Absoluutsest ja relatiivsest
Neile ei olnud sellest küllalt. Nemad ihkasid veel kindlamat kui on jumal, see kõigeväeline. Nemad
ihkasid, et nende hinge ja vaimu ankruplats oleks neis enestes.
Nagu võiduhüüe kõlas lõpuks läbi maailma: ,,Mõtlen, seega olen." Mõte oli see, mis pidi olema kõige
inimliku aluspõhi ja mõttevõimuga hakati ehitama inimese olemise igavest koda. Ühes ehitustööga
kasvas inimese mõtte võimsus ja ulatus ja ka usk iseendasse.
Varsti ei ihatud ehitada ankrupõhja mitte ainult inimese hingele ja vaimule, vaid kogu maailmale.
Püüti leida igavesed ja paratamatud seadused kõigele, säras see taevas, lendas õhus. ujus vees, ronis
maapinnal või hingitses maa all.
Aga kõige suuremas tööhoos kõlas äkki maailma tarkade kõrvu: ,,Ignorabimus (ei tea)". See oli
kuulmatu hoolimatus, jõhkrus, otse julmus. Inimene oli kõik nii ilusasti kogu maailmas oma mõistuse
järele seadnud ja nüüd äkki öelda: ei tea!
annaabi.ee 
