Avamerevabadus (0)

Avameri
Avameri, mida nimetatakse ka ulgumereks, on mere või ookeani osa, mis jääb väljapoole rannikuvööndit ning kus veemasside väljakujunemises ja liikumises ei kajastu otseselt ranniku mõju. Juriidiliselt ookeani- ja merealad või mere kõik osad, mis jäävad riigi majandusvööndist, territoriaalmerest või sisevetest või saarestikuriigi saartevahelisest merest väljapoole. Avamerel rakendatakse avamerevabadust vastavalt ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) ja muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt. See loodi, sest oldi teadlikud, et maailmamere probleemid on omavahel tihedalt seotud ning neid tuleb käsitleda tervikuna ning ajendatuna soovist vastastikuse mõistmise ja koostöö vaimus lahendada kõik mereõiguse küsimused ning olles teadlikud konventsiooni ajaloolisest rollist rahu, õigluse ja progressi säilitamisel kõigi maailma rahvaste jaoks. Konventsiooniga reguleerimata küsimustes juhindutakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja põhimõtetest ÜRO mereõiguse konventsioon tagab nii ranniku- kui ka sisemaariikidele muu hulgas: a) meresõiduvabaduse; b) ülelennuvabaduse; c) kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabaduse; d) tehissaarte ja muude rahvusvahelise õiguse alusel lubatud rajatiste ehitamise vabaduse; e) kalapüügivabaduse; f) teadusuuringute vabaduse, võttes kõikidel juhtudel arvesse UNCLOS vastava osa põhimõtteid ja norme. Need õigused pole nõndanimetatult kivisse raiutud, sest kasutamisel tuleb võtta arvesse teiste samade õiguste kasutajatega.
Avamerel viibides on laev lipuriigi ainujurisdiktsiooni all, kui rahvusvaheliste lepingutega või UNCLOS-ga ei nähta ette teisiti. Erandina võib teise riigi sõjalaev kinni pidada piraatluses või orjakaubanduses kahtlustatavaid laevu, ja lipukontrolliks (jälitamisõigus). Merede vaba kasutamise printsiibi sõnastas esimesena hollandi õigusteadlane Hugo Grotius teoses „Mare liberum” (1609), tänapäeval on see reguleeritud Genfi konventsiooniga (1958) ja (VII osa), kusjuures viimane on konflikti korral ülimuslik.
Rahvusvahelised väinad ja kanalid
Väin ehk merekitsus on maailmamere erinevaid osi (ookeane, meresid, lahti) ühendav ja maismaad lahutav kitsas mereosa. Tihtipeale on väinadel strateegiline tähtsus, kuna liikudes nende kaudu on võimalik hoida kokku palju aega. Mitmed väinad on väga kitsad ja seetõttu hõlpsasti kontrollitavad ning vajaduse korral suletavad liikluseks. Vältimaks rahvusvahelisi skandaale ja võimaldades kõigile vaba liiklemine maailmamerel, on nende väinade läbimine reguleeritud rahvusvaheliste lepingutega. Nende kohaselt on väinad mere- ja õhuliikluseks vabalt kasutatavad kõigile riikidele.Avamere vabadus on üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõte ning avamerel kohaldatav õiguslik režiim kehtib ka väinadele, mis ühendavad avamere kaks osa ning mis on olulised rahvusvahelised veeteed . Rahvusvahelised väinad on kõigile riikidele mõeldud laevade navigeerimiseks sõltumata sellest, kas nad kattuvad rannikuriikide territoriaalvetega või mitte. Selliste rahvusvaheliste väinade hulgas on näiteks Gibraltari väin, La Manche ja Singapuri väin.
Rahvusvahelised väinad, mis on ainukesed väljapääsuteed suletud lahelt avamerele, omavad erilist juriidilist staatust. Navigatsioonieeskirju sellistes väinades reguleerivad rahvusvahelised erisätted, mis paljudel juhtudel piiravad sisenemist suletud lahtedesse sõjalaevadel, mis kuuluvad riikidele, millel pole antud lahega rannikuäärseid alasid või rannajoont.
Kanal on pinnasesse rajatud kindla ristlõikega tehisveekogu. Kanalid on tavaliselt vooluveekogud. Enamasti on kanalid trapetsikujulise ristlõikega.Valdav osa kanaleid kuulub kahte tüüpi: irrigatsioonikanalid (maade niisutamiseks ja kuivendamiseks, näiteks Karakumi kanal) ja veeteed, mis on laevatatavad ja sageli ühenduses järvede, jõgede või ookeanidega, ning mida kasutatavad sagedasti kaubalaevad, näiteks Suessi kanal ja Valge mere – Läänemere kanal. Vähem on energeetika otstarbelisi kanaleid (näiteks soojuselektrijaamades veeauru jahutamiseks).
Kanal loetakse sisevete osaks, mis kuulub naaberriikide territoriaalse suveräänsuse alla. Kuid kanalid mängivad rolli ka rahvusvahelisel meretranspordil, ühendades kaht vabat merd. Seepärast on selle õiguslik režiim tavapäraste õigusaktidega sageli rahvusvaheline, et tagada liikumisvabadus välisriikide laevadele. Näited õigusaktidest on 1888. aasta Konstantinoopoli Konventsioon Suessi kanali jaoks, 1977. aasta Panama kanali leping ja 1919. aasta Versailles 'i leping Kieli kanali jaoks.