Antiikkultuuri säilimine keskajal (0)

Antiikkultuuri säilimine keskajal
Antiikaeg oli Vana-Kreeka ja Vana- Rooma antiikkultuuri ajastu. See kestis umbes 800 eKr kuni 500 pKr ja hõlmas eelkõige Vahemeremaid. Antiikkultuuri kokkuleppeliseks alguseks on võetud Homerose eeposte loomine (9. sajandi lõpp või 8. sajand eKr). Arvan, et Homerose teosed ongi kõige kuulsam osa antiikkultuurist, vähemalt tänapäeval. Tegelikult ongi ju enamus antiikajastu kunstist Homerose eepostele kujunev.
Kuigi antiikkultuuri võib lugeda Euroopa kultuuri alguseks, on see oma vanusest hoolimata siiski üks paremini säilinud kultuuriajastutest. Võib-olla ongi süüdi see, et see oli erinevalt tänapäeva kultuurist väga piiritletud . Eeposed muutusid rahva jaoks reaalsuseks, need hakkasid ümbritsema nende elu. Jumalad väljendusid loodusjõududes, neisse oli palju kergem uskuda ning oli ilmselge, et ka nende enda elu hakkas eepostel põhinema. Väga paljud inimesed tegelesid kunstiga (teater, kirjandus, maalikunst jms) ning kuna seda toodeti nii palju, on seda ka palju säilinud. Siiski peame tõdema, et keskajal said paljud kunstiteosed (nt. Skulptuurid ) kannatada, sest neid ei väärtustatud piisavalt. Ka meie kõige kuulsamad filosoofid pärinevad just nimelt antiikajastust. Peab tõdema, et kui kultuur on nii sihikindlalt välja arenenud, siis ei ole seda just lihtne hävitada. Siiski peetakse antiikaja lõpuks 6. sajandi keskpaika. Sellest hetkest loetakse ajastuks keskaega . Nimetus „ keskaeg ” (ladina keeles medium aevum, tähendab „vaheaeg”) tuli kasutusele renessanssi-aegsete autorite poolt, kes nägid oma ajas antiikkultuuri taassündi ning hakkasid vahepealset aega halvustama. Põhjuseid, miks antiikaeg lõppes, on mitu. Arvatakse, et selles on süüdi sõjad, mis hakkasid häirima linnade tööd ning teatrite tegevust. Samuti suleti 6. sajandi alguses üks maailma kuulsamaid koole , Platoni rajatud Ateena Akadeemia ja samuti hääbus Aleksandria teaduskool. Sellel ajal hakkas liikuma ringi ka katk ning rahvasterändega hakkas see kõvasti levima. Areng Euroopas peatus ning võib öelda, et antiikkultuurile oli see tõesti lõpp. Rahvas ei hoidnud kinni enam Homerose eeposte jumalatest vaid hakkas tuge otsima vaimulikelt ja tekkinud haldustühikut hakkas täitma katolik kirik . Usu vahetus on väga suur tegur ning pole ka ime, et kultuuris hakkasid puhuma uued tuuled. Kui varem olid seisused üsna puudunud , rahvas oli üsna võrdne, eristusid ainult sõdalased ja kuningad (inimese väärtuse kujundas pigem vanus kui päritolu), siis keskajal kujunesid tugevalt välja seisused, need olid aadlikud, vaimulikud ja lihtrahvas. Kui varem oli keskendutud mitmetele jumalatele, siis nüüd keskenduti katoliku kiriku järgi vaid ühele Jumalale , keda kujutati maailma loojana. Eeposte asemel oli kultuuri aluseks piibel . Ka kunstis hakati kujutama enamjaolt piiblis seisvaid sündmusi. Samas oldi ikkagi aukartlikud ka antiikaja kultuuri suhtes. Hinnati muistseid Rooma ja Kreeka kirjamehi ja nende õpetusi, neid uuriti üsna põhjalikult. Ka haridus ja teadus põhinesid antiikaja õpetlaste tarkusel kui ka lisati piiblitarkusi. Kui antiikajal said haridust õpetlastelt vaid üksikud valitud mehed, siis nüüd tekkisid suured kloostri- ja kirikukoolid, mis olid kiriku ja vaimulike hoole all. Nende eesmärk oli ette valmistada haritud preestreid ja munki. Kui antiikaegse haritlaskonna moodustasid filosoofid, siis keskajal vaimulikud. Kõige rohkem sai keskaja tulekuga kannatada antiikne teater. See hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks võeti jumalateenistus. Sellest tekkis liturgiline draama : piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad – müsteeriumid. Kui varemalt olid suuremad müsteeriumid katkendid Trooja sõjast siis nüüd kujutati pühakute imetegusid, nt. Neitsi Maarjast . Keskaja teater oli väga rahvalik, selle vastu võitlesid nii kirik kui ka kuningad. Kui varem oli teater väga võimas ja uhke asi, antiikajast on ju tuntud suured amfiteatrid, siis nüüd puudusid üldse teatrihooned.
Kokkuvõttes võib öelda, et keskaeg ei olnud antiikkultuurile just kõige soosivam ajastu. Antiikaegne teater põhimõttelised hävitati ning muu uputati üle uute vaadetega. Siiski kumas kõikides suundades ikkagi välja möödapääsmatu antiikaegne taust, juba hariduses oli antiikajal suured muutused läbi tehtud.