Babüloonia (1)

Vana-Babüloonia periood. Vana-Babüloonia ehk Amoriitide dünastia ( XIX-XVI).
Varsti pärast Uri III dünastia nõrgenemist algas linnriikides võimule tulnud amoriididünastiate omavaheline võitlus ülemvõimu pärast. Uri III dünastia (XXII-XXI või 2112-2004) valitsejad : Ur-Nammu, Šulgi, Amar-Sin, Šu-Sin, Ibbi-Sin/Suen. Koos Ibbi-Siniga lõpeb Sumer . See oli 2000 aasta paiku (peamised vaenlased – amoriidid ja Eelam). Idast tulnud Eelami ja šimaški (Simaški – Eelami linn ja kuningadünastia) hävitasid ~a-l 2004 Uri linna. Pärast seda võttis võimu üle Isini linna I dünastia. Poliitiline võim läks Uri endiste alamate kätte ning Isini kuningas Išbi- Erra (Išbiera, 2017 -1985), Marist pärinev endine Urile allutatud amoriidi väejuht, kuulutas end kohe Uri III dünastia viimase valitseja Ibbi-Sini (2030-2004) mantlipärijaks. Ta kihutas vallutatud pealinnast välja ka seal pesitsenud Eelami garnisonid. “Sumeri kuninganimistu” ütleb selgelt, et Urist viidi Sumeri kuninglus üle Isinisse. I. Isini dünastias oli 16 valitsejat, esimeseks oli Išbi-Erra. Ainult veidi pärast Isini dünastia viienda kuninga Lipit-Ištari valitsemisaega (1934-1924 eKr, temast tuleb jutt eraldi) saavutas Lõuna-Mesopotaamias sõjalist ja poliitilist edu selle lõunapoolne konkurent Larsa linn. Ajavahemikku ~ 2000-1800 nimetatakse kahe Mesopotaamias domineerinud linnriigi järgi Isini-Larsa perioodiks .
Pärast Uri III dünastia kokkuvarisemist olid Mesopotaamia linnriigid nõrgad kuid sõltumatud. XX.-XIX. sajandil eKr ujutas Mesopotaamia üle läänesemiitidest rändrahvaste amoriitide laine. Sellega muutus oluliselt Lõuna-Mesopotaamia poliitiline organiseeritus. Amoriidid tulid linnadesse kõrbetelkidest, vallutasid järjestikku kõik tähtsamad linnriigid ja upitasid troonile oma hõimukaaslased. Mesopotaamias hakkas valitsema nn. Amoriitide dünastia. Amoriite oli siiski liiga vähe, et mõjutada oluliselt Mesopotaamia rahvuslikku ja keelelist koostist, nagu tegid seda hiljem (I aastatuhandel) aramealased.
Uri III dünastia lõppemisega oli kokku varisenud impeeriumi ülal hoidnud riiklik-majanduslik süsteem. Linnriikide kuningad loovutasid varem tsentraliseeritud juhtimisele allutatud riigimaad, käsitöökojad ja kaubandusasutused üksikisikuile, kes hakkasid neid valdama , kuigi nad ei olnud nende omanikud . Eraisikute valdusse läks märgatav osa kaubandusest, käsitööst ja maksustamisest. Templite majandusliku iseseisvumisega muutus koguni preestri-ametite jagamine, mis oli olnud range riiklikukontrolli all, eraisikute manipuleeritavaks, ostetavaks ja pärandatavaks. Paljud rikkad ja initsiatiivikad inimesed said võimaluse iseseisvaks majandustegevuseks, nad hakkasid kasutama sõjapõgenikke, kes rahuliku elupaiga otsinguil olid nõus töötama võlaorjuses või üürnikena.
