säilitavad laialdase omavalitsuse ,nn Balti erikorra. · Balti erikord -Balti ehk Läänemere äärsetes riikides Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal 13.-18. sajandini sakslaste mõjul väljakujunenud ning toiminud riigivalitsemise- ning õigussüsteem. · Reduktsioon- mõisate riigistamine · restitutsioon-mõisate tagasiandmine mõisnikele · aadlimatrikkel- aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad.Suguvõsasid, mis ei olnud aadlimatriklisse kantud, kas ei loetud üldse aadlikeks või ei olnud nad täieõiguslikud. · Asehalduskord-1783.a. kehtestatud kord Baltikumis Katharina II poolt. · Pearahamaks-riiklik koormis, mida talurahvas pidi maksma. · Hingeloendus- · Roseni deklaratsioon-1739 a. ,taastati pärisorjus. · pearaharahutused- 1784.a. toimunud rahutused, talupojad ei tahtnud mõisakoormisi teha. · vallakogukond-19. Saj algul tekkinud talurahva kui seisuse
maakonnast (Pärnu,Tartu,Saaremaa,Võru,Viljandi ja Setumaa).c) Setumaa kuulus Pihkva kubermangu. 3) Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur. 4)12 linna, uuteks linnadeks võru ja paldiski(1784). 5)Linnade valitsemiseks loodi linna duumad, kuhu tuli valida esindajaid ka vähemõjukamatest kihtidest. 6) Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele sõltumata rahvusest või tegevusalast. 7) Kõik aadlikud omasid võrdseid aadliõigusi olenemata aadlimatriklisse kandmisest. Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati 1721.a. Uusikaupungi rahuga. Rahu alusel säilis balti aadlil vene impeeriumi koosseisus laialdane omavalitsus. Seda süsteemi hakati nim. Balti erikorraks. BALTI ERIKORRA PÕHIJOONED:1) Kehtima jäi senine maksukorraldus ja seadused. 2) Kindralkuberneril oli õigus neid keskvõimu ukaase(seadusi), mis valti erikorraga kokku ei sobinud jätta väljakuulutamata. 3)Valitsema jäi luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir.
Eesti- ja Liivimaal sälitati luteri usk. Hulk mehi langes sõjas. Rängalt laastasid maad 1708.-1711. Aastal teineteisele järgnenud nälg ja katk. Eesti kaotas taas üle poole elanikkonast ja eestlasi umbes sama palju kui muinasaja lõpul- 150 000. Adminstratiivsed piirid jäid samaks. Valitsesid Eestit sisuliselt kolm rüütelkonda: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa oma. Tähtsamad olid Eesti- ja Liivimaa oma, üks keskusega Tallinnas, teine Riias. Rüütelkonda ei kuulund mitte kõik aadlikud ega aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi maapäev , kus otsustav sõnaõigus oli vaid rüütelkondade liimeil. Nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd igal rüütelkonna tähtsaimaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Balti kubermane eraldas Venemaast isegi tollipiir ja siin kehti peale rubla ja taaler. Kõide seda kokku nimetati Balti erikorras. 1739. Aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsioon
kogu maad. Baltisaksa seisusliku omavalitsuse tähtsaim organ oli maapäev, kuhu kuulusid kõik immatrikuleeritud s.t. kindlasse nimistusse kantud perekondade aadlikud -- 18. sajandi keskpaigaks ühendasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonnad 324 aadliperekonda. Ehkki oma eesõiguste kaitsel järeleandmatud, ei muutunud rüütelkonnad siiski täiesti suletuks, vaid täiendasid end ise indigenaadiõiguste andmisega uutele suguvõsadele, kelle nimed lisati aadlimatriklisse. Maapäeva õiguseks oli maksude kinnitamine ja seadusandlik initsiatiiv, tähtsamate ametikohtade ja kohtutoolide täitmine ning kirikuasjade kaasahaldamine. Maapäevade vaheajal oli rüütelkondade täidesaatva võimu organiks maanõunike kolleegium. Linnasid juhtis raad, mis end ise täiendas kaupmeeste ja juristide esindajate hulgast, ühendades endasse seadusandlikud, haldus- ja kohtufunktsioonid. Linnade kodanikkond
