50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
137 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
theavatar
Õppematerjali autor
„Mina olin siin“ Sass Henno Selle raamatu valisin ma endale täiesti juhuslikult. Tegelikult valisin ma hoopis kahe teise teose vahel, ent kuna neid polnud raamatukogudest saada ja mul endal ühtegi ideed polnud, siis soovitatigi raamatukogust mulle just seda raamatut. Sass Henno raamat räägib nimelt ühe 17-aastase poisi nimega Rass elukäigust ehk see on tema enda ülestunnistus kunagi juhtunud sündmustest. Teos räägib noorte elust ja nende probleemidest ning vaesusest ja vägivallast. Et eluga toime tulla, on vaja raha, aga selle saamiseks käis Rass vargil või siis vahetas oma esemeid raha vastu. Rassi elu muutus pärast vangist välja pääsenud Olariga kohtumist, kui ta nõustus Olari narkootikume müüma ning hakkas narkoäriga tegelema
Rakvere Eragümnaasium SASS HENNO,,MINA OLIN SIIN ESIMENE AREST" RAAMATU ANALÜÜS Uurimistöö Migelyne Mahlapuu 12A klass Juhendaja: Lena Jaago Rakvere 2011 Sisukord: Sissejuhatus............................................................................................4 1
Maya kutile Sethile kaotas. 7 Oma arvamus Selle raamatu kohta tekib mul kohe palju vastakaid arvamusi. Esiteks meeldivad mulle kohutavalt sellist stiili noortele mõeldud raamatud. Mulle meeldis selle raamatu juures väga selle lugu. See oli äärmiselt haarav ja ma ei suutnud raamatut isegi kooli-tundides käest ära panna. Kui raamat lõpuks läbi sai, tundsin ma küll kergendust, kuid olin siiski õnnetu, et ei saa seda enam nautida. Ma samastusin peategelasega väga, kuid muidugi mitte nii dramaatiliselt. Ma suutsin teda mingil määral väga ilusti mõista. Tema valu, ema hoolitsuse puudumisel, oli justkui käega katsutav. Ann oli väga emotsionaalne inimene. Ta pidas ennast süüdi venna kohutavas haiguses ning ka selles, et ta ema Antsust lahku läks. Samas ema käitumisest ma ei saanud absoluutselt aru. Ants oli väga hoolitsev mees nii temale kui ka Annile suurepärane isa
"folklooriõhtul", kus keerutatakse taldrikut ja kasutatakse ouija - lauda. Umbes 150 aasta eest oli kohalik mõisahärra kivikalmes väljakaevamisi korraldanud ja hiljem kadunuks jäänud. Kuidagi on asjaga seotud iirlased, kullast jroon ja sellega kaasnev needus. Õpetaja juhtimisel moodustavad lapsed "okultismiklubi", jagavad ära ülesanded ja hakkavad uskumatu iseenesestmõistetavusega mõistatust lahendama. Nagu Eesti oludesse paigutatud vaese mehe "Da Vinci kood", ehkki siin on rõhku paranähtustel, gootihõngulistel motiividel ja veidi ka tegelaste ealistest iseärastust tulenevatel probleemidel (poiss-tüdruk suhted, suitsetamine, jmt). Üldiselt on väikese maakooli miljöö siiski üsna armas, ei ole koolivägivalda, erilist ropendamist ega narkomaaniat ja õnnelik lõpp tundub juba ette sisseprogrammeeritud. Väike moraliseerimine käib sellest hoolimata asja juurde. 1.1.8.1.Kersti Kivirüüt
