Toitumishäired - referaat (1)

Toitumishäired
Referaat

Pärnu 2010

TOITUMISHÄIRED

Toitumishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane tähtsustamine, millega seoses püütakse äärmuslike meetoditega vältida kehakaalu tõusu. Toitumishäired on tänapäeval laialdaselt levinud noorte seas, sest meedia loob ettekujutuse ideaalsest figuurist ja toitumishäired saavadki alguse selle saavutamise soovist. Kui inimese jaoks on toiduga seotud teemad muutunud kinnisideeks, kaalule ja figuurile mõtlemine muutub pidevaks ning ka väiksesse kaalutõusu suhtutakse paanikaga, võib see viidata võimalikule toitumishäirele.
Toitumishäire on tõsine haigus, mis võib lõppeda isegi surmaga ning tavaliselt on selle haiguse ravimine raske ja aeganõudev ning haigusest tulenevad kahjustused võivad olla eluaegsed. Inimesed, kellel on toitumishäired, varjavad neid, kuid haigusega võitlemiseks on eelkõige vaja seda just endale ja teistele tunnistada.

ANOREKSIA

Haiguse olemus ja esinemine

Anoreksiat ehk anorexia nervosat iseloomustab inimese enda poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine. Anoreksia tähendab kreeka keeles toidust hoidumist ja vastumeelsust kõige söödava suhtes. Anoreksia peamiseks sümptomiks on soov nälgides võimalikult saledaks saada, sest oma kinnisidee kohaselt on anorektik ülekaaluline. Sageli avaldub anoreksia nendel, kelle elukutse nõuab saledust, nagu modellidel , baleriinidel, iluuisutajatel ja võimlejatel. Anoreksia võib sageli vahelduda buliimiaga. 
Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14–18aastaselt, viimasel ajal on seda täheldatud isegi 10–12aastastel lastel. Anoreksiat diagnoositakse , kui kehakaal on 15% allpool eeldatavat kehamassiindeksit (KMI), mis on alla 17-ne. Vaatamata rasva- ja kolesteroolivaesele dieedile, on anorektikutel kõrgenenud vere kolesterooli ja triglütseriidide tase, mis on põhjustatud häiretest maksa talitluses ja sapi vähenenud sekretsioonist.
Füüsilise tervise seisukohalt toob näljutamine kaasa kuiva naha, haprad küüned ja juuksed, pideva külmatunde, võib katkeda menstruaaltsükkel või aeglustuda suguelundite areng. Anorektikutel alaneb südame löögisagedus isegi alla 60 ja süstoolne vererõhk alla 90 mmHg. Sagedane on kõhukinnisus, kõhuvalud, maksa ja neerude kahjustused. Kuna anorektikute päevane toiduenergia on väga väike, jääb puudu paljudest vajalikest toitainetest, eeskätt asendamatutest amino- ja rasvhapetest, vitamiinidest ja mineraalainetest, mille defitsiidil esinevad väga erinevad vaevused .
 

Ravi

Anoreksiat on raske diagnoosida, veelgi raskem on aga ravida. Selleks on vaja psühhiaatri ja teiste eriarstide koostööd ning eelkõige inimese enda tahet terveneda. Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest, et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Kui on tekkinud pööre ja ta saab haigusest aru ning soovib midagi muuta, tuleb hakata tegelema süstemaatilise psühhoteraapiaga. Raviprotsessi peaks olema haaratud kogu perekond või vähemalt üks pereliige, sest ainult psühhoterapeudid sellega toime ei tule. Kui anoreksiat õigel ajal ravimite, psühhiaatria või vajadusel haiglaraviga ravima ei hakata, võib asi lõppeda surmaga. Anorektik peaks sööma 3–4 korda päevas kindlatel aegadel , söögikordade vaheajad peaksid olema kolm kuni neli tundi. Soovitatav on pidada ka toidupäevikut.

BULIIMIA

Haiguse olemus ja esinemine

Buliimia ehk bulimia nervosa algab söömise piiramisest, millele võib eelneda anoreksia. Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber. Söömise piiramisele järgneb kontrolli kaotamine söödud toidukoguste üle ning impulsiivne ülesöömine, millele omakorda järgneb tugev süütunne ja hirm kaalu tõusu üle. Paari tunni pikkuse õgimishoo jooksul võib haige tarbida kuni 6000 kcal . Vähese kehalise koormusega 19–30-aastase naise päevane toiduenergia soovitus on 2050 kcal. Õgimist püütakse likvideerida , kutsudes esile oksendamist või kasutades lahtisteid.
Selline toitumiskäitumine jääb tihti aja jooksul märkamatuks, sest seda varjatakse teiste eest ja haiguse teine pool jääb haige enda teada. Siiski on lähedastel võimalik buliimiahaiget tuvastada, kui inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad , kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi.
Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid , nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus . Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.
Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 2–3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15–24aastaselt. Ligi 90% buliimiahaigetest on naised.
Füüsilise tervise seisukohalt esineb buliimikutel hambaemaili erosioon , mis on põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, võivad põhjustada organismis ka füsioloogilisi muutusi, nt. elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, südame rütmihäired jms.
 

