Masendus väljendus sünges alatoonis ja kuigi kõlas vahepeal mažoorseid meloodiaid, oli selle taustaks siiski minoorne. Rõõm oli aeglane, piano, dünaamika kasvab, kuid siis räägib järsku aeglane ja rahulik toon, kõlavad helged toonid. Kahtluses kõlab palju dissonantse ja ebakõlasi, muusika tundub veider. Viha kõlab väga robustselt ja tabavalt, heli on vali ja haldab üle klaveri. 2. F. Chopin (1810-1849) Briljantsed variatsioonid B-duur op 12 – algas võimsate akordidega, edasi sujus lendlevalt. Kõrged heliredeli käigud jäid kõlama. Meeleolu oli enamasti rõõmus. Keskel oli palju staccatos mängimist, kuid siis muutus jälle voolavaks ja kohati ka nukraks. Register on kõrge, on ka üle klaviatuuri liikumisi – ülemisest alumisse registrisse. Tempo on kiire. Lõpus hakkas meloodia kasvama ja heli muutus valjuks. Lõppes ühte nooti. 3. J.S Bach (1685-1750) Prelüüd ja fuuga es-moll HTK I osast – esitas Anna Maria Kaarma. Rahulik ja nukker meeleolu
BAROKKOOPER JA UUE STIILI KUJUNEMINE *Missugune põhimõtteline muutus toimus kompositsioonitehnikas? Polüfoonia asemele tuli monoodia. *Mis on monoodia? Ühehäälne meloodia, millega käib kaasas harmooniasaade. *Kuidas väljendus monoodiline stiil instrumentaalmuusikas? Instrumentaalmuusikas väljendus monoodiline stiil polüfooniliste laulude ümberseadistamisega soolohäälele lauto saatel. Saade piirdus üsna lihtsate akordidega ning 16.saj arenes sellest välja instrumentaalsoolomäng. *Võrdlen muusikat Renessanssi ja baroki ajastul lk. 163,187. Tüüpiline renessansiajastu muusika pole kontsertlik, st ta pole algselt mõeldud kuulamiseks. Instrumentaalmuusika hõlmas barokiajastul mitte ainult salongilikku kodust musitseerimist, vaid ka orkestrimuusikat. *Mida tähistab sõna "kontsert"? Barokiajastul tähendas kontsert koosmängu.
Nii oli publikule kõik arusaadavalt kuulda. Enamus numbritest olidki vaid instrumentaalsed palad, kuid olid ka üksikud vokaalesitused. Üheks instrumentaalpalaks kasutati aiavoolikust tehtud pilli, mis oli Jalmari enda tehtud. Selle pilli kohta kehtib reegel: mida pikem, seda madalam heli tuleb. Esitatud loos oli tunda mõjutusi iiri muusikast, see oli tantsuline ja kiire ning meloodias esines palju kaunistusi ja sünkoope. Loo teises pooles toodi saateks kitarr: algul toetas see akordidega, hiljem täitsa oma viisiga. Isiklikult poleks ma uskunud, et kitarr ja vilepill omavahel kõlalt sobivad, kuid selles lood lõid need hea terviku. Vokaalesitused tõmbasid mind rohkem kaasa. Üheks neist oli regilaul, mis rääkis kuidas noor tüdruk mehega ümberkäis. Selle oli Sandrale pärandanud tema vanaema. Eeslauljaks oli Sandra ise ning järellauljaks Jalmar. Laulu kõla oli pigem õrn, jutustav ja vaikne, millega püüti endasi anda noore tüdruku teadmatust ning haprust. Saateks
endas idamaalt pärit rütme ja kõlasid. Esinejate tase oli minu arvates täitsa hea, piisas positiivse elamuse jätmiseks. Laval oldi väga julged ja visati nalja, eriti jäi mulle silma Heiko (bassil), kes väliselt nautis ennast laval kõige rohkem. Musitseerimisoskus on nendel meestel väga hästi välja arenenud, kuna lugudes mängiti erinevaid soolosid, mis olid hästi läbi mõeldud ja ära õpitud. Meeleolu saalis oli hea ja mõnus, täidetud jazzi mahlaste akordidega. Suures pildis õnnestusid kõik palad hästi. Muusika kusagil seisma ei jäänud ning minu kõrv ei tuvastanud ka suuremaid komistamisi või möödamängimist. Kõige enam meeldis lugu ,,Money". Teoste nimetusteks oli võetud kuulsaid/naljakaid tsitaate. Antud tsitaat oli ,,Money does not make you happy, but it quiets the nerves", mis tõlgituna tähendab, et raha ei tee õnnelikuks, küll aga rahustab närve. Lugu oli huvitavaid kõlasid ja rütme täis mõnus kogus jazzi
