Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus mõisates nii kohaliku kui Vene turu tarbeks
Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus mõisates nii kohaliku kui Vene turu tarbeks. Töö tegid abiteo korras ära taluperemehed - alates vilja
reguleerimist. 2. Paljud tühjaks jäänud talukohad meelitasid talupoegi soodsamaid maid otsima. 17. Saj esimesel poolel peamiseks tööjõuks peremehe enda pere, rahvaarvu kasvades palgati abikäsi(sulaseid,tüdrukuid). Sajandi lõpuks kasvas veiste ja rakmeloomade arv talude kohta kahe võrra. 3. Tüüpilisem teonorm oli talvel 6 päeva nädalas ja suvel 12 päeva nädalas. Peale korralise teo lasus talupoegadel abiteo kohustus. Selle kõige ajal pidid talupojad hakkama saama ka oma põllutööga. 4. Vabadust ei toonud, kuid stabiliseeris talupoegade olukorra. Neile siiski ei lubatud ühe mõisa alt teise alla asuda ega ettenähtud koormistest kõrvale hoida. Ptk 5. Linnad ja kaubandus 1. Kaubanduselt kasseeritavast tollimaksust kujunes riigi peamine tuluallikas. 2. Rootsi jagas kõik riigi linnad kohaliku tähtsusega tagamaalinnadeks
ka koormised. See paragrahv muutis sellega ära ka §127, mis piiras teotööd. Samuti §34 - politsei peab jälgima talupoegade kohustuste täitmist, mitte talumaade võimalikku vähendamist §35 - reeglid teorendi (tõlkes mõisakoormiste kohta) hakkavad kehtima peale talumaa väljaeraldamist. §127 piiras teopäevade arvu aastas 500-ga kuuepäevatalu kohta. Varasem Harjumaa keskmine oli 580 päeva. Kuna vahe oli umbes abiteo päevade arv ja seda seaduses ei mainita (küll on seaduses mitmeid erinevaid reaalselt mitteeksisteerinud rendivorme), tegid talupojad sellest järelduse, et abitegu enam tegema ei pea. 12 http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kreutzwaldi_sajand/?event_id=367&timeline_id=3 01.11.2011 10 Põhimõtteliselt oli talupoegade nõudmistel vale asetus - võis nõuda teopäevade
(14. ukj) juunil 1858 toimunud ülestõus oli 1858. a Põhja-Eesti talurahvarahutuste keskne sündmus. Ärevus kasvas juba kevadel seoses 1856. a talurahvaseaduse väljakuulutamisega, mis pidi toimuma 20. aprillil piduliku jumalateenistusega kõigis kirikuis, kuid asendati seaduse vallatalitajatele kätteandmisega kihelkonnakohtuis. Maad võtsid umbusk ja kuulujutud, erilist pahameelt põhjustas asjaolu, et teokoormisi tuli täita endises ulatuses. 19. mail keeldusid Pahklamõisa talupojad abiteo korras tööle ilmumast, maikuu lõpuks oli vastuhakke juba 18 mõisas Viru-, Järva- ja Harjumaal, Tammikuja Tuhala mõisa talupojad kogunesid Toompeale õigust nõudma. Mõisnike nõudel saadeti rahutuste piirkonda kaks roodu sõjaväge. Eriti karmilt kohtlesid karistussalklased talupoegi Habajal jaOjasool, pekstes 50 vitsahoobiga tõrkujate seljad veriseks. Seejärel suundus pool roodu (50 soldatit 2 ohvitseri juhtimisel) Mahtra mõisa, kus talupojad keeldusid sõnnikuveost
kujutatav ajajärk ja põhiteema. Kasutades arhiivimaterjale ja mälestusi (eriti „Mahtra sõjas“) on V. loonud mitmekülgse pildi 19. saj. keskpaiga Eestimaast, ta on tabanud ajastu üldilmet ja stiihiliste talurahvaliikumiste õhkkonda. Triloogia esimene osa, „Mahtra sõda“, käsitleb üht juhtu talupoegade massilistest vastuhakkudest Põhja-Eesti mõisates. 1858. aasta aprillis kuulutati välja uus talurahvaseadus. Talupojad ootasid uuest seadusest teokoormiste vähendamist ja abiteo kaotamist. Tegelikult seadus abitegu ette ei näinudki. Talupoegadele ei seletanud keegi, et seaduses määratud renditingimused hakkavad kehtima alles peale maade mõõtmist ja hindamist, milleks oli ette nähtud 10-aastane tähtaeg. Toetudes seadusele keeldusid paljude mõisate talupojad abitoest. Vastuhakuliikumine oli laialdane, andmeid on ligikaudu 75 mõisa kohta. Vastuhakud suruti äärmise julmusega maha, tõsisematel juhtudel sõjaväe abil. Romaanis on kirjanik kujutanud
