IDEOLOOGIAD Sõna ideoloogia tuleneb kreeka keelest (ideo - mõiste, logos - käsitlus). Selle termini võttis 1797 kasutusele prantsuse filosoof Destutt de Tracy, kes tähis tas sellega ideid käsitlevat teadust. Tänapäeval kasutatakse sõna ,,ideoloogia" küll sageli, kuid üsnagi erinevates tähendustes. Lihtsustatult võime ideoloogiat mõista kui teatud maailmavaadet, millel on seos mingi suurema filosoofilise süsteemiga. Viimasest tuleneb programm ja programmi sihtide teostamise strateegia. Iga ideoloogia eesmärgiks on õigustada teatud poliitilist reziimi, mobiliseerida poliitilist liikumist ja luua teatud mõtteline korrastatus poliitilise elu tavapärases segaduses. Ideoloogia annab enamasti lihtsaid vastuseid inimestele, kellel pole ei aega ega kalduvust süüvida nendesse keerukatesse ühiskondlikesse jõududesse, mille haardesse nad on sattunud ning mis näivad põhjustavat neile teenimatuid kannatusi. Poliitilises ideoloogias kasutataks
ÜHISKONNAÕPETUS II KURSUSELE ÕPIJUHIS Kursuse nimetus: Ühiskonnaõpetus kutseõppeasutuste II kursusele Maht: 1 AP (40 t, sh 35 auditoorset tundi ja 5 t iseseisvat tööd) Sihtrühm: kutseõppeasutuste II kursuse õpilased Kursuse eesmärk: ühiskondlike protsesside mõistmine, kodanikuosaluse tähendusest ja vajalikkusest arusaamine, ühiskonnaelus osalemise oskus ja valmidus, poliitiliste ideoloogiate tundmine Kursuse sisu Ühiskonna struktuur ja kujunemine. Ühiskonna valitsemine. Ühiskonnaga seotud mõisted. Riigi mõiste ja tunnused. Kodakondsus. Riikluse ajaloost. Eesti riikluse ja riigivõimu kujunemine. Riigikorralduse vormid: suveräänne riik, koloonia, protektoraat, unitaarriik, autonoomia, föderatsioon, konföderatsioon. Õigusriik ja võimude lahusus. Riigivormid: monarhia, piiratud monarhiad, vabariik. Parlamentaarne ja presidentaalne riik. Poliitilised reziimid: demokraatia, diktatuur, autokraatia, totalitarism. Valitsemissüsteeme mujal: Läti, Leedu, Rootsi, Sa
5. Kooskõlastada riigiasutuste tööd 6. Valitsuse jälgimine ja puudustele tähelepanu juhtimine opositsioonis. 33. Tutvusta erakonna siseelu erakonnatüüpide arengu tagapõhjal. Erakonna siseelu: juhid e sisering, aktivistid, lihtliikmed, poolehoidjad ja valijad. 34. Võrdle sotsiaalse liikumise siseelu erakonna siseeluga. Sotsiaalse liikumise ,,sõnamehi" võib võrrelda erakonna juhtidega, fanaatikuid aktivistidega ja teoinimesi lihtliikmetega ja poolehoidjatega. 35. Iseloomusta üldiselt põhilisi erakonnasüsteeme. Erakonnasüsteemid: Kaheparteisüsteemid, Mitmeparteisüsteemid: töötavad ja ebastabiilsed Domineeriva partei süsteemid, Üheparteisüsteemid. 36. Iseloomusta üldiselt põhilisi valimissüsteeme. Esinduskogu moodustamise alused a. ühe-kandidaadi-valimised b. struktureeritud esindatus: seisused, kuuriad vm. c. üldvalimised Demokraatlikud valimissüsteemid: a) enamusvalimiste süsteem e. majoritaarsüsteem
ja mis on väärt lahendamist. Sotsiaalteadusi peetakse pre-paradigmaatilisteks, kuna sellega tegelejad ei ole kokku leppinud ühes kõikehõlmavas kontseptsioonide kogumis, teoorias ja tõlgendamise reeglites. Erinevad lähenemisviisid võistlevad selle nimel et saada valitsevaks paradigmaks. 2. Tema sisu trotsib üldistusi - Poliitiline elu liiga keeruline ja laialivalguv ning sõltub liiga paljudest muutuvatest faktoritest, et ta oleks üldiselt võetav ja etteennustatav. 3. "Poliitikateadlased" ei ole objektiivsed - Küsimused, mida võetakse uurimise alla ja see kuidas paljusid asju defineeritakse sõltub analüüsija sotsiaalsest reaalsusest. 4. Tegelik poliitika juhib normatiivsetelt küsimustelt tähelepanu kõrvale - Poliitilise analüüsi mõte on avastada parim võimalikest saavutatavatest variantidest. Teaduslik meetod ei paku lahendusi fundamentaalsetele normatiivsetele küsimustele selle kohta, milliseid