Lugu väljendab endas tõsiseid tundeid, mulle seostub üldpilt vana eestlasega, kes polnud veel pärisorjusest vabastatud ning elas oma elu võõra võimu all, samas leides elust piisavalt rõõmu. 3 „Helin“ Teos kirjutati 1973.aastal, seega jäi Ernesaksa loomingus lõpupoole. „Helin“ on Ernesaksa kirjutatud laul Juhan Liivi sõnadele. Teose viis on looklev, laulev ja armas, väga südamelähedane. Laul on duuris ning vaheldub soojade akordidega. Rütm on rahulik, küllaltki aeglane ning vahel astuv. Harmoonia on enamasti duuris, ilus pehme kõla. Meeleolu samuti rahulik ning tekitab üllaid tundeid. Olen seda laulu laulnud nii poistekoori ridades, kui ka meeskooris. Mäletan, kui laulsime esimest korda meestega kokku ja kui võimas see kõik oli. Umbes 6-7 aastat hiljem laulsime uuesti seda laulu linti, aga seekord noorte meeskoori ridades ning mõttes tuli üles hea mälestus lapsepõlvest
Nende pillide kõla koos oli suurepärane. Rütmika oli kiire ning kohati ka rahulik. Peale seda esitust kõlas uuest Georg Philipp Telemanni palad viola de gambale, aga seekord oli neid 3. Darja Skurljatjevat, kes mängis viola de gambalal, saatis jällegi orel. Esitus meenutas keskaega. Kontsert oli lähenemas lõpu poole ning esitati siis Johann Sebastian Bachi prelüüdi ja fuugat a mollis. Prelüüdi eelmängus kõlas kätega mängiv kahanev kromaatiline bassiliin murtud akordidega. Hiljem lisandusid jalgadega pedaalide vajutused. Rütm on väga kaunistatud ning järgneb mäng kätega üle pidevate pedaalinootide. Sellele järgneb väga vaba lõppmäng. Selle teose fuuga on taktimõõdus kuus kaheksandikku, erinevalt prelüüdist, mis on taktimõõdus neli neljandikku. Fuuga teema, nagu ka prelüüdi oma, koosneb murtud akkordidest, mis on allapoole järjestuses, eriti hiljem. Teema järjestikuse tõttu koosneb fuuga peamiselt järjendidest ja kadentsidest
Da-capo-aaria sai ainuvalitsevaks 17. sajandi Itaalia vokaalmuusikas, kuid võeti üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Aaria koosneb kolmest lõigust (ABA): A ja B on kontrastse karakteriga ning A kordust ei kirjutata välja, vaid lisatakse nooti märge aria da capo (korrata aaria algusest). Retsitatiiv kõnelaul, mis jälgib loomuliku kõne rütmi. Kui da-capo-aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süzee areneb. Tavaliselt saadeti retsitatiive basso continuo hõredate akordidega, taolist laulmisviisi nimetatakse secco-retsitatiiviks ehk kuivaks retsitatiiviks. ORATOORIUM Oratooriumi sünnipaik oli Rooma. Nimetus oratoorium tuleb sõnast oratorio palvesaal, kus loeti pühakirja, peeti jutlusi ja lauldi vaimulikke laule. Ka oratooriumide eelkäijateks olid liturgilised draamad. Oratooriumi erinevus ooperist seisneb selles, et puudub lavaline tegevus ja sisu antakse edasi üksnes muusikaliste vahenditega. Tegemist oleks nagu ooperi kontsertettekandega
kutsuda esile erinevaid tundeliigutusi. Seetõttu on barkokkmuusika ka kõlalt rõõmsameelne, rikkalik. Samuti on ka ehitistega ohtralt kaunistatud, reljeefid, heledad värvid jne. Uue stiili kujunemine: Kompositsioonitehnikas tuli polüfoonia asemele monoodia, ühehäälne meloodia millega käib kaasas harmooniasaade. Instrumentaalmuusikas väljendus monoodiline stiil polüfooniliste laulude ümberseadistamisega soolohäälele lauto saatel. Saade piirdus üsna lihtsate akordidega ning 16.sajandil arenes sellest välja instrumentaalsoolomäng. Barokiajastul levinud muusikastiilid: a) Kikiklik stiil polüfoonilist kirjastiili jätkati kuid pisut vabamal kujul b) Kammerstiil sooloaariad, duetid, teosed soolopillidele, jätkati 16. sajandi seltskondliku musitseerimise tavasid c) Teatraalne stiil uudne ja julge, rõhutatult tundeline, kirglik väljendus, kujunes ooperis Generaalbass muusikat pidevalt saatev bassihääl, millele ehitatakse saateharmoonia