nooruk julgeb tõsta silmi peretütre poole. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 195) Ajalooline triloogia Triloogia esimene osa ,,Mahtra sõda" käsitleb üht juhtu talupoegade massilistest vastuhakkudest Põhja-Eesti mõisates. 1858. aasta aprillis kuulutati välja uus, 1856. aasta talurahvaseadus. Talupojad ootasid uuest seadusest teokoormiste vähendamist, eriti aga teorendi ühe rängema vormi, abiteo kaotamist. Mahtras leidsis traagilised sündmused aset mais-juunis 1858, millele järgnes pikk kohtuprotsess ja süüdimõistetute karistamine 10. veebruaril 1859. Romaani ,,Kui Anja mehed Tallinnas käisid" keskne periood, Anija ja Kurisoo talupoegade ebainimlik peksmine Tallinna turuplatsil 21. juulil 1858, oli samuti abiteost keeldumisest põhjustatud. Romaani ülesandeks on näidata eestlaste pürgimist linna neil aastail
rootsiaegsetes revisjonivakuraamatutes fikseeritud koormisnorme järgima muu hulgas ka töökäte puudus. 18. sajandi keskel alanud mõisamajanduse kiirele tõusule pani aluse viinapõletamise levik. Lisaks Venemaal turustatud viinale nuumati viinaköögi praagaga härgasid, ühtlasi paranes ka põldude väetamine. Maamajanduse intensiivistumine tõi kaasa ka talurahva teokoormiste suure tõusu, mida mõisnikud oskasid rootsiaegsetest vakuraamatutest kõrvale hiilides abiteo arvel oluliselt suurendada. Samaaegselt muutus palju rafineeritumaks aadlike ja teiste baltisaksa seisuste eluviis. Just majandusbuumi ajal asuti rajama klassitsistlikus stiilis uhkete parkidega ümbritsetud mõisahooneid, mis ilmestavad Eesti maastikku tänini. (2) 6 Teaduselu 18. sajandil Kuigi kohalike rüütelkondade kapitulatsioonilepinguis Vene võimule oli kirjas punkt
○ 1845. aastal peamiselt Lõuna-Eestis ja Saaremaal; ○ kokku umbes 60 000 inimest. 19. sajandi keskpaik: ● 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadus; ○ üleminek raharendile, teotöö kaob, moonakad (palgatöölised mõisas); ○ talude päriseksostmine; ○ talu- ja mõisamaa eraldamine, maade kruntimine. ● 1858. aasta- Mahtra sõda– mäss abiteo vastu; ● 1863. aasta- passiseadus; ○ väljaränne, 1893. aastal lahkus Venemaalt umbes 64 000 inimest. ● 1865. aastal keelati kodukari; ● 1866. aasta- vallaseadus; ○ vabanemine mõisa eestkoste alt. Majandus: ● 1860.-1870. aasta- talude päriseksostmise hiilgeaeg; ○ sai alguse Mulgimaalt tänu linakasvatusest saadud hiigeltulule. ● Põllumeeste seltsid; ● Laevanduse areng; ● Tööstuse areng;
hernest, uba, läätsi. Muude toitude kõrval tuleb nimetada ühe vanema ja algelisema toiduna kama, mida Kagu-Eestis (Setumaal) tehti peamiselt kaerast, mujal Lõuna-Eestis aga segaviljast, kuhu kuulusid muude seas ka kaunviljad. Kala ei olnud rahva silmis väga hinnatud toit, kuigi söödi. Koostati vakuraamatud, kuhu märgiti talupoegade koormised, kuid nendest kinnipidamine oli kohustuslik ainult riigimõisates. Teopäevade arv suurenes juba 17. sajandi lõpul abiteo näol. Eriti suurendas teokoormist kiiresti arenev viinapõletamine. Härgade nuumamine mõisates tõi kaasa loomade talitamise, sõnnikuveo jt. karjakasvatustööde mahu kasvu. Suured muudatused toimusid koormiste struktuuris. Kui 17. sajandi lõpul oli üsna arvukalt mõisaid, mis said umbes poole oma sissetulekutest talupoegade loonus- ja rahaandamist, siis 18.sajandi lõpul moodustasid need rendivormid alla veerandi feodaalrendi koguväärtusest.
