BALTI RIIGID NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI ALL (0)

BALTI RIIGID NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI ALL
NSV Liidus toimunud sulaperiood ehk teatav liberaliseerumine algas pärast Stalini surma 1953. aastal, kuid tavaliselt seostatakse seda siiski 1956. aastaga, mil isikukultus ning Stalini kuriteod NLKP XX kongressil ametlikult (osaliselt) hukka mõisteti. Paljud inimesed vabastati vangilaagritest ja lubati koju asumiselt, Siberist hakkasid naasma sajad tu­handed represseeritud. Päris täisõiguslikke koda­nikke neist siiski ei saanud, paljud jäid julgeolekuor­ganite järelevalve alla.
Hirmuatmosfäär leevenes, ent samas osutas Un­gari ülestõusu mahasurumine, et impeerium on jää­nud põhiliselt endiseks ning et Läänelt pole Balti­maadel abi loota . Nõukogude süsteemiga tuli koha­neda, aegamööda sai sellest mugandumine. Suure­nes eestlaste-lätlaste-leedulaste valmisolek astuda komparteisse, mõnele tundus koguni, et nii on või­malik oma maa ja rahva heaks midagi kasulikku ära teha. See oli siiski alusetu lootus. Balti riikide parteid allusid täielikult Moskva kontrollile . Kui Läti Kommunistlikus Parteis hakkasid pead tõstma rahvuslikud meeleolud, korraldati seal 1959 . aas­tal põhjalik puhastus, mille käigus vallandati üle 2000 parteilase.
Sulaajal iseloomustas NSV Liidu majanduselu detsentraliseerimine, st loodi rahvamajandusnõu-kogud, mis andsid Balti majanduspiirkonnas ja sealsetele liiduvabariikidele suhtelise autonoomia . Selle tulemusena kiirenes kõigis kolmes liiduvaba­riigis majanduse areng. Enamik tööstusettevõtteid allutati kohalikule kontrollile, see lubas rohkem sil­mas pidada oma rahva vajadusi. Kaosest hakkas üle saama põllumajandus, tekkisid esimesed suured edukad kolhoosid . Kõige kiiremini arenes vaadelda­val perioodil Leedu, mis oli kõrvalejäänud sõjajärg­sest forsseeritud industrialiseerimisest. Nüüd õn­nestus Leedul oma tööstust arendada ühtlasemalt ja kohalikele ressurssidele tuginedes.
Muudatused toimusid ka Baltimaade ühiskon­nas. Majanduslik areng tõstis inimeste elatustaset, mis oli tunduvalt kõrgem kui ülejäänud NSV Liidus. Kasvas tarbimine, kodudesse ilmusid televiisorid ning muu olmetehnika. Kiirenes linnastumine , hoo sai sisse individuaalmajade ehitamine. Arglikult taastati sidemeid Läände põgenenud sugulastega. Vilnius avati välisturistidele 1959. aastal, Tallinn 1965. aastal, mil taastati regulaarne reisilaevaühen-dus Helsingiga. Levis Lääne muusika , riietus ja hipide ideoloogia. Kõik see kujundas Baltimaadest omalaadse petliku nn nõukogude Lääne, kuhu sõi­ deti mujalt NSV Liidust Lääne elustiiliga tutvuma .
Tähelepanuväärseim muutus sulaperioodil oli vaimse surutise lõdvenemine ning uue põlvkonna esiletõus. Kultuurielu elavnes, kirjanike-kunstnike-heliloojate looming äratas tähelepanu Baltimaadest väljaspoolgi. Vastupanu võõrale võimule kanduski järjest rohkem kultuuri valda. Rahvuskultuuri hoi­des ning edendades üritati hoida ja kaitsta rahvus­likku identiteeti ning ka rasketes oludes kuidagi hakkama saada. Nii said protesti avaldada ka need, kes otsestes vastupanuaktsioonides osaleda ei söan­danud. Need inimesed moodustasid ühiskonnas absoluutse enamuse. Sellel taustal omandasid Balti­maades erilise tähenduse rahvuskultuuri suurüritu­sed, nagu laulu-ja tantsupeod.