hääled tuletatakse teistest Frottola-rahvalik laulutüüp,oli üldnimi paljudele erinevatele lauluvormidele.Rahvalikule stiilile vaatamata oli tegemist puhtalt õukondliku laulutüübiga;ühisjooneks lihtsas vormis stroofiline tekst,millel sageli ka korduv refrään;domineeris ülemise hääle meloodia,teised olid saatehääled Villanella-rahvalik laulutüüp,16 saj II poole suurmood;algselt kolmehäälne,rõhutatult algelise kõlaga,paralleelsete akordidega,tekst rõhutatult robustne ja rahvalik.Sajandi lõpuks kujunes alaliigina välja ülipopulaarne tantsulaul:balletto 5.põlvkond tegevusaeg 1560-1600,esiplaanile tõusmas itaallased,Mad.maade järjest maneerlikumaks muutunud stiil sulas aegamisi kokku itaallaste modernismiga.Ideaaliks muus.s sai jõuline,värvirohke ja isikupärane väljendus.Polüfooniareeglid kaotasid oma ranguse;suurema tundelisuse,tihti aga ka sokeeriva
Roll muusikas Rokk Terminit ,,rokk" kasutatakse paljude stiilide kirjeldamiseks, alustades ebakõlas oleva kvint- akordidega trash-metal'is kuni soft-roki õrnade harmooniateni. Rokil on rohkem alamliike kui ühelgi teisel muusikavormil. Rokk on kitarripõhine muusikastiil, mida tavaliselt mängib neljaliikmeline grupp, enamasti kitarr, basskitarr, trummid ja vokaal, kuid on ka viieliikmelisi bände, kus on tavaliselt juures klahvpillid või teine kitarr. Roki taktimõõt on tavaliselt 4/4. Bassimängija ülesanne on igas rokizanris sama: visandada akordide sarja, samal ajal kokku
2) peen ja kunstipärane madrigal, mille kujunemine on seotud eelkõige Mad.maade heliloojatega Frottola rahvalik laulutüüp, oli üldnimi paljudele erinevatele lauluvormidele. Tegemist puhtalt õukondliku laulutüübiga, domineeris ülemise hääle meloodia, teised olid saatehääled. Villanella rahvalik laulutüüp, 16 saj II poole suurmood; algselt kolmehäälne, rõhutatult algelise kõlaga, paralleelsete akordidega, tekst rõhutatult robustne ja rahvalik. Sajandi lõpuks kujunes alaliigina välja ülipopulaarne tantsulaul balletto. Villanellade alla kuuluvad ka canzonettod. Madrigal kõrgstiilis itaalia laul, arenes vastukaaluks villanellale. Aluse pani luuletajate ringkond eesotsas Pietro Bembo'ga. Võikski nimetada luulezanriks, olid enamasti tõsised armastuslaulud, filosoofilise, erootilise, tihti ka religioosse alltekstiga
(korrata aaria algusest). Retsitatiiv - kõnelaul, mis jälgib loomulikku kõne rütmi. (selle ajal tegevus jätkub) - Arenes varabaroki laulvast deklamatsioonist. - Kui da-capo-aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süžee areneb. - Tavaliselt saadeti retsitatiive basso continuo hõredate akordidega, taolist laulmisviisi nimetatakse secco-retsitatiiviks ehk kuivaks retsitatiiviks. - Saatega retsitatiiv – teose dramaatilises kõrgpunktis lisatakse retsitatiivile kogu ansambel või orkester, retsitatiiv muutub meloodilisemaks ja laulvamaks. 7) Kantaat. Kirikukantaat lk. 94, 95 Tähtsaim kammermuusikažanr. 17. Sajandi teisel poolel kujunes välja kantaaditüüp, mis koosnes 2-3
