Kontsertianalüüs: Sandra ja Jalmar Vabarna. (0)

Kontserti analüüs
Mina käisin 16.novembril 2017 kuulamas kontserti Tallinnas, Vaba laval. Seal esinesid Sandra ja Jalmar Vabarna . Kontsert toimus sealses suures saalis ning publikus oli umbes 100 inimest.
Sandra ja Jalmar Vabarna on tänases Eestis ühed tuntuimad pärimusmuusika edendajad. Sandra Vabarna, neiupõlvenimega Sandra Sillamaa , on sündinud 1985. aastal ja on eesti torupillimuusik ning folkansamblite Ro: toro , Trad .Attack! ja Paabel liige. Jalmar Vabarna on sündinud 1987. aastal ja on eesti muusik ning ansamblite Zetod , Trad.Attack!, Gjangsta, Klapp , Viljandi Guitar Trio, Curly Strings, ja Vallatud Vestid liige. Lisaks on ta Eesti Pärimusmuusika Keskuse produtsent. Paar abiellus 2016 . aastal. Mõlemad neist on kasvanud üles pärimusmuusika keskel, õppinud seda ülikoolis ning hetkel murravad nad koos piire pärimusmuusikast ainest saava ansambliga Trad.Attack!. Kahekesi on Sandra ja Jalmar pilli mänginud ja laulnud alates tutvumisest.
Kontserti repertuaaris esitati lugusid ja laule nii Eestist kui mujalt, nt Rootsist. Kõik mängitud esitused kuulusid aga folkloorse muusika alla. Kontserti numbrid olid omavahel seotud erinevate lugudega, mis paari elus on toimnud. See oli omamoodi põnev ning kaasakiskuv lahendus kava ülesehituseks.
Pillidena kasutati torupilli, parmupilli, karmoška, erinevaid vilepille ja kitarre. Oli kadestamisväärne kui palju pille võib üks inimene osata. Pillide kõlad olid kõik erinevad ja algul oli kõrval raske harjuda, et uue pilli häält tunnetada. Saali sound oli väga hea, kõikide pillide võimenduseks oli pilli juurde pandud mikrofon. Nii oli publikule kõik arusaadavalt kuulda. Enamus numbritest olidki vaid instrumentaalsed palad , kuid olid ka üksikud vokaalesitused.
Üheks instrumentaalpalaks kasutati aiavoolikust tehtud pilli, mis oli Jalmari enda tehtud. Selle pilli kohta kehtib reegel: mida pikem, seda madalam heli tuleb. Esitatud loos oli tunda mõjutusi iiri muusikast, see oli tantsuline ja kiire ning meloodias esines palju kaunistusi ja sünkoope. Loo teises pooles toodi saateks kitarr : algul toetas see akordidega, hiljem täitsa oma viisiga . Isiklikult poleks ma uskunud, et kitarr ja vilepill omavahel kõlalt sobivad, kuid selles lood lõid need hea terviku.
Vokaalesitused tõmbasid mind rohkem kaasa. Üheks neist oli regilaul , mis rääkis kuidas noor tüdruk mehega ümberkäis. Selle oli Sandrale pärandanud tema vanaema. Eeslauljaks oli Sandra ise ning järellauljaks Jalmar. Laulu kõla oli pigem õrn, jutustav ja vaikne, millega püüti endasi anda noore tüdruku teadmatust ning haprust. Saateks mängiti kitarri. Minu arvates oli tegemist väga hubase kontsertiga, kuigi saal oli suur. Artistid suhtlesid publikuga vabalt kui oma sõpradega ja suutsid sellega luua väga koduse atmosfääri. Isegi kui pärimusmuusika pole minu lemmik stiil, jäin siiski kontsertiga rahule.