Ravi

Mõnikord, kui elus on positiivseid muutusi, mis tõstavad enesehinnangut, võib buliimia ka ravita mööduda, kuid tavaliselt vajab haige ravi. Kuna buliimia põhjused on peale madala enesehinnangu ka sotsiaalsed ja psühholoogilised, siis haiguse raviks on vaja psühhoteraapiat. Esimeses järgus õpetatakse haiget sööma normaalselt ning pidevalt jälgima oma söömist, vältima olukordi , mis kutsuvad esile liigsöömise, võitlema stressiga teiste meetoditega peale söömise. Teises järgus teadvustatakse buliimikutele, et on ka teisi väärtusi peale keha. Edukaks on osutunud ka grupiteraapia. Buliimia ravi on pikaajaline, keskmiselt paraneb 80% patsientidest, kuid enamikul jääb eluks ajaks teravnenud tähelepanu kehakaalu ja toidu vastu.

ORTOREKSIA

Haiguse olemus ja esinemine

Ortoreksia ehk orthorexia nervosa on uue aja söömishäire, mis tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist teatud sööke valides , mis võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga. Ta tarbib toite oma väljamõeldud “tervislikkuse” reegleid järgides. Sõna “orthos” tähendab kreeka keeles õiget ja korrektset ning sõna “orexis” tähendab isu.
Ortoreksia võib alata ka toiduallergiast, millele järgneb oma toitumisreeglite väljatöötamine. Ortorektikud ei ole võimelised valima endale toitu väljas einestades, sest nende arusaamise järgi sisaldab see palju rasva, saaste- ja lisaaineid.
Oma väljamõeldud toitumisreeglite järgimine nõuab ortorektikutelt tugevat tahtejõudu ja tihti nad tunnevad , et on palju paremad ja tugevamad võrreldes teiste inimestega, sest teistel ei ole sama kõrget enesekontrollivõimet. Juhul, kui ortoreksia all kannataja rikub oma tervisele pühendatud toitumisreegleid ja alistub “keelatud” nimekirjas olevale toidule, siis ta tunneb ennast süüdi ja vaimselt ning füüsiliselt rüvetatud. See omakorda põhjustab tulevikuks veelgi rangemate ja absurdsemate toitumisreeglite väljamõtlemist. Üldine ortoreksia all kannatajate käitumine on sarnane anorektikute ja buliimikutega, ainus erinevus on selles, et anorektikud ja buliimikud tunnevad muret tarbitava toidu koguse üle, aga ortorektikute põhimureks on toidu kvaliteet. Tavaliselt kannatavad ortoreksia all madalama haridustasemega inimesed.
 

Ravi

Paljud perearstid ei ole võimelised ortoreksiat diagnoosima, sest see ei ole ametlikult söömishäire. Ravi on aga vaja alustada võimalikult vara. Ravi sarnaneb anoreksia raviga, kuid antidepressantide manustamine on raskendatud, sest ortorektikud peavad ravimeid väga kahjulikeks. Kuna nad on uhked oma toiduvaliku üle, peab teraapiasse haarama ka toitumisteadlasi. Ortorektikud muudavad oma toitumisharjumusi suhteliselt kergemini kui anorektikud ja buliimikud, neile tuleb lihtsalt väga põhjalikult selgitada, miks on oluline toituda selliselt , nagu toidu- ja toitumissoovitused õpetavad.