Da-capo-aaria sai ainuvalitsevaks 17. sajandi Itaalia vokaalmuusikas, kuid võeti üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Aaria koosneb kolmest lõigust (ABA): A ja B on kontrastse karakteriga ning A kordust ei kirjutata välja, vaid lisatakse nooti märge aria da capo (korrata aaria algusest). Retsitatiiv kõnelaul, mis jälgib loomuliku kõne rütmi. Kui da-capo-aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süzee areneb. Tavaliselt saadeti retsitatiive basso continuo hõredate akordidega, taolist laulmisviisi nimetatakse secco- retsitatiiviks ehk kuivaks retsitatiiviks. ORATOORIUM Oratooriumi sünnipaik oli Rooma. Nimetus oratoorium tuleb sõnast oratorio palvesaal, kus loeti pühakirja, peeti jutlusi ja lauldi vaimulikke laule. Ka oratooriumide eelkäijateks olid liturgilised draamad. Oratooriumi erinevus ooperist seisneb selles, et puudub lavaline tegevus ja sisu antakse edasi üksnes muusikaliste vahenditega. Tegemist oleks nagu ooperi kontsertettekandega
kus orkester ühineb ansambliga lõiguti, et teda kõlaliselt täiendada. Concerto grosso suurim meister oli Itaalia helilooja Arcangelo Corelli. Barokksonaadi looja ja suurim meister oli itaallane Arcangelo Corelli. retsitatiiv - Retsitatiiv – kõnelaul, mis jälgib loomuliku kõne rütmi. Kui da-capo- aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süžee areneb. Tavaliselt saadeti retsitatiive basso continuo hõredate akordidega, taolist laulmisviisi nimetatakse secco-retsitatiiviks ehk kuivaks retsitatiiviks. 8. Kirjelda klassitsismi perioodi: a) klassitsismi muusikat iseloomustav väljend: igav, ! b) klassitsismi perioodi iseloomustus : Viini klassikud - 1) Eelklassitsism 1720-1760 2) varaklassitsism 1760-1780 – uued zanrid ja vormid jõudsid küpse kunstilise väljenduseni- Haydni ja Mozarti varane looming 3) kõrgaeg 1780-1810 – parim looming - Viini klassikud
poolest. Pärast teist lõiku kordub esimene osa muutusteta ja seda ei kirjutata noodis välja. Selle asemel kasutatakse märkust ARIA DA CAPO (korrata aaria algusest), siit ka vormi nimetus. Retsitatiiv on kõnelähedane laul, mis arenes varabaroki laulvast deklamatsioonist. Seal on teksti ülesehitus kooskõlas kõne loogikaga. Secco-retsitatiiv basso continuo harvade akordidega retsitatiivi saade. Saatega retsitatiiv (recitativo accompagnato) teose dramaatilistes kõrgpunktides lisatakse retsitatiivile kogu ansambel või orkester ning see ongi see. 7) Kantaat. Kirikukantaat lk. 94, 95 Kantaat kammermuusikazanr, mis oli barokiajastu vokaalmuusikas üksiku aaria kõrval tähtsaim. 17.saj algul oli itaalia kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17
lipitsaga. Ud ilmus mekasse 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse ning seda täiustati 5.-nda ning seejärel 6.-nda keelega. Udi tõid Euroopasse maurid Hispaania vallutamise ajal (711 1492 begin_of_the_skype_highlighting 711 1492 end_of_the_skype_highlighting), kuid teistesse Euroopa riikidesse ei jõudnud see enne 13. sajandit. Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist, mida mängiti hanesulest lipitsaga. Sellega sai mängida üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati seda mängima sõrmeotstega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks. 16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse ta oli
