Gustav Ernesaksa lugude analüüs (0)

Gustav Ernesaksa lugude analüüs
1 „Mu isamaa on minu arm“
Gustav Ernesaks kirjutas laulu Lydia Koidula tekstile Moskvas Teise maailmasõja ajal, 1944. aasta märtsis. Laulu esmaesitus toimus sama aasta juunis Leningradis. Üldlaulupeol esitati teost esimest korda 1947.aastal, peale mida seda enam kavasse panna ei lubatud. Rahvalt on tulnud traditsioon laulu ajal püsti seista. „Mu isamaa on minu arm” on väga laulva ja meeldejääva viisiga teos. On nii unisoont kui ka vägevaid 4-5-häälseid akorde. Lisaks ilusale viisile pakub kõrvale huvi ka taustahäälte ja viisi kokkusobivus ning nende omavahelised kõlad. Harmoonia on duuris , vaheldub mõne molli akordiga. Rütm on rahulik, laulu alustatakse väga aeglaselt lauldes. Olen arvatavasti laulnud seda laulu 4 korda laulukaare all, kuid enne viimast korda ei mõistnud kui suur ja tähtis teos see on. Nähes kõiki inimesi enda ümber nutmas ja südamest laulmas, ei pääsenud ka mina selliste emotsioonide käest. Eesti koorimuusika üks absoluutseid tippteoseid.
2 „Hakkame, mehed, minema“
Ernesaks kirjutas teose 1933.aastal ning selle tekst on võetud rahvaluulekogumikust. Läbi sõnade ei kuule ühtegi korda s-häälikut, kuigi see on eesti keele üks levinuimaid kaashäälikuid. „Hakkame, mehed, minema“ on tõsise, raske, eestlasliku viisiga. Viis on mollis, vaheldub duuriga. Esineb väga palju huvitavaid kõrgendatud astmeid ja madaldatud astmeid ridade lõpus. Laul on enamasti 3-häälne ja partiide sisseastumised on seatud väga huvitavalt nii, et toimub rütmiga mängiv hüppamine. Rütm on aeglane, astuv. On aeglustusi. Meeleolu on samuti tõsine nagu viis ja rütm, enamasti kurb, kuid lootusrikaste vahedega. Lugu väljendab endas tõsiseid tundeid, mulle seostub üldpilt vana eestlasega, kes polnud veel pärisorjusest vabastatud ning elas oma elu võõra võimu all, samas leides elust piisavalt rõõmu.
3 „Helin“
Teos kirjutati 1973.aastal, seega jäi Ernesaksa loomingus lõpupoole. „Helin“ on Ernesaksa kirjutatud laul Juhan Liivi sõnadele. Teose viis on looklev, laulev ja armas, väga südamelähedane. Laul on duuris ning vaheldub soojade akordidega. Rütm on rahulik, küllaltki aeglane ning vahel astuv. Harmoonia on enamasti duuris, ilus pehme kõla. Meeleolu samuti rahulik ning tekitab üllaid tundeid. Olen seda laulu laulnud nii poistekoori ridades, kui ka meeskooris. Mäletan, kui laulsime esimest korda meestega kokku ja kui võimas see kõik oli. Umbes 6-7 aastat hiljem laulsime uuesti seda laulu linti, aga seekord noorte meeskoori ridades ning mõttes tuli üles hea mälestus lapsepõlvest. Teine kord meeskooriga lauldes oli laulu hoopis vägevam ja võimsam tunne, kuna tõlgendasin nii viisi kui ka sõnasid teisiti.
4 „Kutse“
Ernesaksa „Kutse“ on 1957.aastal kirjutatud koorilaul , millele on peale kirjutatud ilus soolo. Sõnade autor Juhan Smuul. Laul on nii rahutu (rääkides meredest) kui ka rahulik ja rahustava kõlaga. Laul on jaotatud kolme osasse : Esimeses osas on tõsiste emotsioonidega kirjeldatud merd ja sinna minekut, teises osas on koor taustaks ja solist laulab meloodiat. Kolmandas laulavad mõlemad meloodiat ja tausta . „Kutse“ on minu jaoks jällegi meeldejääva, isamaalise viisiga. Rütm on jälle Ernesaksale iseloomulikult üldpildis rahulik ning üles äratavate vaheosadega. Harmoonia on duuris. Nagu enne öelnud , siis on meeleolu vahelduvalt rahutu ning siis tasa nagu veepind. Olen Ernesaksa „ Kutset “ samuti laulnud meeskooriga ning kuigi loo nimi toona ei jäänud meelde, tulid sõnad ja viis esimese paari taktiga enda seest üles.
5 „Noor kevade“
„Noor kevade“ on Ernesaksa kooriteos segakoorile, mis ilmus aastal 1938. Teos algab hoogsalt, millele järgneb naiste ja meeste partiide kombineerumine. Viis on koos rütmiga väga huvitavalt loodud nii, et tekib hüppamise ja tantsimise tunne. Meloodia on rõõmus , kuid vahel ka isamaaline ning tõsine. Loo harmoonia on duuris. Rütm on tempokas ning paneb jala tatsuma. Teose meeleolu tekitab minus maailma rändamise tunde, kuna minu jaoks on erinevaid viisijuppe paljudest erinevatest maailma kohtadest . Algul on traditsioonilist Eesti koorimuusikat, keskel vaheldub peene lääne ja kauboisarjade muusikaga, siis tuleb tagasi Eestisse, kus lõpetatakse ilusasti toonikas. „Noor kevade“ pole küll Ernesaksa kõige tuntumaid teoseid, kuid iseloomu poolest ei jää maha teiste tema kirjutatud suurteostega.