Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti eelistatakse pidada niitudel, samuti jahitakse luhtadel ja põldudel. Enamiku toidust moodustavad väikesed imetajad, peamisteks saakloomadeks on uruhiired, mutid, konnad, linnud, maod ja suuremad putukad. Väike-konnakotkas jahib saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, aga ka märgaladel, põldudel ja teistel avamaastikel ning vähesel määral metsas. Saaki jahitakse lennul, konnakotkastele iseloomulikuks võib pidada saagi otsimist maas kõndides. Tihti varitsetakse ka puudel. Peamiseks ohuteguriks Eestis on pesapaikade hävimine. Tähtsad on ka pesitsusaegne häirimine, saagijahiks sobilike alade kadumine või nende kvaliteedi langus. Väike-konnakotkas kuulub meil kõige rangemini kaitstavate liikide hulka. 1980. aastate jooksul, toimus ilmselt arvukuse kiire kasv. Väike-
parkides ja aedades. Nad elavad mägedes kuni 2500 m kõrguseni ning toituvad mitmesuguste taimede nektarist, samuti toituvad nad puumahlast ja mädanenud puuviljadest. Admiral · Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured musta-ruugekirjud tiivad. Admiral paneb istudes oma tiivad kokku nii, et eestiivad jäävad tagatiibade vahele. · Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel ja niitudel mitmesuguste taimede õitel. · Röövikud toituvad peamiselt kõrvenõgesel, lõuna pool ka juudinõgese lehtedel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. · Admiralid on maiad liblikad lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel.
vastu on ujuri keha kaetud õhukese õlikihiga. Ujurid on aplad röövloomad, kes tungivad kallale mitte ainult veeselgrootutele, vaid ka kullestele ja kalamaimudele. Röövtoidulised on ka ujurite vastsed. Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga. Võrdlemisi haruldane on kuni nelja sentimeetri pikkune järvedes elav laiujur. Sitasitika pikkus on 16-27 mm, tegutseb avamaastikel ja hoonete ümber. Mardiklaste hulka kuulub põrniklaste sugukond . Sitasitikas on üks Eestis elutsevatest sitikate liigist. Sitikad kaevavad hobuste või veiste sõnniku alla püstkäike, mille rõhtsais kambreis arenevad vastsed; ka valmikud kaevavad väljaheidete alla käigu, et sellest toituda. Emane sitasitikas kaevab maapinnas asuvale peakäigule harukäike, täidab need sõnnikuga ja muneb igaühte muna. Vahel nimetatakse sitasitikaid ka sõnnikumardikaiks.
liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel oleva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Mustlaik-kidaöölane Eestiibade värvus on pruun. Tiiva muster on nagu kõigile
Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased; Tiibade siruulatus 130-180 cm; Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega; Välimuselt sarnanevad hiireviuga; Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnkotkas; Väike- ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide; KONNAKOTKAD Toitumine: jahivad saaki enamasti väheintensiivsetel rohumaadel, kuid ka märgalade, põldudel jt avamaastikel, vähesel määral ka metsas; Saagialal paikneb reeglina lähedal, 1-2 km kaugusel. Eelistab pidada varitsusjahti; Saagiks peamiselt uruhiired, mutid, konnad ja linnud, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid; Pesitsemine: rändlinnud, saabub eestisse alates märtsi lõpust. Lahkuvad septembris; Elupaigaks: mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesadeks kasutavad vahel suuremate röövlindude vanu pesi;
Ainult 8-9 meest koos suudavad Stelmuze tamme tüve ümbert kinni võtta. Leedu kõrgeim puu on 46 meetrit kõrge ning 150-aastane lehis. Minevikus uskusid leedulased, et pihlakas kaitseb nõidade ja kuradite eest, seetõttu istutati pihlakas iga kodu ukse juurde. Leedus on 42 metskonda ja üks rahvuspark. Suurim loom Leedu metsades on piison, nende populatsiooni taastamine algas 1969. aastal. Tänaseks on kokku umbes 45 piisonit. Jahiulukidest on Leedu metsades ja avamaastikel levinud peamiselt metskitsed, kuid Leedus on levinud ka teisi loomaliike: punahirv, hunt, metssiga, mäger, põder. Leedu on pesitsuskohaks ka mitmetele haruldasetele linnuliikidele: must toonekurg, väike-konnakotkas, merikotkas, kalakotkas ja tuuletallaja. Leedu lipuks on horisontaalsete väljadega trikoloor, mille värvideks on kollane, punane ja roheline. Kollane kujutab küpseid viljapõlde ja heaolu, roheline tähistab Leedu
Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii..." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3..
