Ajakirjanduse poliitiline korrektsus (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Eesti keele õigekeelsus ja väljendusõpetus
Referaat
Ajakirjanduse poliitiline korrektsus
Koostaja : Külliki Otsa
Juhendaja : Kristi Kuningas
Tartu, 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
Soorollid 3
Rassism 4
Homoseksuaalid ja eakad 4
Kokkuvõte 5
Kasutatud kirjandus 6

Sissejuhatus

Antud referaat on üldjoontes teemal ajakirjanduse poliitiline korrektsus, uuritud on kas Eesti ajakirjandus järgib poliitilist korrektsust. Käsitletakse teemasid nagu soorollid, meeste ja naiste eristamine, rassism, homoseksuaalsus ja eakad inimesed. Algallikas on oma uurimuses kasutanud Eestis ilmuvate ajalehtede materjale. „ Otsides 2003. aasta septembrist detsembrini ajalehtedest Eesti Päevaleht, Postimees ja SL Õhtuleht näiteid sugude, rasside ja rahvuste, homoseksuaalide, eakate ning kurjategijate nimetamise ja kajastamise kohta,“ („Kas eesti ajakirjandus järgib poliitilist korrektsust?“ Eve Kitsik, lk.19) ütleb algallika autor ise oma töö kohta. Põhjuseks miks ta neid asju uuris oli see, et ta soovis teada saada missugune on Eesti ajakirjanduse hetkeolukord , ehk kui palju on tekstides poliitilist korrektsust ning kas meedial on jätkuvalt vabadus ja sõltumatu piiratus .

Soorollid

Aegade algusest saati on arutletud teemadel meeste ja naiste rollid ning sooidentiteedi kujunemine. Uurimusest selgub , et sooidentiteedi kujunemisel mängivad suurt rolli sotsiaalne keskkond ja bioloogiline sugu. Väga palju on juttu feminismist, mille kujunemiseni on viinud pidev meeste ülistamine, kuid väga tihti juhtub nii, et eelarvamuslikud vastased feminismile on hoopis naised, mitte mehed. Põhjused jaotatakse üldjoontes kaheks: rahvuslikeks ja seksistlikeks. Suurt rolli aga üldse feminismi kujunemisel mängib ühiskond ise. „Kuna soorollid kujundab välja ühiskond ja nende meelevaldne pealesurumine piirab valikuvabadust, võiks vältida iseloomuomaduste mehelikeks-naiselikeks jagamist“ („Kas eesti ajakirjandus järgib poliitilist korrektsust?“ Eve Kitsik, lk.21). Sellega tuleks nõustuda, sest üldjuhul on ka näiteks ametid ära sildistatud, on kindel veendumus on kaugsõidu autojuhid ja ehitajad on mehed, kuid alati leidub ka erandeid , seega ei tohiks ameteid ja iseloomuomadusi sildistada.
Antud uurimuses on uuritud, kui palju ajaleheväljaanded kasutavad mees-liitsõnasid või kui palju alternatiivsõnasid ja selgub see, et mees-liitsõnade arv ületab neutraalsete sõnade arvu ikka tunduvalt, üle poole. Ajavahemikuks, kus antud sõnasid on uuritud on 01.09.-31.12.2003 ja näiteks sõna töömees kasutati kokku 37 korda, aga selle alternatiivsõna tööline kasutati vaid 15 korda või siis näiteks sõna turvamees kasutati 105 korda, kuigi võiks ju kasutada sõna turvatöötaja, mida kasutati ainult 56 korral. Siit selgubki see, et tegelikkuses ajaleheväljaanded sildistavad ameteid.
Uurimuse koostaja on toonud väga hea näite selles, kuidas soo mainimisel naisi nagu sildistataks, mehi aga ülistataks ja selle näitega tuleks väga nõustuda. Nimelt „Soo mainimise põhjal otsustades eristub selgelt meeste valdkonnana autojuhtimine: naisjuhi sugu märgitakse ära nii liiklusõnnetusest teatava lühiuudise pealkirjas kui ka sisus , meesjuhi sugu ei mainita kummaski.“ Peab nõustuma, et tänapäeva ajakirjanduses see tõesti nii on ja üldiselt ebaõiglaselt, sest on levinud arusaam, et „naine roolis, auto kraavis“, kuid tegelikult väga tihti satuvad raskematesse liiklusõnnetustesse just mehed.