Stagnatsiooniperioodi algus
Sula ei kestnud ei NSV Liidus tervikuna ega Balti­maades siiski kaua. 1964. aastal tagandati Hruštšov ametist ja Nõukogude Liit asus seisaku ehk stagnat­siooni teele. Esimesena andis see end tunda majan­duses. 1965. aasta majandusreform, mis oli mõeldud küll ettevõtete iseseisvuse suurendamiseks , likvi­deeris rahvamajandusnõukogud ning taastas ma­janduse tsentraalse juhtimise. Liiduvabariikide juh-
tida jäeti alla 10% ettevõtetest, millega iseseisva ma­janduselu illusioon lõppeski.
See tõi esialgu kaasa arengu aeglustumise ning seejärel peatumise. Nii tööstuses kui ka põllumajan­duses levis gigantomaania ja hoolimatu raiskamine, kvaliteedile enam tähelepanu ei pööratud. Balti­maad olid tootlikkuselt küll üle NSV Liidu keskmise, kuid jäid lääneriikidest aina rohkem maha. Loodus-vaenuliku tootmise tagajärjel hakkas halvenema Baltikumi ökoloogiline olukord. Põllumajandus are­nes küll edasi, kuid üle 50% toodangust veeti välja NSV Liidu teistesse piirkondadesse. Elanike varus­tamisel esmatarbekaupadega tekkisid järjest suure­mad häired, vahe Baltimaade ja arenenud maailma elatustaseme vahel süvenes.
Kultuurielus pääses stagnatsioon võidule 1960. aastate lõpul, mil vahepealsele vabadusele tehti lõpp. Teatavaks pöördepunktiks oli siin Praha keva­de mahasurumine, mis näitas nõukogude ühiskon­da seestpoolt uuendada üritanud noorema põlvkon­na kommunistidele või komsomoli liikmetele , et n-ö inimnäolist sotsialismi taotleda ei maksa. Uuesti tu­gevnes tsensuur ning kontroll iga mõtteavalduse üle. See sundis mitmeid loojaid kas vaikima või NSV Liidust lahkuma ning loometeed vabas maailmas jätkama.
Vastupanuliikumine
Stagnatsiooni algus tekitas inimestes rahulolema­tust. Vahepeal peaaegu vaibunud vastupanuliiku­mine elavnes uuesti, tegutsema hakkasid mitmesu­gused dissidentide ehk teisitimõtlejate organisat­sioonid. Leedus tugines vastupanuliikumine pal­juski katoliku kirikule. 1960.-1970. aastate vahetu­sel koguti Leedus kümneid tuhandeid allkirju kirja­dele usuvabaduse ja katoliku kiriku kaitseks, neist üks saadeti 1971. aastal ka ÜRO-le. 1972. aastal alustas Leedus ilmumist põrandaalune „Leedu ka­toliku kiriku kroonika", mis kujunes juhtivaks seda­ laadi väljaandeks Baltikumis. Samal aastal saatsid mitu Eesti põrandaalust organisatsiooni pöördumi­se ÜRO-le, taotledes Balti küsimuse tõstatamist ÜRO-s. Kuigi kirjadele vastust ei saadud, äratasid need maailmas ometi tähelepanu. Nõukogude võim reageeris vastupanu suurenemisele repressioonide­ga. Paljud vastupanuliikumisega seotud inimesed vahistati ning mõisteti Siberi vangilaagritesse.
1972. aastal kallas 19-aastane Romas Kalatas end Kaunases bensiiniga üle ja süütas põlema, protestee­rides sel moel Nõukogude okupatsiooni vastu. Tema matused kasvasid üle võimsaks meeleavalduseks, mille laialiajamisel arreteerisid miilitsa - ja julgeoleku­ organid umbes 500 inimest. 1977. aastal toimus Vil­niuses taas suurem meeleavaldus, kus protestiti uue Nõukogude konstitutsiooni vastu. Väiksemaid stiihi­lisi meeleavaldusi toimus ka teistes Balti riikides.
Uus venestamiskampaania
1970. aastate lõpul halvenes olukord Baltimaades veel­gi. Järjest ilmsemale majanduslikule surutisele lisan­dus venestamise tugevnemine. 1978. aastal võtsid NLKP ja seejärel kohalikud parteid vastu erilised otsu­sed venestamise kiirendamiseks. Otsustes nähti ette vene keele osatähtsuse märkimisväärne suurendami­ne nii avalikus elus kui ka hariduses. Eesmärgiks seati ühtse „nõukogude rahva" loomine, mis suhtleks oma­vahel rahvastevahelise suhtlemise keeles" ehk vene keeles. Rahvuskultuuride ja -keelte seni veel säilinud positsioon oli vaja kõikuma lüüa. Kiirendan' sisserän­net, mille tagajärjel kahanes põlisrahvuse osatähtsus 1980. aastate lõpuks Eestis 63, Lätis 52 ja Leedus 79 protsendini. Läti suuremates linnades olid lätlased sel­leks ajaks jäänud juba vähemusse.