,,von" - kes karjääri, kes edevuse pärast. Nii toimis näiteks Balzaci esiisa, nii tegid paljud Preisi poolakad ja Austria russiinid. Ka Carl von Clausewitzi isa, kes põlvnes üsnagi kroonukaugetest Sileesia esivanematest (nende hulgas domineerisid peamiselt kirikuõpetajad), muutis slaavipärase Clauswitzi von Clausewitziks. Ta orienteerus sõjaväelisele karjäärile, kuid läks erru kõigest leitnandina. Seevastu said ta neljast pojast kolm kindraliks; kõik neli kirjutati ka päriselt aadlimatriklisse. Tema vanaisa oli olnud teoloogiaprofessor ja isa preisi armees allohvitser. Carl ise oli neljast pojast noorim. Preisi armeega liitus ta 12 aastaselt, kus puutus kohe kokku sõjategevusega Mainzi piiramisel, saades ülesnäidatud vahvuse eest ka kaprali auastme. Tema käekäik sõdades ja kampaaniates ei ole nii oluline filosoofia seisukohalt, kui fakt, et ta õppis Berliini sõjaväeakadeemias ja uuris eriti suure huviga Immanuel Kanti teoseid
Eesti Vene tsaaririigi koosseisus KEISRINNADE SAJAND Balti erikord (suurvõim on aadli rüütelkonna käes) Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-Eesti koos poole Lätiga Liivimaa. Mõlemad jagunesid maakondadeks. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisaomanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Kummagi kubermangu aadliku kõrgeimaks otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi maapäev, kus otsustav sõnaõigus oli vaid rüütelkondade liikmeil. Rüütelkondade tähtsaimaks juhtorganiks oli 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Eesti- ja Liivimaa ametiasutustes ning kohtutes aeti asju saksa keeles, ning kehtisid vaid need Vene riigi seadused, mis ei olnud vastuolus siinse aadli eriõigusega.
Nendeks olid kohtu- ja politseivõim, jahiõigus, õigus pruulida õlut ja ajada viina, pidada kõrtse ja veskeid ning maksuvabadus riigi ees. Lisaks sellele olid rüütlimõisa omanikul aga ka kohustused riigi ees: võtta osa Maapäevast ja ajada riigiasju ning korraldada tee-ehitust. Tollases aadliomavalitsuses (Maapäevas) oli hääleõigus ainult neil aadlikel, kes omasid vähemalt üht rüütlimõisat ning olid lisaks kantud ka aadlimatriklisse rüütelkonna kui kohaliku aadliorganisatsiooni poolt peetavasse spetsiaalsesse nimekirja. Enamik Eesti eramõisaid ja suur hulk mõisate üldarvust olid rüütlimõisad; praktiliselt kõik esinduslikult välja ehitatud mõisakompleksid olid rüütlimõisad. Enne 1783. aastat oli valdav enamik rüütlimõisaid õiguslikus mõttes läänimõisad, kus mõisnikud polnud mitte oma maavalduse täieõiguslikud omanikud, vaid mõisa maa oli neile lääniõiguse alusel kasutada antud. 3. mail 1783
Ungaris, Venemaal (sealhulgas Eestis) ja Württembergis aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad. Soomes ja Rootsis pidas aadlimatriklit rüütelkond, Eestis Eestimaa rüütelkond, Liivimaa rüütelkond ja Saaremaa rüütelkond. Preisimaal pidas aadlimatriklit heeroldiamet, Austrias keiserlik ja kuninglik aadliarhiiv siseministeriumis, Ungaris Ungari ministeerium Viinis. Venemaal pidasid aadlisuguvõsade nimekirju kubermangusemstvod. Suguvõsasid, mis ei olnud aadlimatriklisse kantud, kas ei loetud üldse aadlikeks või ei olnud nad täieõiguslikud. Linnu oli 18. sajandil ametlikult 12 tükki Kirjandus: 1. Eesti ajalugu, Avita, 2001 ( lk 125-144) 2. Eesti ajalugu IV, Tartu 2003 (lk 18-46, 63-144, 161-200, 217-264) 3. Jüri Kuuskemaa, Peeter I ja Katariina I Tallinnas, Tallinn 2004 (lk 5- 105) 4. Mati Laur, Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800, Tallinn 1999 (lk 51-59, 75-89, 95-102, 104-115, 136-156)
Balti erikord kehtestati 1710.aasta kapitulatsiooniaktidega ja lõplikult Uusikaupunki rahulepingu sätetega. Uusikaupunkti rahuga olid balti aadlikud niisiis saanud kinnituse oma Rootsi aja lõpul käest libisema kippunud võimule. Administratiivsed piirid jäid samaks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-eesti koos poole Lätiga Liivimaa, üks keskusega Tallinnas (õieti Toompeal), teine Riias. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisa omanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Kummagi kubermangu aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi Maapäev, kus ostustav sõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad. Nad täitsid kordamööda nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist.