Vana-Babüloonia ajajärk: XIX-XVI, Vana-Babüloonia ehk Amoriidi dünastia: 1894- 1595 . Vana-Babüloonia ajajärk on otseselt seotud Babüloni linna esiletõusuga ja suurrigiga, mille rajas selle linna kuningas Hammurapi (1792-1750). Hammurapi kuulus amoriitide amnanumi hõimu, kes oli tulnud võimule ~1900 vähetähtsas Babüloni linnas, mille poliitiline ajalugu ulatub tagasi Akkadi (Agade) dünastia aega (XXIV-XXII eKr). Babüloni (Bab-Ili) nimi tähendab “Jumala värav” (me teame, et Babüloni kaitsjajumalks oli Marduk , st et Babülon tähendab “ Marduki värav”. Babüloni linn asetseb mitte kaugel Sumeri põhjapiirist (umbes saja km kaugusel Nippurist). Babüloni mainitakse esmakordselt Naram-Sini (Naramsini) ajal (XXIII s), kuid siis oli ta Akkadi võimu all. Hiljem, Uri III dünastia kuningate ajal, ei olnud suhted Babüloni ja Sumeri riigi vahel kaugeltki alati sõbralikud. Kui uskuda hilisemat traditsiooni, siis kohtles kuningas Šulgi (XXI) Babüloni väga julmalt: ta rüüstas linna ja viis kaasa rikkaliku saagi. Pärast Sumeri hävitamist elamiitide poolt sai Babülon, mis jäi elamiitide sissetungilainest kõrvale, vähem kannatada. Ja XIX sajandi algul rajas amoriidiväejuht Sumuabum uue kuningriigi Babülonis. Babüloni I dünastia kuningad olid: 1) Sumu-abum (1894-1881), 2) Sumulaelum (+1845), 3) Sabium (+1831), 4) Apil-Sin (+ 1813 ), 5) Sin-Muballit (+1793), 6) Hammurapi (+1750), 7) Samsuiluna (+ 1712 ), 8) Abi-Ešuh (või Abišu, + 1684 ), 9) Ammi -ditana (+1647), 10) Ammi-saduqa (+1626), 11) Samsu-ditana (+1595).
Sumuabumi ajal olid suurima poliitilise mõjuga Isini ja Larsa linnriik , kes võimutsesid vahedumisi Põhja-Mesopotaamia üle. Babüloni kuningail tuli kaua võidelda Mesopotaamia teiste amoriidi riikidega (Mari, Assur , Ešnunna) jt. Isini ja Larsa vaheline võitlus kergendas Babüloni iseseisvaks linnaks saamist. Enne Hammurapi vallutusi oli domineerinud Isini linnriik, kuni a-ni 1794, millal vallutas selle Larsa kuningas Rim-Sin. (Huvitav, et 31 aastat hilem, veel sama kuninga valitsemisajal, langes Larsa ise Hammurapi saagiks...). Babüloni lahkulöömist Isinist toetas Larsa, kes lõi Isini linna rängalt. Isinile ruttas appi Assuri (Aššur – Assüüria pealinn) linna kuningas Ilušuma, kes saavutas võidu Babüloni ja Larsa üle. Kuid Isinis toimunud palee-riigipööre tõi kaasa muudatuse Isini poliitikas. Isini kuningad püüdsid nüüd lõhkuda Babüloni ja Larsa liitu. Larsa siirdumine Isini poolele viis esimese, st. Larsa hukatusse. Eelami kuningas Kudurmabuk (?), sõlminud liidu amoriitide juhtidega, kes peremehitsesid Lõuna-M-as, vallutas Larsa ja määras sinna kuningaks oma poja. Niivisi vallutasid elamiidid Sumeri uuesti ja määrasid Larsasse isegi oma kuninga. Kudurmabuki teine poeg, kes valitses Larsat, kandis semiidi nime Rim-Sin (jumal “Sini härgvasikas”, ~1822- 1763 ). See näitab, kuivõrd laialdaselt levis amoriitide – täpsemalt – semiitide mõju, mis tungis isegi Eelamisse. Rimsin ehitas sumeri ja elami templide Larsas, Uris ja teistes linnades, püstitas raidkujusi kullast ja vasest. Larsa, riigi pealinn, oli suur linn: 350 hektarit, seal elas 50-100 tuhat inimest. Ta alistas mitte ainult lõuna-alad (Uruki, Nippuri), vaid oma kolmekümnendal valitsemisaastal isegi Isini linna. Ka Babüloni kuningas Sinmuballit oli sunnitud tunnustama tema võimu. Elamiidid pidasid endale alluvaiks ka mõningaid Süüria ja Palestiina alasid.
