Kiriku välisilme Kasutati seinaosade eendamist ehk risaliiti Esineb väga palju ebasümmeetriat, kuid sellega saavutati valguse ja varju ootamatuid kontraste Rooma Peetri kiriku edasiehitus Juurdeehituse autor oli Carlo Maderna Ehitati juurde kõrge fassaadiga pikihoone Omandas ladina risti kujulise põhiplaani Kasutati hiiglaslikke sambaid Peetri väljak Rajaja Lorenzo Bernini Ovaalne põhiplaan, mis mõjub avaramana ja kiriku fassaad kõrgemana Väljakut piirab kahekordne kolonnaad Navona väljak Kavandas Lorenzo Bernini Keskel asub obeliski ning skulptuuridega kaunistatud purskkaev Väljaku ääres asetseb Püha Agnese kiriku kaarjas fassaad Kuulsamad esindajad Giacomo da Vignola Carlo Maderna Lorenzo Bernini Francesco Borromini Kasutatud materjalid Kunstikultuuri ajaloo õpik 11.klassile www.google.ee Tänan vaatamast!
sajand Hilisgootika - 15. sajand - 16. sajandi algus Gooti arhitektuur • eelkõige sakraalne • iseloomustab vertikaalsus, püüd kõrgusesse • oluline tegur gooti süsteemi väljatöötamisel oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt • kirikute põhiplaaniks jäi pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist • kesklöövi tähtsus tõusis, oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem • võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisemana, avaramana ja vabamana teravkaar roidvõlv Pariisi Notre-Dame (Jumalaemakirik) Kölni katedraal Salisbury katedraal Reimsi katedraal Gootika Eestis • tunduvalt lihtsam ja rangem Lääne-Euroopa omast • meie kirikutel puuduvad transept, kooriümbriskäiguga kabelitepärg ja tugikaared • tagasihoidlikud dekoratiivsed kaunistused • Lääne- ja Kesk-Eestis paekivi, Lõuna-Eestis maakivi ja tellis Jaani kirik Oleviste kirik Gooti skulptuur
mõjud. Tema skulptuurid on alati ühenduses neid ümbritseva ruumiga. Bernini teosed on täis pakitsevat elu ja dramaatilisust. Nende mõju on rajatud pidulikudele, järskudele ja kontrastsetele liigutustele, neis valitsevad taltsutamatu kirg ja haarav ekstaas. · Bernini meistritoeseks loetakse väljakut Peetri kiriku ees. Ta kasutas osavaid perspektiivivõtteid, mille tõttu tundub fassaad kõrgemana ja väljak avaramana. Ovaalväljak mõjub amfiteatrina ja eesmärk on suunata vaataja pilk rõdule. · Analoogilisi perspektiivivõtteid kasutas ta ka Vatikani lossi Kuningatrepi ehitamisel: ülespoole kerkides trepp aheneb ja mõjub seetõttu sügavamana (nn. teatriperspektiiv). Kuninglik trepp ,,Scala Regia" ühendab kirikut paavsti eluruumidega. 1633. aastal valmis veel kuulus teos pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli all.
Itaalias. Giacomo da Vignola (1507-1573). II Gesl (Jeesuse kirik) Roomas. Jesuiitide ordu emakirik - barokk-kirikute eeskuju. Linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Rooma Peetri kiriku ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI (1598-1680). CARLO MADERNA projekteeritud on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. See on tüüpiline barokkfassaad- rahutu ja maaliline. Rütmiliselt asetatud sambapaarides eendub üks sammas tugevasti. Korruseid ühendavad tervikuks voluudid. Kõige fantaasiarikkam ja uuendusi püüdlevam itaalia arhitektide hulgas oli FRANCESCO BORROMINI.