teokoormuse kasvatamine polnud enam võimalik. Sunnimaise talurahva eluolu 18 saj Eestlastest talurahvas: A. Enamuses adramaatalupojad B. Vabadikud: väike maalapp ja teenisid lisaks taludes ja mõisades(hooajal) C. Liikuv maarahvas: mõisakäsitöölised ja teenijad, talude sulased ja teenijad ja kerjused · Talumaa osakaal kahanes mõisastamise tulemusena ja kasvas teotöö hulk abiteo kujul: - Perioodi lõpuks moodustas teotöö 90% mõisakoormistest - Tp järjest vähem aega oma talutööde jaoks Talurahva õigusliku positsiooni areng 18 saj vältel: · Mõisnike võim talurahva üle suurenes oluliselt võrreldes Rootsi aja lõpuga ja muutus Vene ajal peaaegu piiramatuks
1. Ennem sõda oli eestlasi ligikaudu 250 000-280 000, kellest suurem osa olid talupojad. 1620-aastal oli ca. 100 000 inimest. 2. Reduktsioon-talude tagasivõtmine riigile. 1680 aastal riigipäeval viis kuningas Karl XI läbi otususe nn. suure reduktsooni kohta Rootsi riigis. 3. Ligikaudu 1000. 4. Mõisamajanduse arenguga kujunes talupoegade tähtsaimaks kohustuseks teotöö, jagunes nõutavaks korraliseks teotööks ja abiteoks. Korraline teotöö jagunes: rakmeteoks ja jalateoks. Abiteo all mõeldi teotööd mõisale kiireloomuliste hooajatööde tegemiseks. Raskeimaks talviseks kohustuseks olid talupoegadele mõisavoorid. Lisaks sellele, et kogu vili mõisapõllul kasvatati talupoegade tööga, pidid talupojad andma loodusandamina mõisale osa talu ja põldudelt saadud saagist. . Rootsi võimu perioodil toimus talupoegade uus ja sedapuhku lõplik pärisorjastamine. Vastu tulles mõisnike soovidele, kehtestati 1632. aastal Liivimaal maakohtu korraldus, mille kohaselt
teise osa moonas. Talurahvaliikumine 19.saj teise poole algul Tingituna äsja vastuvõetud seadustest. Seadused tekitasid rahutusi, käärimisi. Talurahvaliikumine tuli ilmsiks Eestimaa kubermanguks. Seadus pidi hakkama kehtima 1858, aga teatud üleminekuperioodi kaudu. Üleminekuperioodil tuli ka nt koormisi arvestada vana süsteemi alusel. Eestimaal algasid 1858 kevadel rahutused, kuna ei saadud aru, et koormistega on kõik endistviisi üleminekuperiooni lõpuni. Rahutused olid suunatud abiteo vastu, mis oli osa mõisakoormistest, hooajaline mõisatöö, nt sõnnikuvedu, külvitööd, lõikus, rehepeks. Abitegu oli vähe või üldse mitte reglementeeritud. Kõige suurem probleem selles, et abitegu nõuti mõisas samal ajal kui sama tööd oli vaja teha mõisas. 1858 kevadel rahutused paljudes mõisates, tuntuim oli vastuhakk Mahtra mõisas, Juuru kihelkonnas. Juuni alguses protesteeriti abitöö vastu, sõjaväe poolt suruti maha.
