Arvustus. "mina olin siin" (3)

Mina olin siin
Keegi ei müü puhast kraami. Kõik ainult ütlevad, et müüvad. Täpselt nagu keegi ei armasta sind. Ainult ütlevad, et armastavad.
Põnevusdraama „Mina olin siin“ põhineb Sass Henno romaanil „Mina olin siin. Esimene arest “. Peategelaseks on seitsmeteistkümneaastane eliitkooli õpilane Rass , kelle ema sooritas enesetapu ning politseinikust isaga pole suhted just kõige paremad. Rass arvas isa politseinikutööst vaid seda, et järelikult oli lähedastega kõik nii korras, et ta pidi hakkama teiste pärast muretsema.
Rassi elu muutus allakäiguredeliks kui teda hakkasid kimbutama rahaprobleemid ning suhted lähedastega. Noormehel tuli elus hakkama saamiseks astuda kuritegelikule teele, kus ta oli sunnitud müüma narkootikume ning kokku puutuma otsese vägivallaga, millel paratamatult polnud head tagajärjed. Rassi elu muutus veelgi keerulisemaks, kui tema ellu sekkusid kuritegelikud jõugud, kes hakkasid ähvardama nii Rassi ennast kui ka tema lähedasi sõpru. Peagi olid mängus ka politseinikud ning kaugel ei olnud ka arestimajja sattumine , kus Rassi ning ka tema sõprade kuritegelik tee ka lõpu leidis.
Esimene kord jääb alatiseks meelde; kuidas sa hakkad tundma oma pulsilööke sellel randmesse soonival metallil .
Varasemalt on kirjutanud paljud erinevad autorid noortest , kelle ellu tulevad esimene armastus, vägivald ning narkootikumid . Noored, kes on äsja astunud allakäigutrepi poole, loodavad, et kõik lõppeb peagi, kuid see pole nii. Enne hakatakse neid ähvardama tapmiskatsete ja muu seesugusega, mis ohustavad ka noore inimese lähedasi. Iga inimene peaks kas või korra oma nooruses uskuma, et surm on ukse taga, sest ainult siis jõuab ta üles lugeda kõik selle, mis talle tegelikult kallis on. Just seesuguse põhimõttega suutis film ka mind panna mõtlema, et mis mulle elus kallis on ning mida rohkem sellele mõelda, seda vähem neid asju on. Peamiselt olengi hakanud mõtlema oma sõprusringkonna peale, mis on küll suur, kuid kalleid inimesi leidub seal vähe.
Film põhineb küll raamatul , kuid kogu filmi ülesehitus oli väga põnev ja kaasahaarav. Olulisel kohal olid kindlasti vägivallastseenid, mis olid nii reaalsed , et vaataja, kes end tegelasrolli sisse elas, võis seda valu ka enda kehal tunda. Väga hästi oli näideldud stseen , kus noormehed viidi metsa ning hakati nende käest nõudma raha, mis nad olid teeninud narkootikumide äritsemisega. Poistel seda polnud ning läks kakluseks, kus olulisel kohal oli veri ning julmad peksmised erinevatesse kehapiirkondadesse – kõhtu, selga , pähe, näkku. Näitlejad, kes osalesid vägivallastseenides, suutsid kõik emotsioonid selle käigus edasi anda, mis omakorda muutis kogu filmi reaalsemaks. Ehedaks näiteks oleks see, et nad suutsid anda vaatajale edasi seda viha ja vastikustunnet, mida nad sisimas tundsid Olari vastu, kes oli noorte poiste allakäigutrepile astumist suuresti kaasa aidanud.
Vägivald, kuritegelikud jõugud, narkootikumid – need olidki filmi peamised märksõnad ning nendega seotud emotsioonid olid tõesti suurepäraselt edasi kantud vaatajale.
Vähemmeeldisid stseenid , kus Rass pidi enda eluga riskima, et hakkama saada, sest see muutis sisimas mind kurvaks ja rahutuks.
Puudu ei jäänud ka positiivsetest emotsioonidest, mis olid seotud inimsuhete ning esimese armastusega. Need emotsioonid tõstsid suunurgad ülespoole ning muutsid filmigi natukene rõõmsamaks. Just nendest positiivsetest emotsioonidest olid täis armastusavalduste stseenid, kus Rass avaldas Renitale oma siiraid tundeid.
Filmi peamõte oli kindlasti see, et noored mõistaksid, kui oluline on hoida oma elu rööbaste peal ning edasi liikuda ainult mööda rööpaid. Kes korra rööbastelt maha sõidab, võib kindel olla, et sinna tagasi saada polegi nii kerge. Filmi peamõte suutis mind isiklikult mõtlema panna selle üle, et kas alati peab tegelema narkootikumidega, et elus hakkama saada. Kindlasti leidub ka muid viise, kuidas elus hakkama saada. Piisaks ka sellest, kui enne mõelda kui tegutseda. Filmitegijad suutsid suurepäraselt sellega hakkama saada, et vaataja hakkaks ka enda elu üle järele mõtlema.
Filmi hinnates võin öelda, et emotsioonid tõstsid filmi väärtuse kõrgele, sest nii mõnigi stseen suutis mind pisarateni viia ning tõstis adrenaliinitaseme suhteliselt kõrgele. Pisarateni suutis mind viia ainult stseen, kus peategelane pidi tõsiselt kannatama ja süümepiinu tundma oma tehtud vigade pärast. Rass pidi tõesti taluma sügavaid hingepiinu, mis kaasnesid sellega, et ta üldse astus kuritegelikule teele.
Kogu filmi tegemiseks on tehtud meeletu töö ning see on ka end ära tasunud, sest film oli suurepärane õpetus noortele, kes pole ellu siiamaani just väga tõsiselt suhtunud. Olen kindel, et pärast filmi vaatamist muutsin mina oma ellusuhtumist ning eluväärtusi. Hakkasin hindama oma iga päeva, mis mulle antud on, sest homne päev ei pruugi enam nii ilus olla kui tänane. Täna on ehk kõik positiivne, kuid homme hoopis teistpidi – halb ja masendav .
Elu on täis erinevaid keerdkäike, kuid kui hoida elu rööbastel, siis on väike võimalus sattuda valele teele, mis muudaks elu pikaks allakäigutrepiks. Seepärast peakski väärtustama seda, mis elus kallis on ning pidama meeles, et alati pole vaja hakata tegelema kuritegelike tegevustega, kui elus raske on. Peab leidma lihtsalt õige väljapääsutee, mida mööda hakata endise elu poole tagasi pürgima.
Hindaksin filmi üheksa punktiga kümnest. Liis Lääts 10a