Abstraktsionisi tekke ja leviku kokkuvõte (0)

Abstrakstionismi teke ja levik
Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.
Kubistide loomingus kaob äratuntav motiiv peaaegu täielikult. Siiski on nende töödes veel juhuslikkust ja kubistid ei püüdnudki abstraktseid teoseid luua. 1911.aastal püüdis rühm Pariisis elavaid noori kunstnikke tuua oma kubismist inspireeritud töödesse rohkem värvi ja poeesiatunnetust. Orfistlik eksperiment viis peagi välja läbinisti abstraktse maali juurde, mis põhines harilikult hoogsatel loogetel, kuid seejuures tekstuursetel värviplokkidel. Kunstivooluna pidas orfism vastu üksnes esimese maailmasõjani, samas avaldas suurt mõju kaasaegse kunsti arengule.
3. slaid Abstraktsionismist arenes välja kaks põhilist suunda, ekspressiivne abstraktsionism ja konstruktiivne ehk geomeetriline abstraktsionism.
1. Kandinsky ümber koondus rühmitus nimega "Sinine ratsanik ", mille liikmed viljelesid Kandinsky eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistusepärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstraktsionismiks.
2. Rühmituse liikmetest on olulise jälje kunstilukku jätnud Paul Klee, kelle töödest sageli õhkub muinasjutuslist salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit.
3. Sootuks teist laadi on aga abstraktse kunsti teine haru, geomeetriline abstraktsionism. Selle kõige äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian. Teinud läbi kubismi , jõudis ta väga range süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi - musta, valget, sinist , punast ja kollast. Mondrian lähtus Platoni ideedest, mille järgi nähtav maailm on tegeliku, seaduspärasuste maailma juhuslik ja kaootiline pinnavirvendus. Seda ideede maailma ta oma töödes kujutada püüdiski. Kuna kunstiteose loomine Mondriani stiilis meenutab hoone või seadme konstrueerimist, nimetatakse sedalaadi kunstisuunda konstruktivismiks.
4. Geomeetrilise abstraktsionismi teine suurkuju oli Kazimir Malevitš. Läbinud oma loomingus mitmeid väga erinevaid etappe, jõudis ta 1915. aastaks maalideni, millel on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid. Eriti tuntuks on saanud tema tööd "Must ruut", "Valge ruut valgel pinnal" ja "Must ruut mustal pinnal“. Malevitš leidis, et tema teostes on maalikunst jõudnud oma loogilise lõpuni, absoluutse tipuni ja nimetas oma stiili seepärast "suprematismiks". Suprematismi järel pidi senine asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga.
5. Samlaadselt mõtlesid ka Edouard Jeanneret (rohkem tuntud kui Le Corbusier ) ja Amedee Ozenfant, kes avaldasid purismi manifesti. Purismi eesmärgiks on kunst , mis on vaba igasugusest subjektiivsusest ning milles valitsevad range matemaatiline kord ja puhtad kujundid . Le Corbusier sai üheks 20. sajandi tuntumaks arhitektiks ja disaineriks ning ühtlasi funktsionalismi rajajaks.
6. Funktsionalism ütles täielikult lahti endisest arhitektuuripärandist ja lõi uue arusaama inimese elukeskkonnast, mis pidi olema mõistuspärane, loogiline. Ehitiste ja esemete vorm pidi lähtuma ainult otstarbest - funktsioonist.
7. Ameerika eeskujul võtsid paljud noored euroopa kunstnikud suuna abstraktse ekspressionismi poole. Sellist kunsti tavatsetakse nimetada informalismiks. See levis Põhja-Euroopas ja hoolimata vastuseisust ka Pariisis. Tuntuim informalist ongi arvatavasti prantslane Jean Dubuffet, kelle looming on jõuline, sageli lausa jõhker ja teadlikult antikultuurne.

Ekspressiiv-abstraktne väljenduslaad ammendas end siiski üpris kiiresti, suutmata pakkuda midagi uut. Otsides uusi võimalusi, jõudis osa kunstnikke ja teoreetikuid järeldusele, et kunsti tuleks veelgi rohkem puhastada kõigest liigsest. Tulemuseks oli kõigepealt nn. "maalilisejärgne" abstraktsionism, milles kasutati suuri, üksteisest selgelt eraldatud värvivälju. Kasutati kahte-kolme, sageli ainult üht värvi.
Selline kunst ühtis 1960-ndate lõpus minimalismiga - kunstiga, mis üritab maksimaalselt minimaalsete vahenditega toime tulla.
9. Omaette abstraktsionismi erivorm on opkunst. "Op" tuleneb sõnast 'optiline'. Op-kunstnikud üritavad luua teoseid, mis tekitavad optilisi illusioone, ärritavad vaataja taju kummaliste elamustega. Teose loomine eeldab inimese nägemistaju põhjalikku tundmist ja sarnaneb rohkem inseneriloominguga. Tuntuim op-kunstnik on Victor Vasarely, kes ei tahtnud luua elitaarseid luksusesemeid, vaid kunsti, mida saaks vabalt paljundada, mille eesmärgiks oleks publikule ootamatute ja ärritavate, seeläbi tervendavate nägemiselamuste pakkumine.