põõsaste ja püsilillede rühmad, nende taga kohati kõrgemad põõsad ning oskuslikult valitud liikidest vabakujuliselt kasvavad puud. Esiplaanile häärberi ette on sümmeetriliselt kahele poole istutatud nõeljatest siberi nulgudest tugevad tumerohelised puurühmad. Mida kaugemale Sillapää lossist, seda õrnema, heledama ja isegi hallima lehestikuga istutusmaterjali on kasutatud. Nõnda saavutatud optilise efektiga mõjub pargiaas veelgi pikema ja avaramana. Joonis Sillapää park (sillapää mõisapark.www) Sillapää pargiaasa krooniks on vaade peasissepääsu trepilt. See on hilisklassitsismile iseloomulik piltmaastik: pitoreskne peisaa on aiakunsti võte, kus maastikku vaadeldakse kui raamitud pilti. Raam tekib lossi peaukse kohal asuvat rõdu toetavast neljast sambast ja rõdu enda põrandakonstruktsioonist. Peahoonest põhja poole jääv pargiosa selsamal jõe ja paisjärve vahelisel poolsaarel vaheldub
Sellega saavutatakse valguse ja varju ootamatuid kontraste, mis muudavad fassaadi veelgi rahutumaks. Ka linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI (1598-1680). Kõige fantaasiarikkam ja uuendusi püüdlevam itaalia arhitektide hulgas oli FRANCESCO BORROMINI. Tema ehitatud San Carlo alle Quattro Fontane kirikus Roomas näib kõik liikuvat. Sirgjoont peaaegu ei kasutata. Fassaadi jaotab kaheks korruseks lainetav simss; mõlemat korrust liigendavad neli korintose sammast, mille
Nad olid mõeldud jahipidamiseks ja vaimudega suhtlemiseks.Klassikaline hiina aed peab olema nauditav vaatamiseks, seal peab saama ringi jalutada ning seal peab saama elada, kõik vaatekohad peavad olema seotud ning mugavad. Käänulised teed on vajalikud ka selleks,et silme ees pilt kogu aeg vahetuks, sirged teed on keelatud. Koridorid pakuvad kaitset päikse ja vihma eest. iad on alati täis igasuguseid tähendusi läbi poeesia, kunsti, kalligraafia, bonsai, muusika jne. Aed peab mõjuma avaramana oma tegelikest mõõtmetest, näiteks eraldiseisvate, kuid läbipõimunud piiridega. Hiina aedasid peetakse sageli mikrokosmoseks, mis hõlmab miniatuurselt kõiki universumi aspekte. Samuti hõlmavad nad nelja aastaaja tsüklit ja peaksid ideaalis pakkuma midagi, mida igal aastaajal nautida, näiteks talvel lund igihaljal männil või suvel lootoselõhna tiigil. Taimedel on sageli spetsiifilised seosed, mis ei piirud alati selgelt aastaaegadega, näiteks igihaljad
ebasümmeetriat. Sellega saavutatakse valguse ja varju ootamatuid kontraste, mis muudavad fassaadi veelgi rahutumaks. Ka linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI (1598-1680). Teise kuulsusena arhitektuuri alal võiks mainida CARLO MADERNAT. Tema projekteeritud on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. See on tüüpiline barokkfassaad- rahutu ja maaliline. Rütmiliselt asetatud sambapaarides eendub üks sammas tugevasti. Korruseid ühendavad tervikuks voluudid. Kõige fantaasiarikkam ja uuendusi püüdlevam itaalia arhitektide hulgas oli
tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitust, kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Pärja keskmine kabel, mis asus kiriku pikiteljel, oli teistest pisut suurem ja kandis nime Maarjakabel. (Kooriümbriskäiku ja kabelitepärga võis kohata ka juba mõne romaani kiriku juures). Ruumi selline jaotus sidus kogu kirikuruumi ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum õhulisemana, avaramana ja vabamana. Kooriruumi ei vastandanud enam muule kirikuosale. Piilarid ja vööndkaared ei eraldanud enam niivõrd traveesid ning pilk võis peatumatult haarata kõike kuni Maarjakabeli akendeni. Kiriku interjööri põhisuund polnud siiski mitte kooriruumi poole, vaid üles. Kõige tähtsam polnud selle aja usus mitte ,,vahendaja" preester, vaid iga üksiku kirikusviibija ,,vahetu seos" jumalaga nii vähemalt lootsid tellijad.
Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist - kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Keskmine kabel oli teistest suurem ja kandis nime - Maarja kabel. Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisemana, avaramana ja vabamana. Teravad kaared, kõrged võlvid ja kõikide muude detalide suundumus ülesse nagu kaotaks kivide raskuse. Kõik lausa tormab ülespoole ja mõjub avara ning õhulisena. Ka valgusel oli tohutu mõju gooti kiriku interjööris. Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega. Romaanlaste eripära seisnes aga ka selles, et kirikuhoonet hakati ühendama tornidega, neist asusid
ebasümmeetriat. Sellega saavutatakse valguse ja varju ootamatuid kontraste, mis muudavad fassaadi veelgi rahutumaks. Ka linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI (1598-1680). Teise kuulsusena arhitektuuri alal võiks mainida CARLO MADERNAT. Tema projekteeritud on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. See on tüüpiline barokkfassaad- rahutu ja maaliline. Rütmiliselt asetatud sambapaarides eendub üks sammas tugevasti. Korruseid ühendavad tervikuks voluudid. Kõige fantaasiarikkam ja uuendusi püüdlevam itaalia arhitektide hulgas oli
juurdeehituseks on kõrge fassaaadiga pikihoone, mis kiriku ees seisja eest suure kupli ära varjab. Üksikosad sarnased Michelangelo poolt kavandatuga. Lisaks pilastritele kasutas fassaadi kujundamiseks hiiglaslikke sambaid- kolossaalorderina läbi kahe korruse-asetatuna tihedamalt mõlemal pool peaust. Baroklikud suured ansamblid- ruumiliste illusioonide ja efektide loomine. Lorenzo Bernini kavandas Peetri väljaku: 1. Ovaalne põhiplaan laseb väljakul mõjuda avaramana ja kiriku fassaadil kõrgemana. 2. Väljakut piirab kahekordne kolonnaad (talastikuga sammasterida) Katoliikliku Lõuna-Saksamaa eeskujuks oli Itaalia barokk. Kolmekümne-aastase sõja järel loodi baroklike hooneid alles 18. sajandi I poolel, kui Euroopas hakkas juba levima uus stiil rokokoo- sarnane barokile, kuid ebasümmeetrilisem ja üldmuljelt õrnem. Rokokoo piir barokiga on eriti Saksamaal ebaselge ja vaieldav. Tihti valitseb hoone välisilmes barokk, aga siseruumis rokokoo.
Kõige olulisem on ilmakaarte märkamine lasteaias – lõunapoolsetes tubades on soovitatav kasutada jahedaid toone ja põhjapoolsetes soojemaid toone (soojad toonid on kollane, oranž, punane, pruun, beež ning külmad toonid on purpur, roosa, violett ja lilla, violettsinine, sinine, türkiis, roheline). Vastandus kerge-raske: kergena tuntakse valget, helesinist, kollast, roosat ja beeži. Need värvitoonid muudavad esemeid näiliselt kergemaks, ruumi õhulisemaks (ruumi tajutakse avaramana). Raskena mõjuvad pruun, violett, violettsinine ja tumepunane. Nendes toonides esemed tunduvad raskemad ja kompaktsemad (ruum ahtam). Vastandus vaikne-vali: vaiksena tajutakse sügavaid või tumedaid külmi toone (sinised ja rohelised). Terava aistingu tekitavad küllastunud toonid (kollane, kollakasroheline, punakaslilla). Neid toone peaks suure mürafooniga ruumides ettevaatlikult kasutama.
Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apssiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist - kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Keskmine kabel oli teistest suurem ja kandis nime - Maarja kabel. Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisemana, avaramana ja vabamana. Teravad kaared, kõrged võlvid ja kõikide muude detailide suundumus ülesse nagu kaotaks kivide raskuse. Kõik lausa tormab ülespoole ja mõjub avara ning õhulisena. Ka valgusel oli tohutu mõju gooti kiriku interjööris. Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega. Vertikaalne suunitlus valitses ka kirikute välisilmes. Tugipiilarite ja tugipiitade raskust
Keset väljakut on Egiptusest toodud 13. sajandil eKr valmistatud Obelisk. Obelisk oli algselt mõeldud kaunistama Nero Tsirkust ehk ovaalset staadioni ja toodi Rooma juba 37. aastal m.a.j. Väljakul on kaks purskkaevu, millest lõunapoolse autor on Bernini (1675) ja põhjapoolse purskkaevu autor on Maderno (1613). Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Väljak ühendab omavahel ovaali ja trapetsi, mängides nii barokiajal armastatud illusionismiga: väljakul viibides tajume ringi ja ruutu (seda võtet on varem kasutanud Michelangelo Rooma Kapitooliumi juures). Püha Peetri kiriku väljaku keskel asetseb
Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist - kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Keskmine kabel oli teistest suurem ja kandis nime - Maarja kabel. Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisemana, avaramana ja vabamana. Teravad kaared, kõrged võlvid ja kõikide muude detalide suundumus ülesse nagu kaotaks kivide raskuse. Kõik lausa tormab ülespoole ja mõjub avara ning õhulisena. Ka valgusel oli tohutu mõju gooti kiriku interjööris. Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega. Vertikaalne suunitlus valitses ka kirikute välisilmes. Tugipiilarite ja tugipiitade raskust varjasid nende
Fassaadi detailid on enamasti samad mis renessansipäevilgi (poolsambad, pilastrid, viilud, seinaorvades seisvad staatuad), kuid üldmulje on erinev. Kõik detailid on allutatud tervikule ning neil puudub konstruktiivne ülesanne. Üldmulje on dünaamiline, rahutu ja maaliline nagu siseruumilgi. Tavaline on arhitektuuriliste vormide kuhjumine, palju esineb ebasümmeetriat. Lorenzo Bernini rajas Peetri kiriku ette Peetri väljaku, mille ovaalne põhiplaan laseb väljakul mõjuda avaramana ja kiriku fassaadil kõrgemana. Väljakut piirab kahekordne kolonnaad (sammaste rida). Barokkstiil ei pidanud oluliseks ainult uhkeid üksikhooneid, vaid ka nende paigutust linnaruumis. Bernini kujundatud on Novana väljak ning selle keskel obiliski ja skulptuuridega kaunistatud purskkaev. Suur muutus kogu kunstielus algas, kui võimule sai Louis XIV. Kunst muutus absolutistliku valitseja ülistamise vahendiks. Pariisis otsustati edasi ehitada Louvre'i lossi ja kujundada selle idakülg
Selleks sobisid valgest marmorist raiutud skulptuurid, Egiptuse obeliskid, monumentaalsed tornid, kuplid, kolonnaadid ja hiiglaslikud trepikavatised. Renessansi kaine ilu sattus põlu alla. Plats oli kokku 255m pikk, kuni 200m lai ja võis vabalt ära mahutada kogu Rooma 125 000 kodanikku. Optiliste vahendite abil on kõikide pilgud suunatud rõdule kiriku peafassaadi keskteljel, kust suurte pühade ajal jagab Peetruse asemik õnnistust. (Härmson 1984) Väljaku põhiplaan laseb sellel mõjuda avaramana ja kiriku fassaadil kõrgemana. Prantsuse barokk kaldus seega algsetest itaalia klassikaliste teemade mõjutustest oluliselt kõrvale - eriti selgelt on see näha ehituskunstis, millega seoses räägitakse klassikalisest barokist ning mõeldakse selle all prantsuse barokki. Plaanipärane linnakujundamine tõusis ausse, suurte ansamblite rajamist mõjutas barokilik terviku loomine, silma torkas barokkkunsti "fassaadlik" iseloom
annaabi.ee 