. H. Tammsaare loomingut käsitledes on alatasa rõhutatud ta suurt elutundmist ja loomingulist sisurohkust, kuid mitte alati pole arvustusel olnud head öelda . H. Tammsaare stiililisest virtuositeedist ja eriti teoste ehitamisoskusest. Järjest on kordunud nurinad näit. . H. Tammsaare dialoogide suhtes ja need on ikka leitud olevat liiglihalised, ühetoonilised ja liiga üldised. Ja ometi on . H. Tammsaare loomingu tähtsaim osa avaldunud dialoogides. Kas ei haiguta siin teatud lahkkõla kütuste ja laituste aluse käsituses? Kas ei ole hinnatud . H. Tammsaare stiililisi omadusi liiga palju üldteoreetilistest vaatekohtadest ja liiga vähe tähele pandud seda paratamatut sidet, mis on . . T. sisuliste väärtuste ja näivate stiililiste mitteväärtuste vahel? Paistab, et . . T. looming pakub ses mõttes veel küllalt võimalusi teravale uurijasilmale ja et sel teel saavutatakse ka kirjaniku sügavamat mõistmist. Käesolev
kaks kuni kolm korda rohkem kui algupärast lastekirjandust. Tõlkekirjanduse puhul on teravat kriitikat pälvinud keeleline tase, mistõttu paljud vanemad on sunnitud raamatu ettelugemise asemel raamatut käigu pealt ümber jutustama. Kui laps aga tähed selgeks saab, tahab ta ikkagi, et loetaks nii, nagu kirjas on. Paljud lasteraamatud tunduvad aga olevat mõeldud vaeglugejatele. Ehk Krista Kaera sõnul: kui easy võib üks reading lõpuks olla? (Kareva 1999: 11). Näitena võib siin tuua üheplaanilisi printsessi- ja nõialugusid, une-, jõulu- ja loomajutte, milles puudub nii keeleilu kui mõttevõlu. Mõnikord on küll esialgse tekstiga üsna julgelt ümber käidud ja eesti lastekirjanik on välismaiselt originaalilt võtnud vaid idee, luues selle põhjal täiesti arvestatava teksti. (Tarrend 2005: 32). Viimatinimetatud loomingutüübi näiteks võib tuua Leelo Tungla ja kirjastuse Kirilill
kompensatoorseks rahmeldamiseks tähtsusetu müürijupi kallal kõrvalisel tänaval; ,,Tõrvikukandjas" on universumi vastuseks pime surnukamber. Skepsis sotsiaalse aktiivsuse suhtes laieneb inimelu mõtestatusele üldse, nagu näha novellides sõnumitoojast, kel puudub sõnum (,,Sõnumitooja"), ekslejast imelike muundumiste linnas, kus leiba asendab pomm, mis pole tegelikult pomm (,,Vernanda leib"), eriti aga suure eksistentsmudelina mõjuvas kolmeosalises novellis ,,Silmus". Suletud ruum on siin ahenenud silmuseks keset lagedat steppi, kus teed viivad ka silmusest mööda see on valitav realiteet, mitte vältimatus. Vabal tahtel silmusesse läinud mees osutub olevat lõksus. Ta teeb põgenemiskatseid, võitelb ja resigneerub, kuni lõpuks mõtleb püünise ümber koduks ja elupidemeks, loobudes nõnda vabaduse ideestki. Novellikogude ,,Pööriöö külaskäik"(1974), ,,Läbi unemaastike"(1975), ,,Võõras
Rahvas algab raamatust, meenub koolitundides kirjandusõpetaja öeldud eesti luuletaja Hando Runneli mõte. Hea, et tänapäeval, mil räägitakse, et noored inimesed ei loe, nähtub, et nad siiski loevad. See rõõmustab. Nagu diagrammist selgub, loetakse kõige enam jutustusi, ehk siis koolitundide lugemisvaramusse kuuluvat ja romaane ning novelle. Küllap on niisugused eelistused tõesti pärit koolitundidest, millest nii mõnelgi juhul on saanud harjumus ilukirjandust ,,lausa neelata". Mis siin imestada jutustused, romaanid ja novellid kõnetavad mind ja minu eakaaslasi. Nad on mõistetavad, kutsuvad edasi mõtlema, et seejärel uue teose järele haarata ja hiljem isegi midagi luua. Noore uurija jaoks on üllatav luule lugemise küllaltki suur protsent. Ehk taas on suunajaks koolitund, aga sealt ju kõik algab, nii see peakski olema. Ise arvan, et luulet mõistab inimene, kellel on suur kujutlusvõime, et ta seetõttu luulesse nn sisse suudab
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid