A. Tšehhov "Kirsiaed" (13)

Anton Tšehhov „ Kirsiaed “
Tegevuse koht ja aeg
19. sajandi lõpp, Venemaa
Peategelase iseloomustus
Mõisaproua Ranevskaja – proua Ranevskaja oli kuus aastat tagasi kaotanud nii oma poja kui mehe. Sellest traagilisest õnnetusest polnud ta siiani veel täielikult taastunud. Üliõpilast Trofimovit nähes tuli naisele kõik meelde ja ta kaotas enesevalitsuse. Seega võib öelda, et Ranevskaja oli küllaltki nõrva närvisüsteemiga.
Samuti võib tema puhul täheldada teatavat naiivsust. Rahaga ei osanud ta ümber käia ning andis oma viimasegi rahanatukese pigem vaestele kui hoidis „mustadeks päevadeks“. Niisiis oli Ranevskaja halva majandusliku mõtlemisega. Samas oli tal hea süda ning naine armastas oma tütart ja kasutütart kogu südamest ning soovis neile vaid parimat .
Kiindumus oli tal ka Kirsiaia suhtes. See esindas Ranevskaja jaoks kogu lapsepõlve ja idülli, mida ta hilisemas eas idealiseerima oli hakanud. Pärast poja ja mehe surma oli see viimane asi, mis talle tema varasemat elu meelde tuletas ning ta üritas sellest lausa haiglaslikult kinni hoida.
Probleemid

• Laostumine Ranevskaja perekonnas. Aastad Pariisis ja mõisaproua majandusliku mõtlemise puudumine oli pere viinud nii kaugele, et enam oma jõududega hakkama ei saadud ning Kirsiaed tuli maha müüa.
  
• Armastusega seotud probleemid. Teoses hargnes mitu erinevat armulugu , millel kõigil olid erinevad probleemid ja erinev saatus. Traagilisim neist oli vast Lopahhini ja Varja lugu, kus kumbki ei suutnud enda tõmmet teise vastu tunnistada.
  
• Ranevskaja ja tema mehe vahelised suhted. Ranevskaja mees oli joodik Pariisis. Naine oli temast otsekui sõltuvuses – ta sai aru, et mees on tema vastu halb ja laostab pere, kuid ei suutnud oma abikaasast loobuda .
  
• Kirsiaia mahamüümine. Kirsiaed sümboliseeris kõigi pereliikmete (väljaarvatud ehk Anja ) jaoks idülli ja kunagist jõukust. Seega oli raske lasta lahti sellest turvalisest seosest, mis veel vanast „ heast “ ajast alles oli.
  

Sisu
Ranevskaja majas käivad ettevalmistused tema ja tütre Anja kojutulekuks. Mõisaproua naaseb koos teenijaskonna ja tütrega Pariisist, kus ta oli kuus aastat veetnud. Sinna põgenes ta abikaasa ja poja surma tõttu.
Vahepeal oli pere sattnunud majanduslikesse raskustesse. Ranevskaja uus abikaasa ei aidanud sellele põrmugi kaasa. Ka proua ise oli suur raiskaja. Nii oli Kirsiaed sattunud võlgadesse. Lopahhin pakkus küll välja varianti üürida maa välja suvilate tarbeks ning võtta kirsipuud maha, kuid proua ja tema vend Gajev keelduvad sellest.
Raamatus leoavad aset ka mitmed sümpaatiad – Ranevskaja kasutütar Varja ja Lopahhin tunnevad üksteise suhtes tõmmet, Anja ja „ igavene üliõpilane“ Trofimov on armunud. Samuti heidetakse guvernandile Šarlottale silma.
Gajev üritab abi saada rikkalt vanatädilt, korraldatakse oksjon Kirsiaia müümiseks ja Ranevskaja pere püüab seda endale saada, kuid keegi jõukam suudab rohkem pakkuda. Oksjoniga samal ajal toimub mõisas ball, kuhu on kutsutud esinema pillimehed, kelle eest tegelikult maksta ei jõuta. Selgub , et Kirsiaia ostjaks oli Lopahhin. Lopahhin usub siiralt, et teeb sellega head, kuid tema teguviis mõistetakse hukka.
Raamat lõpeb Ranevskaja ja Anja naasmisega Pariisi. Viimases stseenis toimub majast lahkumine. Eemal on kuulda puude raiumist. Kõik peale Anja nutavad. Anjal on pigem hea meel, et Pariisi tagasi saab. Varja ja Lopahhin ei suuda endiselt teineteisele tunnistada oma tundeid.
Paralleelid

• Arvamus, et „vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem“. Ranevskaja idealiseeris Kirsiaeda ja enda lapsepõlve ning uskus, et oli minevikus kõige õnnelikum. Samasugune mõtteviis on suuresti levinud ka tänapäeval – leitakse, et NSVL ajal oli elu ilusam ja küsitakse endalt tihti, „kas me sellist Eestit tahtsime“.
  
• Rahaprobleemid , mis on tegelikult igal ajal aktuaalsed.
  

Mõtteid

• „Kogu Venemaa on meie aed. Suur ja kaunis on maailm, seal on palju imelilusaid paiku.“
  
• „Olla elavate hingede peremees – see on jätnud oma jälje teisse kõigisse, varem elanutesse ja praegu elavatesse, nii et teie mamma, teie ja onu enam ei märkagi, et te elate võlgu, võõral arvel, nende inimeste arvel, keda te oma eeskojast kaugemale ei lase. /--/ Ometi on täiesti selge, et olevikus elamise tarvis tuleb enne lunastada minevik , sellele kriips peale tõmmata; lunastada saab seda aga ainult kannatuste läbi, ainult tohutu suure, lakkamatu tööga.“
  
• „Minu arvates on niiviisi: kui tüdruk kedagi armastab , siis on ta järelikult kõlvatu.“
  
• „Igaüks peab oma kohta teadma.“
  
• „Oled huntide sekka sattunud, siis pead nendega koos uluma.“
  
• „Näljane peni mõtleb ainult lihast.“
  
• „ Armastan , armastan... See on kivi mu kaelas, lähen temaga põhja, aga ma armastan seda kivi ega suuda ilma temata elada...“