lubatud tasuta maad, külvi vilja ja mitmeaastast maksuvabastust. Tegelt vajas riik rahvast ääremaade asustamiseks ja venestamiseks. 19saj lõpuks oli eestist lahkunud 100 000 inimest. 60 000 vahetas ka usku sellel ajal nendest kes läksid venemaale. Probleemiks kujunes asjaolu, et tagasipõõrdumine lutheri usku oli seadusega keelatud. 1858 a mahtra sõda 1856a talurahva seaduste tagajärjel toimunud kõige tuntuim talurahva vastuhakk. Sedustest oli loodetud elu kergendamist, eriti abiteo kaotamist. Harjumaal keeldusid talupojad kevadel sõnnikuveole minekust ja tekkis kokkupõrge sõjaväe üksustega. Mahtra mõisa kogunes üle 1000 talupoja kes lõid sõdurid minema ja põletasid mõisa maha. Rahutused kestsid terve suve ja hääbusid iseenesest. Talude päriseks ostmine 1861-65a ameerikas kodusõda. Maailma turul tekkis puuvilja puudus ja hinda läks lina. See said eelduseks eestis rahvusliku ärkamise tekkele. 1860ndatel lõuna eestis ja viljandimaal
osaliselt raha palka ja ka moonas (Produktides). Talurahvaliikumine 19. saj. teise poole algul: Uut talurahvaseadust tuli rakendada järk-järgult, mis pidi võtma kuni 10 aastat, kuid talupojad arvasid, et see muudatus võtab aset koheselt. Ei kaotatud ära abitegu. Vihatud koormisevorm, üks teotöö liikidest, mille alla kuulusid hooajalised mõisatööd nagu viljakülvmine või rehepeksmine ning abitegu nõuti samal ajal kui taludes pidi tegema sama tööd. Abiteo tõttu algasid talurahva rahutused, Eestimaal oli 1500 mõisa ning 100's mõisas algasid rahutused. Kõige suurem konflikt on seotud Vahtra mõisaga 1858. aasta juuni alguses. Prohvet Maltsveti liikumine- Prohvet Maltsvetiks nimetati Juhan Leinbergi, kes tegeles erinevate asjadega, pidas erinevaid ameteid. Oli põllumees ja mõisakubjas, kõrtsipidaja, mölder, äriteenija. Esialgu oli väljarändamise vastu ning hiljem hakkas
põhimõtteliselt. Sel perioodil olid ka mõisad läbi tegemas üldist muutumiseperioodi. Teoorjuslik alus järjest kahanes ja hakati üle minema palgatööle vaikselt. Talurahvaliikumine 19 saj teise poole algul.- 1858 aasta kevadel mitmel pool puhkesid Eestimaa kubermangus talurahavrahutused, sest sellest uuest seausest said talupojad osad teistmoodi aru kui mõisnikud. Mingite varasemate koormiste teema jne (abitegu jne). See eahutus oligi suunatud abiteo vastu. Tuntuim konflikt oli seotud Mahtra mõisaga 1858 aasta juuni alguses. See haaras suurt hulka mõisa talupoegadest, see suruti päris julmalt ka maha. Sarnaseid vastuhakkusid oli ka mujal eestimaa kubermangus, kuid kõik suruti sõjeväe abiga maha. T alupoegade väljarändamisliikumine- Prohvet Maltsvedi liikumine- prohvet Maltsve (kodanikunimega Juhan Leinberg) oli harjumaa mees, sündinud 1812 aastal, suri 1885.
tõenäoliselt pärast sandistatud. Mitmed talupojad on mõistetud ka 10 aastaks sunnitööle, osa saadeti ka Siberisse. Tulemus oli äärmiselt julm. Mahtra sõda on innustanud mitmeid teisi mõisaid, üsnagi sarnaseid, aga mitte nii ulatuslikke ülestõuse oli veel. Talurahva seas läheb liikvele loosung ,,Teeme nii, nagu Mahtras!". Tekkis ka väljend ,,Mahtrat tegema". Terve juunikuu on rahutu, juulikuu olevat veelgi rahutum. Eelkõige on igal pool keeldumine abiteo tegemisest. Pärast seda hakkab rahutuste laine vaibuma. Anija ja Kurisoo talupojad otsustasid Tallinnasse, minna, et seaduse suhtes selgust saada. 1. juulil (?) jõutakse Toompeale, sinna läheb 51 talumeest asja suhtes selgitusi saama. Üsnagi ootamatult talupojad vahistatakse, süüdistatakse mõisnikele vastuhakus, mõistetakse vitsakaristus. Kõik kinnivõetud saavad 100 vitsahoopi. Et asi jõuaks talurahva kõrvu, toimub see asjalikult. Karistus antakse neil
annaabi.ee 