Tänapäeval on seda samuti kutsutud heaoluriikluseks. 3. Radikaalne riigikäsitlus On palju erinevaid lähenemisi radikaalsele riigikäsitlusele (vasak ja parem). Vasak-radikaalne käsitlus defineerib riiki kui erinevate gruppide esmast teenijat. Igat riiki nähakse kui struktuuri, mille peamine ülesanne on esindada ja laiendada dominantse grupi huvisid ühiskonnas. Radikaalsed toetavad üldiselt fundamentaalset eesmärki poliitilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest võrdsusest. Tavaliselt nõuab see revolutsioonilist poliitilist vägivalda. Nõnda muutub res publica haldusala väga suureks, kõik tegevused ka ressursid peavad olema riigi poolt kontrollitud, teenimaks ühiskonda. Teised riigikäsitlused On olemas veel näiteks religioosse korraga riigid (islamimaad), kus religiooni järgi kontrollitakse tervet ühiskonda
Kuid pärast 1939. aasta repressioone ning Talvesõja kallaletungi Soomele pettusid paljud vasakpoolsed NLiidus. 16. Iseseisvuse taastanud Eesti poliitiline režiim: Omariikluse taastamise järel algas põhiseadsuliku riigikorra ülesehitamine. 28.06.1992 rahvahääletusele pandud uus põhiseadus, mille oli välja töötanud Põhiseaduslik assamblee võeti vastu 91 % protsendise toetusega (valimisosalus ligi 67 %). Koostatud põhiseadus on üldiselt vastav lääneliku demokraatia nõuetele, mida on süüdistatud ka mittevastavuses Eesti reaalsusele. Alates 1991. aastast hakati nii Eestis kui ka Lätis riigi demokraatlikust mõõtma. Polity järgi sai taasiseseisvunud Eesti „6“. Üheks suurimaks probleemiks on tegelemine „välismaalastega“ (valdavalt peale sõda siia kolinud endise NL kodanikud), kellele ei laiene valimisõigus, mis mõjutab indeksi tulemust
puhul ei või teada, kas need töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Leidis, et muudatused on paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida. Revolutsioon lõhub aga traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. 19. sajandi algusest II maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatia vastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, et vältida populistide võimulepääsu. Konservatiivide jaoks esmatähtis ühiskond, mitte üksikindiviid nagu liberalismis. Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid, et inimloomus on oma olemuselt suhteliselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima ühiskond ehk riik
võimalusi. Majanduses pooldatakse segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib ka kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil. Levinud on astmeline tulumaks, selle põhieesmärgiks on vältida suuri toimetulekuerisusi rikaste ja vaeste vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma rohkem, aga nad saavad sealt ka osa tagasi, nt lastetoetused vms. Riigi raha läheb üldiselt omavalitsustele, hariduse ja sotsiaalvaldkondade edendamiseks. Riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ja tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Ka imigrandid peavad saama tasuta meditsiini ja hariduse teenuseid. ja saama sotsiaaltoetusi. Ka skandinaaviamaades kärbitakse sotsiaalkulutusi ja karmistatakse riigi imigratsioonipoliitikat. Moodne vasak- ja parempoolsus lähenevad üksteisele, laenavad üksteiselt põhimõtteid
Kõik kommentaarid