste järeltulijaid Saksamaal, kus nad on kogunenud mitmesugustesse organisatsioonidesse. Nende hulgas jätkavad tegevust mh ka ajaloolised rüütelkonnad. Samas on mitmed baltisakslased sattunud viimase 60 aasta jooksul ka paljudesse teistesse riikidesse - USAsse, Kanadasse, Rootsi, Soome. Mõned üksikud baltisakslastest on peale Eesti taasiseseisvumist pöördunud tagasi ka Eestisse kui oma ajaloolisele kodumaale .
Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad määratlesid baltisakslust oma pöördumises Saksa keisri poole 5. veebruarist 1918 järgmiselt:
Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad on seitsesada aastat oma sakslust säilitanud ja osanud seda nii pika aja jooksul igasuguse tagakiusamise ning rõhumise vastu kaitsta. Kui meie esivanemad tõid ristiusu valguse kaugele paganlikule maale, siis kaitsesid saksa rüütlid ning saksa kodanikud mõõka ja kilpi käes hoides sajandeid Saksa orduriiki Liivimaal paganate ja venelaste rünnakute vastu ning hoidsid kõrgel saksa nime au. Alles siis, kui ülivõimsad naabrid Venemaa, Poola ja Rootsi olid aastakümneid kestnud võitluses võimu pärast Läänemerel maa laastanud ja rahva peaaegu täielikult hävitanud, pidi Liivimaa, Saksa Rahva Püha Rooma riigi nurgakivi ja eelbastion", võõra võimu alla painduma. Kuid ka siis jäid liivimaalased sakslasteks ja hoidsid visalt kinni oma sakslusest ning evangeelsest usust kui kõge suuremast varast, mis isad neile pärandanud. Ja seda hoolimata võõraste võimukandjate omavolitsemisest, kuigi need ise olid pühalikult tõotanud provintsis kehtinud õigusnorme tunnustada. Hoolimata suure päriselanike massi toetuse puudumisest, sest pärisrahvas ei olnud saksa soost.
Nii on Baltimaade ajalugu peaaegu lakkamatu võitluse ajalugu. Ei võideldud aga mitte ainult püsimajäämise eest, vaid esmajoones kõige pühama, keele ja usu säilitamise nimel. Teadmine, et võideldakse nende pühaduste eest, on meid, baltlasi, teinud tugevaks ja lasknud meid seisma jääda läbi aegade, mis olid sageli nii rasked, et inimliku arusaamise järgi oli igasugune lootus kadunud.