konnakotkal leidub seda vaid tähnidena. Samuti on ka konnakotka jalad kaetud sulgedega, aga hiireviul nii ei ole. Suure- ja väike-konnakotka eristamine on juba raskem. Tavaliselt on suur-konnakotkas tumedam, suurem ja jässakam. Eristamise muudab raskemaks ka see, et suur- ja väike- konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad oma saaki enamasti vähe majandavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel ja muudel avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saaki püütakse umbes 1- 2km kaugusel pesast. Suurem osa saagist püüab konnakotkas õhust, kuid võib otsida ka süüa maas kõndides. Rikkalikuks saagiks eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on väiksed imetajad: uruhiired, mutid, vahest ka konnad ja linnud, maod ja suuremad putukad. Pesitsemine Konnakotkad on rändlinnud. Nende talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas
varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele. Harvem pesitseb ta puude otsas, kasutades selleks teiste lindude, peamiselt kaljukotka ja ronga, pesa. Ise ta puu otsa pesa ei ehita. Saaki püüab jahipistrik mitmeti, sealhulgas madalal lennul maa kohal, lennul saaki väsitades või
siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on alla 0°C. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must- kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm
Jõudes veeallika juurde, võib kaamel kuni 114 liitrit vett ära juua. Kaameli jõu ja vastupidavuse tõttu kasutavad kõrberahvad teda veoloomana. Kuigi baktrian liigub kiirusega kõigest 4 km/h, võib ta läbida kuni 47 km päevas, kandes 450 kg raskust koormat. Dromedar võib liikuda aga kuni 160 km, ratsanik seljas. Kaamelilt saadakse veel piima, villa, liha ja nahka. Surikaadid elavad kolooniatena Kalahari ja Namibi kõrbes ning mujal Lõuna- Aafrika kuivadel avamaastikel. Et lagedal kõrbemaastikul on toitu otsiv surikaat kerge saak röövlindudele, peab alati üks koloonia liige puu või põõsa otsas vahti. Surikaatidel on ka lapsehoidjad, kes valvavad poegade järele, siis kui ema on koos teistega toitu otsimas. Liivarebane elab Põhja-Aafrika ja Araabia poolsaare liiva ja kivikõrbetes, kuhu kaevavad urgusid. Mõnikord on nad liikvel päeval, enamasti käivad väikesi loomi jahtimas öösiti
Loendusmeetodid ja seire · Totaalne küttimine tapetakse kõik loomad ning siis loendatakse need üle. · Jahisaagi põhjal · Küsitlused ja ankeedid · Ajuloendus · Marsruutloendus: jälgede loendus marsruudil, kanaliste marsruutloendus, ulukikolmnurgad (riistakolmio soome keeles), hirvlaste talviste ekskrementide loendus. · Kvartalloendus · Avioloendus meetod, mida kasutatakse enamasti avamaastikel (tundras, kõrbes, stepis). · Petersoni meetod (Mark and catch) enamasti kasutatav uurimisobjektides, mitte niivõrd jahinduse igapäevatöös. Püütakse mingi osa loomi kinni, märgistatakse ära ja siis jälgitakse looduses. · Loendus ulukite kogunemiskohtadel Läbi aegade on fikseeritud ulukite arvukus lihtsalt jahimeeste aastaringsete tähelepanekute järgi, see meetod toimib siiamaani. JAHIMEETODID
keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Erinevad liblikaliigid Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Pääsusaba
Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Erinevad liblikaliigid Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all.