Rassism

Uurimusest selgub, et rassismiga Eesti ajakirjanduses eriti probleeme ei ole. Ajakirjanduses on kasutusel sõna mustanahalised, mitte neegrid , viimast kasutatakse ainult intervjuude otsekõnedes. Kuid selgub ka see, et tegelikult tähtsustatakse rassi üle, rassiste on siiski olemas ja neid ei saa ära kaotada, kuid inimene on inimene ja ei ole oluline, mis värvi on ta nahk.
Teine ja suurem eristamine on aga venelastega. Vahel kasutatakse nende kohta sõna tibla ja siis on see alati väga negatiivse tähendusega. Venelaste kohta kasutatakse ka sõnu venku . Kõige korrektsem oleks võib-olla kasutada sõna venemaalane, kuid see kõlaks väga imelikult, sest on harjutud sõnaga venelane, nagu eestlanegi. Seepärast loetakse ajakirjanduses korrektseks sõna venelane.
Poliitilise korrektsuse halvaks kõrvalmõjuks loetaksegi keele ühekülgsust, üritatakse rääkida selliste sõnadega, mis kedagi ei solvaks. Neid sõnu pole aga palju ja seega jääb keel väga ühekülgseks.

Homoseksuaalid ja eakad

Levib arvamus, et kõik homoseksuaalid on kurjategijad ja kõik eakad on erivajadustega. Poliitilisest seisukohast tuleks aga tõdeda, et ajakirjandus on selle koha pealt väga korrektne. Sõnu puudega inimesed kasutatakse küll rohkem kui erivajadustega inimesed, mis kõlaks paremini, kuid kõikides uuritavates kontekstides kasutati neid väljendeid nii, et nad ei ole halvustava tähendusega. Kuid ajakirjandusest tuli välja ka see, et eakatest inimestest räägitakse ainult seoses tervise- ja rahamuredega. Inimesi, kes aga hästi hakkama saavad ja on aktiivsed nimetatakse küpseteks või küpsemapoolseks.
Samuti tuleb aga uurimusest välja see, mis paljudele inimestele jääb ajakirjanduse väljaandeid lehitsedes silma, nimelt väga paljudele artiklitele pannakse pealkirju, mis kutsuvad inimesi lugema, kuid kui hakkad lugema, siis pole antud teemast juttugi. Väga heaks näiteks on toodud üks Postimehe artikkel. „… nupu pealkirjaga „ Linnar Priimägi avaldab oma seksuaalse orientatsiooni“, kus reklaamis järgmisel päeval ilmuvat intervjuud. Kuna intervjuu oli pikk ja seal käsitleti sellised avaraid teemasid nagu vabadus, vaimsus ja areng, tähtsustas Priit Pullerits ka reklaamkirjutise peakirja valikul seksuaalse orientatsiooni küsimust ilmselt üle.“ ( „Kas eesti ajakirjandus järgib poliitilist korrektsust?“, Eve Kitsik, lk. 26) Artiklist aga ei tulnud välja, mis on siis Linnar Priimägi orientatsiooniks.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et ajakirjanduse ja poliitilise korrektsuse vahekord on suhteliselt hägune ja seda on keeruline piiritleda. Selle teeb raskeks internetiajastu, kus igal inimesel, olenemata haridusastmest ja ametikohast, on võimalik pidada päevikut ja kirjutada postitusi foorumitesse nii, et need on kõigile kättesaadavad. Kuid tõdeda tuleb, et ajakirjandus üritab siiski jääda enam-vähem korrektseks, kuigi müügiedu nimel paisutatakse paljud uudised liigagi üle. Nõustuma peaks, aga ka uurimuse läbiviijaga, kes ütleb, et: „Olgu öeldud: kui räägin poliitilisest korrektsusest poolehoiuga, räägin alati ajakirjanike enesetsensuurist, mida võib ainult soovida, mitte nõuda“. („Kas eesti ajakirjandus järgib poliitilist korrektsust?“, Eve Kitsik, lk.27) Eestis on sõnavabadus ja samuti õigus enda arvamusele, nii et otseselt ei saa kedagi milleski süüdistada või kelleltki midagi nõuda.

Kasutatud kirjandus

„Kas eesti ajakirjandus järgib poliitilist korrektsust?“ (Eve Kitsik, Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi 12a õpilane, juhendaja õpetaja Vesta Leesalu ) Artikkel on avaldatud ajakirjas Oma Keel 2004. a, nr 1.
Internetis saadaval aadressil: http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2004_1/Kitsik.pdf
 
6