Uue venestamiskampaania algus aktiviseeris avalikku vastupanuliikumist. Eestis alustas ilmu­mist põrandaalune väljaanne „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis". Tugevnes Balti riiki­de vastupanuvõitlejate koostöö. 1979. aastal kirjuta­sid 45 Balti teisitimõtlejat alla Balti apellile, kus nõuti NSV Liidult ja lääneriikidelt Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamist ning pakti tagajärgede likvideerimist.
Tugevat mõju avaldasid Baltimaade meeleoludele Johannes Paulus II saamine Rooma paavstiks ning sõltumatu ametiühinguliikumise Solidaarsus teke Poolas. Nõukogude julgeolekuorganid kartsid nn Poola viiruse levikut Leetu ja sealt teistesse Balti rii­kidesse ning tugevdasid seetõttu repressioone kato­liku kiriku vastu.
1980. aasta sügisel puhkesid Tallinnas noorte stiihilised meeleavaldused, kus protestiti venesta­mispoliitika vastu ning mis lõppesid avaliku kokku­põrkega miilitsa- ja julgeolekujõududega. Suur hulk noori arreteeriti. Vägivallatsemine noorte kallal viis nn 40 kirja koostamisele, selles protesteeriti nõuko­gude jõustruktuuride vägivalla vastu ning avaldati muret rahvuskultuuri olukorra pärast Eestis. Kirjale oli alla kirjutanud 40 tuntud Eesti kultuuritegelast.
Nõukogude võimud vastasid vastupanuliikumi­se tugevnemisele arreteerimiste ning läbiotsimiste-ga. Vangistati enamik avaliku vastupanuliikumise tuntud tegelasi ning nad mõisteti erinevateks täht­aegadeks vangilaagritesse. Tartu Ülikooli õppejõud Jüri Kukk alustas protestiks vägivalla vastu nälja­streiki ja suri selle tagajärjel vangistuses.
Balti küsimus rahvusvahelisel areenil
Baltimaades tugevnev vastupanuliikumine ning pa­gulaste tegevuse aktiviseerumine võimaldasid Balti küsimust rahvusvahelisel areenil taas tõstatada. Pa­gulased said nüüd tugineda Balti riikide läkitustele ja seisukohtadele.
Balti lobitöö tugevust näitas 1974. aastal Austraa­lias toimunu, kui võimule tõusnud tööerakondlik valitsus tunnistas Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu de jure. Balti pagulasorganisatsioonide al­gatatud meeleavaldused viisid skandaalini, mis sundis Austraalia valitsuse ametist lahkuma ning uus valitsus jätkas okupatsiooni mittetunnustamist.
1970. aastate algul kujunenud pingelõdvenduspo-liitika tekitas Balti pagulastes ärevust. Eriti kardeti Bal­ti riikide annekteerimise tunnustamist Euroopa julge­oleku- ja koostöönõupidamisel. Pagulastel õnnestus Balti küsimus tõstatada enne Helsingi tippkohtumist USA Kongressis, see omakorda sundis president Gerald Fordi 1975. aastal enne lõppaktile allakirjuta­mist kohtuma Balti esindajatega ning kinnitama mitte­tunnustamispoliitika jätkumist Selle klausliga ühine­sid ka Suurbritannia , Saksa LV ja Prantsusmaa.
1980. aastate alguseks muutus Balti küsimus rah­vusvahelisel tasemel igapäevaseks kõneaineks. 1983. aastal kuulutas USA president Reagan 14. juuni Balti vabaduse päevaks. Balti apellile tuginedes võttis Euroopa Parlament 13. jaanuaril 1983 vastu deklarat­siooni, milles tehti ettepanek tõstatada Balti küsimus ÜRO dekoloniseerimiskomisjonis. Balti küsimuse päevakorda tõusmine rahvusvahelises poliitikas jul­gustas Balti rahvaid vastupanu jätkama ning aitas luua eeldusi oma iseseisvuse taastamiseks.