BINGE

Olemus ja esinemine

Binge tähendab eesti keeles pealesundivat, tahtele allumatut. Kui rääkida toitumisest ja toitumishäiretest, siis tähendab see kontrollimatut ülesöömist ja ingliskeelsest sõnast binge- eating disorder tulenev toitumishäire on pealesundiv söömishäire.
Kompulsiivset söömist iseloomustavad järgmised tunnused:
·        süüakse palju kiiremini kui tavaliselt;
·        süüakse, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud;
·        süüakse suuri koguseid hoolimata sellest, et kõht ei ole tühi;
·        süüakse üksinda, kuna on häbi söödud koguste pärast;
·        tuntakse tülgastust, masendust või süütunnet pärast söömist.
Kontrollimatut ülesöömist võib esineda nii anoreksia- kui ka buliimiahaigetel, kuid kompulsiivse ehk kontrollimatu söömishäirega inimesed ei kasuta üldjuhul diureetikume ehk vett väljutavaid aineid, ei ole paastul ja pärast söömist ei kutsu esile oksendamist. Kui kontrollile allumatut ülesöömist toimub keskmiselt kaks-kolm korda nädalas kolme kuu jooksul on tegemist kompulsiivse söömishäirega.
Enamik tõsise kompulsiivse söömishäirega inimesi sööb ebatavaliselt suuri koguseid ja tunneb, et söömine on väljunud kontrolli alt, kuid suure hulga toidu söömine ei tähenda alati, et tegemist on kompulsiivse söömishäirega. Sellega kaasneb ka emotsionaalne häire, tihtipeale on ülesöömine tingitud stressist .
Kompulsiivse söömishäirega inimesi iseloomustab see, et nad peavad tihti dieeti ja et kerge ülekaal on neil tekkinud noores eas. Umbes pooled neist on lapsepõlves stressi all kannatanud ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus , igavus või masendus. Paljud sellise söömishäirega inimesed tunnevad end ebakindlalt ja väldivad avalikke üritusi. Kompulsiivset söömist esineb ka buliimia puhul, kuid buliimikud kasutavad toidu väljutamiseks oksendamist või diureetikume.    
Kompulsiivne söömishäire on kõige levinum söömishäire. Eesti kohta puuduvad andmed, kuid USA-s kannatab selle söömishäire all umbes 3% kõikidest täiskasvanud inimestest. Kompulsiivne söömishäire võib esineda igas vanuses inimestel, kuid seda esineb rohkem täiskasvanutel vanuses 46 kuni 55 aastat. Selle all kannatavad rohkem naised kui mehed. Kuigi enamikul ülakaalulistel inimestel ei ole kompulsiivset söömishäiret, on sellise söömishäirega inimesed tavaliselt ülekaalulised või rasvunud, vahel siiski ka normaalse kehakaaluga. Ülekaalulised on seda juba noores eas ning nad võtavad kaalus alla ja juurde sagedamini kui tavalised ülekaalulised.
Tänapäeval ei teata veel, mis põhjustab kompulsiivset söömishäiret, kuid umbes pool inimestest, kellel on see söömishäire, on depressioonis või on olnud seda minevikus. Kas depressioon põhjustab kompulsiivset söömishäiret või vastupidi, ei ole kindlalt teada. Õgimise vallandab sageli viha, mure, üksildus, vahest ka õnnetunne. Liigsöömist seostatakse ka vanemate käitumisega, kes last valu või mure puhul lohutavad maiustustega. Nii võivad nad ka täiseas stressi puhul leida lohutust maiustustest. Uurimused on näidanud, et liigsöömine tabab sagedamini sportlasi (võimlejad, ujujad), kelle keha on publiku silme ees.
Ei ole avastatud, kas dieedi pidamine ja kompulsiivne söömine on omavahel seotud, kuigi mõned inimesed söövad kompulsiivselt enne dieedi alustamist. Tavaliselt jäetakse toidukordi vahele, mis annab tihti aga vastupidise tulemuse. Teadlased on uurinud ka, kuidas liigsöömine mõjutab aju kemikaale (serotoniini) ja metabolismi, kuid kindlaid tulemusi veel ei ole saadud. Liigsöömist seostatakse ka sooviga olla täiuslik.
Kuna liigsöömise puhul õgitakse suures koguses magusat , rasvast ja soolast toitu, võib sellega kaasneda vitamiinide ja mineraalainete defitsiit. Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tavaliselt endast väljas oma kompulsiivse söömise pärast ja võivad muutuda rusutuks. Nad tunnevad end tavaliselt halvasti ja puuduvad töölt või koolist ja ei võta osa sotsiaalsest tegevusest. Kompulsiivse söömishäire tulemusena tekkivateks komplikatsioonideks võivad olla lihaste- ja liigestevalud, seedehäired, peavalu.
Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tihti ülekaalulised või rasvunud, mis omakorda on järgmiste eluviisihaiguste riskifaktor:

• II tüüpi diabeet
  
• kõrgvererõhktõbi
  
• kõrge kolesterooli tase veres
  
• südamehaigused
  
• pahaloomulised kasvajad
  

Paljud inimesed, kes kannatavad selle söömishäire all, olgu nad siis rasvunud, ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, tunnevad häbi ja üritavad peita enda probleeme. Tihti nad teevad seda nii edukalt, et isegi lähedastel sõpradel ja pereliikmetel on raske aru saada, et nad kannatavad kompulsiivse söömishäire all.

 

Ravi

Kompulsiivse söömishäirega inimesed, olenemata sellest, kas nad on ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, peaksid pöörduma psühholoogide, psühhiaatrite või toitumisteadlaste poole. Paljud söömishäiretega inimeste perearstid ei abista patsiente, olgu siis põhjuseks arstide vähene informeeritus või soov mitte solvata rasvunud inimeste enesetunnet. Ravivõimalusi on aga mitmeid. Professionaalid õpetavad inimesi jälgima oma söömisharjumusi, valima tervislikumaid toite ja toiduvalmistamise viise. Vastava teraapia abil õpetatakse kontrollima oma õgimishimu ning kuidas saada abi perekonnalt ja sõpradelt. Mõnikord on abiks ka antidepressandid . Suure ülekaaluga söömishäiretega inimesed võivad abi saada kaalujälgimisprogrammidest. Igal juhul soovitatakse süüa regulaarselt, valida toiduaineid vastavalt toidupüramiidile, mitte täielikult vältides ka rasva ja suhkrut, vastasel juhul võib tekkida nende järgi väga suur isu.