1815. aastal päris krahv Münnichi tütar Maria Ernestina von Nolcken Mooste, Luunja, Kaagvere ja Vana- Kastre mõisad. Abielust maanõunik vabahärra parun Axel Gustav Friedrich von Nolckeniga oli parunessil neli last. Rootsi õuetallmeistri poeg Axel von Nolcken pärines nimekast Rootsis elutsevast Nolckenite suguvõsast, millele oli 1747. aastal omistatud vabahärra seisus. Abielludes krahvinna Münnichiga sai Nolckenist 1788. aastal Venemaa alam ning 1797. aastal kanti ta Liivimaa aadlimatriklisse. Nolckenite vanimast pojast, kreisisaadik parun Georg Johann Friedrich von Nolckenist kujunes Liivimaa Rüütelkonnas konservatiivide mõjuvõimas liider, kes astus 1842. aastal Peterburis rüütelkonna esindajana välja baltisaksa aadli õiguste piiramise vastu. Ehkki Georg von Nolckenile kuulus 1817. aastast küll Luunja 3 mõis, ei saanud temast aga perekonna teiste valduste Mooste ja Kaagvere seaduslikku omanikku.
- Uute linnavalitsustena moodustati linnaduumad, kuhu tuli valida esindajaid ka vaesematest linnaelanike kihtidest. - NB! Sellega murti varasem sakslaste ainuvõim linnade valitsemisel. · Muutused maksukorralduses: - Uue maksuna kehtestati pearahamaks. - Hakati korraldama hingeloendusi (rahvaloendusi), et teada saada kogutavate maksude suurust. · Muutused rüütelkondades: - Kõik aadlikud võrdsustati (ka aadlimatriklisse mittekuuluvad ning hilisemad sisserändajad). - Rüütelkondade maanõunike kolleegiumid saadeti laiali. - NB! Vähenes oluliselt rüütelkondade mõju kohalike küsimuste otsustamisel. NB! Asehalduskord kehtis kuni Katariina II surmani 1796.aastal. Oma ema vihkav Paul I (troonil 1796-1801) tühistas enamiku Katariina II poolt kehtestatud seadusandlikest aktidest, sealhulgas ka asehalduskorralduse ning taastas Balti erikorra.
· Administratiivsed piirid jäid samaks o Põhja-Eestist sai Eestimaa kubermang o Lõuna-Eesti koos Lätimaaga Liivimaa kubermang o Liivimaa alla kuuluval Saaremaal oli eristaatus · Eestimaad valitsesid kolm rüütelkonda o Eestimaa rüütelkond Tallinn o Liivimaa rüütelkond Riia o Saaremaa rüütelkond Kuressaare Venemaast oli Eesti eraldatud tollipiiriga. Rüütelkonda kuulusid vaid aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud. Aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks oli Maapäev. Rüütelkonna tähtsaimaks juhtorganiks oli 12-liikmeline maanõunike kolleegium. · Balti kubermange eraldas Venemaast tollipiir ja siin kehtis rubla kõrval ka taaler. Kõiki eelpool mainitud kokku ongi Balti eriolukord. Talurahvas ja Roseni deklaratsioon Balti mõisnikel oli piiramatu võim oma talupoegade üle. 1739
kippunud võimule. Administratiivsed piirid jäid samaks: P-Eesti mood Eestimaa kubermangu, Lõ-Eesti koos poole Lätiga Liivimaa. Mõlemad jagunesid maakondadeks. Eristaatuses oli Liivimaa alla kuuluv Saaremaa, kus oli omaette rüütelkond. Sisuliselt valitsesid Eestit 3 rüütelkonda: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa oma. (tähtsamad- Eesti-ja Liivimaa oma, üks keskusega Tln, teine Riias) Immatrikuleeritud aadlikud-aadlimatriklisse kantud aadlikud, kes ei kuulusid rüütelkonda. Koos prkliikmetega kokku oli kahe kubermangu matrikliaadlikke kokku u 2000. Maapäev-kummagi kubermangu (Liivimaa, Eestimaa kubermang) aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks (nagu Rootsi ajalgi). Seal oli otsustav sõnaõigus vaid rüütelkondade liikmeil. Ja nagu R ajal, nii oli ka nüüd rüütelkonna tähtsaimaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud (Landrat-
Olude tõttu muutusid Eesti linnad vähetähtsateks ja jäid teistest maha (Tartu oli väike, paari tuhande Tallinnas (õieti Toompeal), teine Riias. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisa elanikuga lagunev väikelinn!). Linnade edenemist pidurdas keskaegne trunftikord, mis välistas omanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Kummagi konkurentsi ja aeglustas uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Asi paranes, kui hakati looma kubermangu aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi Maapäev, kus ostustav manufaktuure käsitöökodasid, kus töö oli efektiivsem. sõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil
Lahmuse esimese Bockist mõisniku, 1600. aasta paiku surnud Wilhelm Bocki (15991601 kataster märgib omanikena tema pärijaid) poeg Heinrich läks Poola poolelt üle Rootsi poole, nagu suur osa saksa aadlist Lõuna Eestis pärast 1600. aastat. Heinrichi poeg Wilhelm Bock (surn. 1689) tegi sõjaväelist karjääri Rootsis, tõustes 1675. aastal ooberstiks. 1679. aastal läks ta erru ja kümme aastat hiljem kanti ta naturalisatsiooni korras Rootsi aadlimatriklisse (rootsi k. Bock från Lahmes). Et ta suri pärijateta, läks mõis tema vennale Anton Johannile (u 16201685). 1747. aastal arvati Lahmuse mõisaomanik Liivimaa aadlimatriklisse. EAA, f. 854, n. 3, s. 441, l. 2 Väljakirjutus Eestimaa Ülemmaakohtule saadetud 19. märtsi 1664 supliigi lisast Eestimaa rüütelkonna arhiivi matriklikomisjoni toimikutesse kogutud genealoogiliste materjalide seas on
iseseisev riik, arvestamata käibivat Vene rubla ja riigis asuvat Vene sõjaväge. Balti autonoomia oli kaudselt kasulik pärisorjadest eestlastele, kuna takistas meid venestamisest. (sisseränne-immigratsioon Venemaalt oli keelatud ja kohalik maamajandus tollipiiriga kaitstud) Kogu võim Balti maariigis kuulus rüütelkondadele, kelle liikmeteks olid vaid immatrikuleeritud aadlikud (olid kantud vastavasse aadlinimekirja e. aadlimatriklisse) Üleüldiselt oli sakslastel suur mõju Vene riigis kuna kuulusid enamasti Keisri õukonda ja täitsid sõjaväes kõrgeid aukraade. (ohvitserid) Põllumajandusel läks 18.saj. hästi, kuigi mõisnike õigus oma teravilja otse välismaa kaupmeestele müüa oli piiratud. Mõisad avastasid muuduse kuidas teravili rahaks teha – viinapõletamine Mõisad tegelesidki peamiselt viinaäriga mis turustati Peterburgis. Just Põhja Eesti kaunid mõisa arhitektuuri- ansamblid ehitati nn
aadlikest moodustatud restitutsioonikomisjonid. Kogu mõisate tagastamise keeruline protseduur teostatakse kolme aastaga. Matrikkel 18. sajandil võis maaomanikuks olla vaid aadel. Seoses sellega oli vaja kindlaks määrata, milliseid suguvõsasid ja perekondi pidada aadlikorporatsioonide liikmeks. Selleks moodustati Balti kubermangudes matriklikomisjonid. Matriklitesse kanti Eestimaal üle 120 perekonna, välja jäid mõisaid rentivad uusmõisnikud. Aadlimatriklisse kuulumine andis võimaluse saada ameteid kohtu-, politsei- ja kirikusüsteemis. Hernhuutlased 1726. a jõudsid Saksamaalt Eestisse esimesed vennastekogude jutlustajad. Hernhuutlaste püsivamaks keskuseks Liivimaal kujunes Volmari Põhja-Lätis, kust hakati uut õpetust levitama. Innukale kihutustööle pakkusid soodsat pinda meie selleaegsed kiriku ja haridusolud: Põhjasõda oli hävitanud rootsiaegsed reformi
Ameerika isik. Lahendasid kõiki kubermangu olulisi küsimusi. Valiti rüütelkonna pealik, maanõunike kolleegiumi liikmed, varem ka alamkohtu ja adrakohtunike liikmed. Asju arutati maakonniti. Istungite vaheajal tegutses rüütelkonna nõukogu. Liivimaal oli aadlikonvent, kuhu kuulusid maamarssal, 12 kreisisaadikut, 2 kassasaadikut, maanõuniku( Saaremaal seda ei olnud). Liivimaa maapäevast võtsid osa kõik aadlimatriklisse kantud aadlikud. Sellest võisid osa võtta ka muud isikud, kuid need ei arutanud seisuslikke küsimusi. Istungid iga 3-e aasta järgi, erines Eestimaa omast maksukorralduselt. Saare- ja Muhumaa maapäev sarnanes eelnevatega. Ta nimetas ametisse maamarssali rüütelkonna huvide kaitsjad ja esindajad, nendest olenes ka kohtunike määramine. Valla omavalitsused: talupoegade omavalitsusasjus anti mõisnike poolt talupoegade õiguste ja kohustuste loetelu. Algul (1802)
annaabi.ee 
