Ajaloo lõpp. Arvamusessee (0)

Ajaloo lõpp
Arvamusessee
Ajaloo lõpp on teema, mida on erinevalt käsitlenud mitmed teaduskonnad ja teadlased, filosoofidest politoloogideni välja. Ometi on selgusetuks jäänud, mida see ajaloo lõpp endas hõlmab ja mis sellega kaasneb ja kuidas seda ära tunda. Erinevad lähenemised tähendavad ka erinevaid arvamusi , ning selles essees esindangi mina oma nägemust sellel teemal.
Ajaloo lõpu mõistet propageeris juba Karl Marx 19. sajandil aga selle päritolu ulatub veel kaugemasse minevikku Hegeli aegadesse, mis tähendab, et sellelaadset mõistet on kasutatud julgelt üle 200 aasta. Lähtudes selle mõiste ajaloolisest taustast , on seda mõistet korduvalt kasutatud, määramaks mingi ajaperioodi lõppu või on tõsimeeli loodetud , et ajalugu on lõppenud.
Kui autor peab ajaloo lõpuks kommunistlike režiimide lagunemist 80-date lõpus ja 90-date alguses, tuues argumendiks, et Euroopas on kommunism hääbumas ja potentsiaalselt kadumas , siis see ei tähenda, et kommunism kuskile kaoks või et seda ajaloo lõpuks tituleerida saaks. Euroopas ääremaades on siiani tunda tugevaid kommunismi jooni, mis kanduvad veel lähiajaloo jooksul edasi järgmistele põlvedele, ning ohustavad Euroopa harmoonilist kooslust edasi.
Jutt Aasia tormilisest arengust liberaalsuse suunal on ka ülepaisutatud, eriti just Hiina osas, mida juhivad siiani kommunistid. Hiina vaesuse protsent on siiani võrreldes Euroopaga suur. Autor väitis teose ilmumise ajal, et Aasia omab suurt potentsiaali tõusta Euroopaga samale tasemele nii majanduslikult kui ka poliitiliselt, aga seda lüket pole 20. aasta jooksul veel toimunud. See omakorda kinnitab minupoolset väidet, et maailma tulevikku ei saa ette näha ning ajaloolist tausta ei ole võimalik täpselt liigitada ega määrata.
Selgusetuks jääb ka väide, et fašistlik ja kommunistlik väljakutse on liberalismile surnud ja et liberalismil puuduvad ideoloogilised võistlejad. Tänapäevase Euroopa kohta võiks nii öelda küll, aga vaadates laiemat pilti, mida ajalugu hõlmama peaks, siis ei saa öelda, et konkurents liberalismile puuduks ja et selle kohaselt ajaloo lõppenuks lugeda saaks. Peale liberalismi esineb maailmas veel mitmeid poliitilisi ideoloogiaid, mis võivad kunagi tulevikus maailma muuta, seetõttu on ka ennatlik öelda, et konkurents puudub või et liberalism on mingil kõrgemal tasandil, kui teised ideoloogiad.
Autori käsitlus erinevatest ideoloogiatest ja nende tulevikust tundub liialt negatiivsusele kallutatud, näitena saab tuua marksismi-leninismi kadumist maailmaajaloolise tähtsusega ideoloogiate hulgast, mille järelduseks toob ta ühisturustumise ja tõenäoliste konfliktide suurt vähenemist. Sellest tuleneb ka autori järgmine väide, et kui puuduvad konfliktid ja erimeelsused asjade osas, siis ei ole enam ka ajalugu ning nimetab seda kurvaks ajaks. Leian, et sõltumata nendest sündmustest, ei jää maailma ja ajaloo areng seisma, tekivad uued probleemid ja lahkhelid , mida kunagi tulevikus saame ajaloona käsitleda. Maailm areneb pidevalt ning maailmaga paralleelselt areneb ka ajalugu. Ajaloo lõppu ega algust ei saa määrata kindlate kriteeriumite järgi.
Ühe daatumi kohaselt (peale teist maailmasõda , orienteeruvalt 1945.a), peab autor ajaloo lõppemise kuupäevaks , mis on ajaloolisest aspektist vaadatuna küsitav. Kas viimased 72 aastat on nii sündmustevaesed olnud, et seda ei tasugi ajaloona määratleda? Leian, et tasub ikka, sest kui ühel hetkel lõppeks ajalugu, lõppeks sellega ka maailma areng, sest areng peab millegi baasil toimuma ja kui pole seda, mille najal toimuda, siis alles saaks ajaloo lõppenuks lugeda. Ajalugu ei ole minu seisukohast lõppenud protsess, iga päev on potentsiaalselt ajaloolise tähtsusega. Ajalugu lõppeb siis, kui lõppeb elu Maal.
Ajaloost aru saamine on inimeste puhul väga erinev, seega on ka lõpu määratlemine iga inimese jaoks väga individuaalne, eranditult minu ja Francis Fukuyama jaoks, seetõttu on raske määrata ühest tõtt sellel temaatikal. Nii palju, kui on inimesi, on ka eri määratlusi sel teemal. Ühte kindlat lähtepunkti on keeruline sel teemal tõena võtta.