Kuid olukord muutus järsult, kui võimule tuli Hammurapi (Hammurabi), Sinmuballiti poeg, Vana-Babüloonia ehk amoriitide dünastia kuues kuningas. Teda ootas üleraske ülesanne: võitlus Lõuna-Mesopotaamiaga, mis tol ajal faktiliselt kuulus Eelamile. Samal ajal haarasid Põhja-Mesopotaamias, Assuris, võimu amoriidid ja üks neist, Šamšiadad I, alistas laialdased maa-alad kuni Eufratini ning vallutas Mari linna. Algul tunnustas Hammurapi Šamšiadadi võidu Babüloni üle ning see kergendas tal tema esmatähtsa ülesande täitmist, Sumeri ja Akkadi ühendamist. Oma esimestel valitsemisaastatel vallutas ta (toetudes Larsa linnaga sõlmitud liidule) Uruki, siis Isini ning lõi rängasti Eelamile kuuluvat Jamutbali ala (ala ~ jõgi Dijala ja linna Suusa vahel, kaart N4), mis oli Rim-Sini tugipunktiks. Babüloni kuninga edu tekitas rahutust teistes linnades. Assuri linn, kus tol korral valitses Išmedagan, püüdis koguni toetuda liidule, mille ta sõlmis Mari kuninga Zimrilimiga, kuid viimane otsis tuge Hammurapilt. Niivisi võis Hammurapi, kes alistas lõunas Isini ja Uruki ning toetus Mari riigiga sõlmitud liidule, välja astuda teiste vaenlaste vastu. Oma kolmekümnendal valitsemisaastal alistas Hammurapi Subartu (valdkonna Põhja-Mesopotaamias), vallutas Ešnunna (tugev linnriik Dijala rannikul) ja sööstis kolmekümne esimesel aastal oma peavaenlase Rim-Sini vastu. Selle pealinn Larsa vallutati. Hammurapi võidud sundisid Mari kuningat Zimrilimit hoolitsema ka oma julgeoleku eest. Ta hakkas koondama pealinna oma vägesid, kes olid võidelnud kõrvuti Hammurapi vägedega. Saades kuulda Zimrilimi reetmises (või lihtsalt oli tal niisugused kombed, meenutagem, kuidas ta algul oli liidus Larsaga ja pärast vallutas selle linna), suundus Hammurapi Marisse ja alistas selle kolmekümne kolmandal aastal. Kuid Zimrilim ei tahtnud leppida oma alluva osaga. Seepärast ilmus Hammurapi kolmekümne viiendal aastal uuesti Mari müüride ette. Linn purustati, kantsi müürid kisti maha ja Zimrilimi loss põletati. See oli Mari riigi lõpp (Mari linn eksisteeris kuni 3 sajandini eKr, aga juba väikse ja ebatähtsa linnana). Viimaseil valitsemisaastail tegeles Hammurapi teiste linnade alistamisega: purustati Ešnunna ja alistati Assur. Nii vallutas Babüloonia endale esikoha teiste Ees- Aasia rahvaste seas.