kariloomade seas või istuvad koguni nende seljas, et sealt siis verdimevaid putukaid püüda. Peamiselt ainult putukatest toitudes, on hänilane kasulik lind kõikvõimalike kahjurite hävitamisel. (Laurits, 2014) 1. 3 Sigimine ja areng Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Hänilane on levinud kõigi oma alamliikidena kogu Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel. Pesitseb vähemal määral ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Talvituvad Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Meil pesitsev hänilane talvitub lõunapool Sahaara kõrbe, mille ületavad ilma vahepeatuseta. Ränne toimub salkadena, ööbimiskohana eelistatakse roostikke. (Peksar, 2014) Paar nädalat enne emaseid saabuvad isaslinnud, kes vaatavad välja elupaiga. Kui mõni konkurent väljavalitud valdust tahab üle lüüa, siis kaitstakse seda vapralt. Kui emaslinnud on
maapinnal kasvavatest taimedest. Arvukus. Eestis pesitseb 2 000-3 000 paari, Euroopas 86-120 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 260 tuhande isendi. Hiireviu · Välimus. Hiireviu on jõulise keha, ümara pea ja lühikese sabaga röövlind. Ta värv on varieeruv, tavaliselt tumepruun koos valgetähnilise keha alumise küljega. Tiibade alaküljel on valge lai joon, risti jooksvate katkendlike pruunide triipudega. · Kus võib kohata.Hiireviu pesitseb metsades ja jahti peab avamaastikel. · Eluiga. Tüüpiline eluiga on 8 aastat, pikim teadaolev eluiga on veidi alla 16 aasta. · Eluviis. Hiireviud peetakse tihti laisaks linnuks. See ei vasta tõele, ta on aktiivne lind, kes lendab tihti kõrgel väljade ja metsade kohal. Raske linnuna kasutab kõrgustesse tõusmiseks maapinnalt tõusvaid sooje õhuvoole. Nende samade õhuvoolude tõttu võib hiireviu sattuda õhkutõusul oma piirkonnast väga kaugele.
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine
,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suur- konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väike-ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel jt avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saagiala paikneb reeglina küllalt pesa lähedal, asudes sellest kuni 1-2 km kaugusel. Saaki jahib konnakotkas tavaliselt lennul või varitsedes metsaservapuudel ja teistel kõrgematel kohtadel (üksikud puud, heinapallid, elektripostid), mõnikord otsib ta saaki maas kõndides. Aktiivset saagiotsimist lennul või kõndides kasutab ta kesise toiduressursi puhul, kuid rikkaliku saagi korral eelistab pidada varitsusjahti.
Ta on umbes ronga suurune lind, kelle kehapikkus on 50-60 cm, millele lisandub veel 30-80cm tiivapikkust. Kanakulli kehakaaluks on 700-1500g ning emane on isasest tunduvalt suurem. Linnu keha alumine pool hele või kreemjas koos tumedate ristvöötide või- triipudega. Ta keha ülemine pool on pruunikashallide või helepruunide sulgedega. Kanakulli saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Ta on levinud Euraasia ja Põhja- Ameerika avamaastikel ning metsades. Kanakulli on nähtud ka Madagaskaril. Ta elab suuremates metsades, millest eelistab kuuse-segametsi. Kanakull ehitab oma pesa enamasti kuuse otsa, kuid harvemini kase, männi või haava otsa. Mai alguseks on seal tavaliselt 3-4 muna, kuid harvemini 2 või 5 muna. Kanakull on Eestis kõikjal levinud. Kokku on arvatakse neid siin pesitsevat 500- 1000 paari. ~6~ Hiireviu (Buteo buteo) On üldtoonilt pruun ronga suurune röövlind
