Geograafia 1. Atmosfäär e õhkkond- maad ümbritsev õhukiht. Albeedo- tagasipeegeldunud kiirguse suhe pinnale langenud kiirgusesse 0,9 või üle selle. Efektiivne kiirgus- maa soojuskiirguse ja atmosfääri vastukiirguse vahe. Kiirgusbilanss- maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe. Osooniauk- osoonikihi olulised hõrenemised stratosfääris. Esinevad sesoonselt polaaraladel, eriti Antarktika piirkonnas.
See tõkestab õhu edasise tõusmise. 1. Atmosfääri koostis Lämmastik- 78%. Teke: org. ainete lagunemisel. Tähtisus: vajalik toitaine taimekasvuks. Hapnik- 21%. Teke: fotosünt. organismide elutegevuse käigus. Tähtsus: hingamiseks Süsihappegaas- 0,03%. Teke: fossiilsete kütuste põletamise, vulkaanipursete ja organismide hingamise tagajärjel. Tähtsus: põhjustab kliima soojenemist. 2. Õhutemperatuuri vertikaalsuunalise muutumise alusel on atmosfäär jagatud neljaks sfääriks. Igat sfääri iseloomustab temperatuuri kindlasuunaline liikumine: 1. Troposfäär kõige alumine atmosfääri kiht, kus paikneb valdav osa( 80 %) õhkkonna massist. Troposfääris on õhutemperatuuri järkjärguline langemine, keskmiselt 6 kraadi kilomeetri kohta. Tropopaus õhukiht, mis on troposfääri kohal ja millest kõrgemal enam temperatuur ei lange. Polaaraladel kuskil 8-9 kilomeetri kõrgusel, ekvaatori suunas tõuseb see 15-16 kilomeetri kõrgusele.
Mussoon- Ulatuslik õhuvoolude süsteem, mille korral tuule suund muutub sesoonselt vastupidiseks. Frondid- on kitsad eraldusvööndid kahe erinevate omadustega õhumassi vahel. Tsüklon- madalrõhkkond Antitsüklon- kõrgrõhkkond Äike- on pilvede omavaheline või pilvede ja maapinna vaheline võimas sädelahendus Sudu- tahmunud udu (inimese tervisele kahjulik ollus) Happevihm- Atmosfäär puhastub sademete kaudu. Õhku kantud aerosool seob veepiisakesi, need liituvad, kasvavad suuremaks ja sajavad maha. Lämmastiku- ja väävlioksiidid lahustavad veepiiskades ja muudavad vee happeliseks. Inversioon- Õhu vähene segunemine on iseloomulik kõrgrõhkkonna ilmale. Siis valitsevad laskuvad õhuvoolud, mis takistavad õhu segunemist .Õhku saastav aerosool jääb püsima maapinna lähedale . Kõige ohtlikum olukord kujuneb kõrgrõhkkonnas talvisel ajal. Maapinna lähedal toimub
Seda kasutavd organismid hingamiseks. o Süsihappegaas satub õhku fossiilsete kütuste põlemisel, vulkaanipursete ja organismide hingamise tagajärjel. Süsihappegaas neelab pikalainelist soojuskiirgust ja selle koguse suurenemine atmosfääris põhjustab kliima soojenemist. EHITUS: Õhutemperatuuri vertikaalsuunalise muutumise alusel on atmosfäär on jagatud neljaks sfääriks. Igat sfääri iseloomustab temperatuuri kindlasuunaline muutumine: Õhutemperatuuri vertikaalsuunalise muutumise alusel on atmosfäär on jagatud neljaks sfääriks. Igat sfääri iseloomustab temperatuuri kindlasuunaline muutumine: o TROPOSFÄÄR kõige alumine atmosfääri kiht, kus paikneb valdav osa (ligi 80%) õhkkonna massist. Seal toimub temperatuuri järkjärguline langemine. Troposfääri
teistest gaasidest. Atmosfääri tänapäevane koostis on kujunenud maakera pika arengu käigus. Õhus oleva veeauru hulk varieerub väga suurtes piirides (0,5-4%). Kõige rohkem on veeauru maapinna lähedal ekvatoriaalses kliimavöötmes. Kõrguse kasvades veeauru hulk kahaneb kiiresti. Veeaur neelab nii päikesekiirgust kui ka maapinna soojuskiirgust, mille tagajärjel õhutemperatuuri kõikumised vähenevad. 4) Õhutemperatuuri vertikaalsuunalise muutumise alusel on atmosfäär jagatud neljaks sfääriks. Igat sfääri iseloomustab temperatuuri kindlasuunaline muutumine. · Troposfäär - kõige alumine atmosfääri kiht, kus paikneb valdav osa (ligi 80%) õhkkonna massist. Troposfääris toimub temperatuuri järkjärguline langemine keskmiselt 6oC kilomeetri kohta. Troposfäär on 10-15 km paksune kiht ning seal leiavad aset kõik peamised ilmastikunähtused. Tropopaus - troposfääri kohal paiknev õhukiht, kus temperatuur kõrguse kasvades ei muutu.
ma a s u s an t Pr An Ha t s V rm i s o l me I X Põ h r s o kl ik n 20 a s oo 10 s l e Vabariik tsus Pran Riik Euroopas is e , u e F anca , R e publiq F r a nce n im etus: lik Amet Pindala 5
(neelab pikalainelist soojuskiirgust, tekitab suures koguses kliimasoojenemist) Veeauru hulk õhus varieerub 0,5 4 %. Kõige rohkem veeauru on ekvatoriaalses kliimavöötmes. Veeaur neelab päikesekiirgust ja ka maapinna soojuskiirgust, mille tagajärjel temperatuuri kõikumised õhus vähenevad. Veel esineb õhus pisikesi tolmu-, tahma ja soolaosakesi, mida nimetatakse aerosooliks. Õhutemperatuuri vertikaalsuunalise muutumise alusel on atmosfäär jagatud neljaks sfääriks. Igat sfääri iseloomustab temperatuuri kindlasuunaline liikumine: 1. Troposfäär kõige alumine atmosfääri kiht, kus paikneb valdav osa( 80 %) õhkkonna massist. Troposfääris on õhutemperatuuri järkjärguline langemine, keskmiselt 6 kraadi kilomeetri kohta. Tropopaus õhukiht, mis on troposfääri kohal ja millest kõrgemal enam temperatuur ei lange
y.V.pdf lk 17 https://moodle.ut.ee/pluginfile.php/235224/mod_resource/content/1/meteorology.toda y.VI.pdf VI ptk Märgadiabaatiline gradient temperatuuridel Maapinnalähedane õhk külmub maapinna öise kiirgamise tagajärjel, külma advektsiooni (külm tuule juurdetuleku puhul tuulega) korral, kui õhk üle külma pinnase liigub. Atmosfäär on stabiilsem varasel hommikul, kui pinnas on külm, udu tekib kui maapinnalähedane õhk stabiilse atmosfääri juures küllastub. Stabiilne atmosfäär - õhk on tõustes kuival adiabaatilise gradiendi juhul külmem kui ümbritsev õhk Ebastabiilne atmosfäär - õhk on tõustes kuival adiabaatilise gradiendi juhul soojem kui ümbritsev õhk Tinglikult ebastabiilne atmosfäär - tõusev õhuosake on kuiv, tõusev õhuosake on märg. 1. Keskkond muutub ebastabiilsemaks kui tuul toob sisse kõrgemal atmosfääris külma õhuvoolu, pilved kiirgavad infrapuna kiirgust kosmosesse. 2
Kõik kommentaarid