Hammurapi ise kirjutas, et ta on Babüloni jumala Marduki kutsutu. Ta on samasugune “kuningate kuningas” ja isegi jumal, nagu tema eelkäijad, Uri III dünastia ja Akkadi kuningad. Nagu nemad, nii pretendeerib temagi ülemvõimule kogu Mesopotaamias ja koguni Süürias. Vana-Babüloni ühiskonna tendentsidest tuleb mainida kuninga jumalikustamist. Päikesekuningas Hammurapi nime hakati juba tema eluaja lõpupoole kirjutama jumalat märkiva determinatiiviga ning ta nimi esineb isikunimedes teofoorse elemendina. Kuningas kui Päikesekuningas või Inimkonna Päike on tihedas seoses kuninga kui ülima kohtumõistja mõistega. (Šamas on ühteaegu nii päikese- kui ka kohtumõistmise jumalus . Eriti selgelt avaldub see Uuus-Assüüria ajastul, kui sõna “kuningas” võis kirjutada päikesejumala muistse arvuga 20. Huvitav, et Uus- Hati riigis “päike” tähendab “kuningas”, aga hetiidid – indoeuroopa rahvas).Toetudes oma sõjaväele, mis koosnes jaosmaaga kindlustatud vabadest, laiendab kuningas Hammurapi oma valdusi, mis ta oli pärinud oma dünastia eelkäilvailt liikmeilt, ja vallutab pärast kauakestvat visa võitlust Sumeri, ühendades seega Babüloonia kogu ulatuses oma võimu alla. Rim-Sin, tena tähtsam vastane, oli sunnitud põgenema ja võib-olla hukkuski selles võitluses. Kuid Hammurapi ei ühenda mitte ainult Lõuna-Babüloonia, ta vallutab ka põhjaala – Assüüria, alistab Süüria, vallutab samuti Eelami, igatahes suure osa sellest. Tal õnnestub oma ülemvõimu laiendada igas suunas; on andmeid selle kohta, et isegi kauge Egiptus astub esmakordselt mingisugustesse suhetesse Babülooniaga.
Pärast Hammurapi surma (1750) astub troonile tema poeg Samsu-iluna (1749-1712), kelle ajal algab Babüloonia riigi aeglane lagunemine. Lõunas ilmuvad vaenlased (arvatavasti Eelami poolt toetatuna), kelledel õnnestub uuesti iseseisvaks muuta vähemalt teatav osa lõunaalast. Riik ei suutnud enam vastu seista Lõuna-Mesopotaamia separatistlikele püüdlustele (Samsuiluna raidkirjad jutustavad tema võidust kahekümne kuue usurpaatorite üle). Uris katsub ülestõusu alustada keegi Naramsin, kellest me midagi ei tea. Babüloonia sõjavägi summutab ülestõusu vähimagi vaevata. Isinis valitseb oma uus dünastiaja. Põhjas ja kirdes ilmuvad uued vaenlased – kassiidid – mägisuguharud, kes elasid Eelamistpõhja pool, Zagrose mägedes (nagu lullubud, gutid). Esimene tõsine kassiitide sisseründamine oli aastal 1742 (varsti pärast Hammurapi surma). Nad olid isegi Babülonis, nende juht Gandaš kuulutas end “sumeri, Akkadi ja Babüloni kuningaks”, aga see ei olnud kauaks. Mesopotaamia loodeosas tekkibXVI sajandil uus iseseisev riik – Mitanni, mis lõikab ära turuteed (mere juurde, Väike- Aasiasse ). Teine uus riik - Hati riik tekkis ~ 1700 (tegelikult Vana-Hati riik ~XVIII-XVI) Kesk-Anatoolias, hiljem hõimas selle territoorium peaaegu kogu Väike-Aasia ja Süüria. XVII sajandil hakkasid hetiidid (valitsejad Hatušili/ Hatusili, Muršili I/ Mursilis) uusi maid vallutama. Seitsmeteistkümnendal sajandil katkestab Hati riik viimane loode turutee. Hetiitide sissetungist Lõuna-Mesopotaamia maa- alale teatab nii Babüloni kui ka Hati kroonika. Hati annaalid jutustavad kuningas Muršili I (Muršiliš I, ~ 1620 -1590) järgmist: “Pärast Aleppo (Halpa, vt N5) vallutamist, Muršiliš läks Babüloni peale, sõdis samuti hurrudega (st mitannilastega) ning jättis Babüloni vangid ja varanduse oma pealinna”. See oli a-l 1595. Aga Hati kuningas tapeti (Pärat seda, kui Muršiliš I oli vallutanud Babüloni, langes ta kodumaal oma väimehe, õe mehe ohvriks. Sedasi hukkusid ka hilisemad valitsejad, näiteks, see väimees langes tema tütre mehe ohvriks jne) – Hati riigis oli niisugune situatsioon, et hetiidid enam ei puutunud Babüloni. Aga kassiidid haarasid võimu Babüloonia üle mitmeks sajandiks : XVI-XII.