TUMESELGSAAKALID elavad Ida ja Lõunaaafrika kõrbetes ning rohtlates. Kalahari kõrbes söövad nad väga mitmesugust toitu, sealhulgas väikesi loomi, linde, marju ja metsikuid meloneid, mis on tähtis veeallikas kuivaperioodil. Saakalid on osavad hüäänide, lõvide ja teiste kiskjate tagant lihajäänuseid varastama. SURIKAADID elavad kolooniatena Kalahari ja Namibi kõrbes ning mujal Lõuna Aafrika kuivadel avamaastikel. Et lagedal kõrbemaastikul on toitu otsiv surikaat kerge saak röövlindudele, peab alati üks koloonia liige puu või põõsa otsas vahti. Surikaatidel on ka lapsehoidjad, kes valvavad poegade järele, siis kui ema on koos teistega toitu otsimas. Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001 Õppematerjal 8. klassile
Metsnügise suvejäljed on väga sarnased kivinugise omadega. Tüvepikkus on metsnugisel 36- 56 cm, sabapikkus 17- 28 cm, kehakaal on 0,5- 2,2 kg, isased on 12 % raskemad kui emased. Sünnikaal on metsnugiseltel u. 30 g. (Euroopa imetajad, Loomade elu 7 köide) Leviala Metsnugist leidub kõikjal Eestis, samuti enamikus Lääne- Euroopas, Korsikal, Sitsiilias, Sardiinias ja Baleaardel. Ta pesitseb harilikult okas- või segametsades, vahel ka lehtmetsades. Elutseb ka kivisel avamaastikel ja kaljudel. Pesa teeb ta puuõõnde või puujurte ja kändude all ning samuti oravapesadesse. Ta on hämariku- ja ööloom, kuid suvel aktiivne ka päeval. On kohastunud puudel ronimiseks, kuid suure osa ajast veedab siiski maapinnal. Toitumine Metsnugis on lihatoiduline, kuid mida enam Põhjapoole, seda enam sööb marju. Sööb niiduuruhiiri, suvises toidus on olulised linnud (kuni 30 % ) ja kahepaiksed (10- 20 %), samuti putukad. Talvine toit koosneb suuremast osast raibetest
Koera eellaseks on kuldsaakal Koera teke on polüfüleetiline Iidsed koeratõud ja nende järglased: Turbakoer: spitsid, pintserid, osa laikasid Inostrantsevi koer: Kaukaasia lambakoer, dogi, njuufaundlandi koer Pronksikoer: saksa lambakoer, soti lambakoer Tuhakoer Eestis kasutatavad jahikoerad: Hurdad (vene hurt e barsoi) orienteeruvad nägemismeele järgi. Nende ülesanne on ulukile järgi joosta, kinni püüda ning maha murda. Kasutatakse avamaastikel, metsas võivad joosta end surnuks.. Aasias üks olulisemaid jahikoeri. Meil nüüdseks jahindusliku tähtsuse minetanud. Peeti jahti jänestele, rebastele, huntidele ja väikestele sõralistele steppides. Välimuselt suured ning saledad koerad, kehaehitus on timmitud väga kiireks liikumiseks. Ajavad koerad, hagijad (vene, vene laiguline, eesti ja soome hagijas) Hagijad on loodud ulukite jälitamiseks häälega, et kütt võiks õigel ajal ja õiges kohas uluki tabada. Jälgi ajavad
võiksime senisest märksa sihipärasemalt ja teadlikumalt kasutada seda meie rahva iidset traditsiooni, et selgitada põlispuude ja suure looduskaitselise väärtusega metsade kaitsmise vajadust. KARJATAMINE JA HEINA VARUMINE Loomade karjatamine ja heina varumine poollooduslikel rohumaadel ja metsas erinevatel ajaloo etappidel. Loomade karjatamine toimus muinasajal aastaringi väljas. Kariloomad hankisid endale ise toitu sealt, kust said. Nad liikusid asulalähedastel avamaastikel, puisniitudel ja hõredates metsades. Ületalve peeti siis vaid lambaid ja kitsi, kellele varuti talveks lehisevihtu. Vikati kasutuselevõtuga 1. aastatuhande keskel pKr algas veiste ja muude kariloomade ulatuslikum ületalve pidamine. Loomi peeti rohkem Lääne-Eestis, kus ilmastik oli pehmem ja leidus rohkem rohumaid. Järgnevatel sajanditel, kui inimasustus Eestis tihenes, kasvas ka kariloomade hulk ning suurenes karjamaade pindala. Loomi peeti enamasti maadel, mis ei kõlvanud
annaabi.ee 