maade heliloojatega Frottola rahvalik laulutüüp, oli üldnimi paljudele erinevatele lauluvormidele. Rahvalikule stiilile vaatamata oli tegemist puhtalt õukondliku laulutüübiga; ühisjooneks lihtsas vormis stroofiline tekst, millel sageli ka korduv refrään; domineeris ülemise hääle meloodia, teised olid saatehääled. Villanella rahvalik laulutüüp, 16 saj II poole suurmood; algselt kolmehäälne, rõhutatult algelise kõlaga, paralleelsete akordidega, tekst rõhutatult robustne ja rahvalik. Sajandi lõpuks kujunes alaliigina välja ülipopulaarne tantsulaul balletto. Villanellade alla kuuluvad ka canzonettod. Madrigal kõrgstiilis itaalia laul, arenes vastukaaluks villanellale. Aluse pani luuletajate ringkond eesotsas Pietro Bembo'ga. Võikski nimetada luulezanriks, olid enamasti tõsised armastuslaulud, filosoofilise, erootilise, tihti ka religioosse alltekstiga. Muus. on tekstist lähtuv, muus.t kirjutasid
kroonimine“. Vokaalmuusika barokiajastu Itaalias Kirikumuusika-1602 Lodovico Viadana kogumik pani aluse solistilisele kontsertmotetile basso continuo saatel. Kammerlaul-ansamblimadrigal asendus sooloaaria ja duetiga. 17. sajandi peamised vokaalzanrid olid kantaat, oratoorium ja ooper. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria vorm(ABA vorm). Retsitatiiv-kõnelähedane laul. Secco-retsitatiiv-retsitatiivi saadetakse vaid basso continuo harvade akordidega. Saatega retsitatiiv-retsitatiivile lisatakse ansambel või orkester ja ta muutub meloodilisemaks. Kantaat-algselt tähendas vaid vokaalteost, 17 sajandil kujunes kantaaditüüp, mis koosnes 2-3 retsitatiivi ja aaria paarist. 8 Oratoorium-kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile. Oratoorium sündis Roomas, oratooriumi libreto võib olla nii itaalia-kui ladinakeelne. Ladinakeelse oratooriumi suurim meister oli Giacomo Carissimi
harmooniline mõtlemine (n-ö kolme-duuri lood). Heliulatus laienes, kui kasutusele tulid suurema heliulatusega pillid (viiul, uuem kannel, lõõtspill). Mitmehäälne mõtlemine arenes eelkõige niisuguste pillidega, millel sai tekitada korraga mitut häält (torupill, kannel, viiul). "Kolme-duuri lood" levisid 18.19. sajandil nii pillimuusikas kui ka lauludes, eriti toetas seda lõõtspill oma kindlakõlaliste vahelduvate akordidega. Koosmängu hakati Eestis laiemalt harrastama uuema muusika leviku tõttu 19. sajandil. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm.
· Tenor Kõrge meeshääl ulatusega c-c2, eristatakse dramaatilist ja lüürilist tenorit. · Sopran Kõrge naishääl ulatusega h-fis3. · Bass Lauluhääle madalaim register E-f1 ja instrumentide madalaim partii. · Retsitatiiv Kõnelähedane laul, mis arenes välja varabaroki laulvast deklamatsioonist. Teksti ülesehitus on kooskõlas kõne loogikaga (loomulik kõne rütm ja meloodika). Enamasti saadetakse retsitatiivi vaid basso continuo harvade akordidega seda nim. secco-retsitatiiviks (kuivaks r.) Teose dramaatilisemates kõrgpunkdides saadeti ans. või orkestriga ja retsitatiiv muutub meloodilisemaks -> saatega retsitatiiv = recitativo accompagnato. · Aaria Iseseisev instrumentaalsaatega vokaalne soolo-osa ooperis, oratooriumis või kantaadis. Suuremas vokaalteoses väljendab aaria mingit kindlat tundeseisundit. Tegevus sel ajal seiskub (Da capo aarias).
Lewis on täheldanud, et 8kuuse lapse hirmu vallandumine pidurdus kui ta märkas, et võõras on teine laps. Laps on samasugune kui ise ja mitte hirmutav seega. Õnnetu imik laseb Pea meeles, et nuttu on 4 liiki: näljanutt on rütmiline, vihanutt on varieeruva rütmiga, vahepeal õhu lendu terava kisa, ahmimise ja vokaalsete akordidega, valunutt on vehib kätejalgadega madala häälega, hingepeetusega, ilma sissejuhatuseta ning keha kangestub. algav, frustratsiooninutt – distressis olevad imikud Nutt on vihje nutavad madalamalt, pikemalt ja ebaregulaarsemalt psüühilisest kui näljased lapsed. puudujäägist/kõrvalekaldest.
annaabi.ee 
