RABA-kõrgsoo (0)

RABA Koosluse nimetus, taimekooslus. Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Kumer turbakiht on seal nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu. Toitaineid saavad taimed rabas vaid sademetest. Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks. Rohurabad on märjemad ja lagedamad, kus kasvavad vaid üksikud kõverad rabamännid. Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. Rabasid iseloomustavad rabaveekogud: älved ja laukad . Esimesed neist on rohkemate taimedega. Laukad meenutavad väikesi järvekesi. PUURINNE Puurindes kasvavad hõredalt üksikud harilikud männid, sookased. Click to edit Master text styles Second level Mänd on igihaljas okaspuu, ta Third level Fourth level Fifth level kasvab umbes 40 meetri kõrguseks. Tavaline eluiga on 300-400 aasta. Männi tüvi on tavaliselt sirge. Tüve ülemine osa on oranzikat värvi, tüve alumist osa katab paks hallikaspruun korp. Oksad paiknevad männastes. Kuival pinnal kasvava männi juurestik koosneb sügavale ulatuvast peajuurest ja paljudest horisontaalselt paiknevatest Harilik mänd külgjuurtest. Niiskema pinnasega aladel on juurestik ( Pinus Sylvestris) pinnalähedane. Mänd on laialdaselt levinud Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Sookasel on puutüvi aluseni valge või siis vaid õhukese musta korbaga. Sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud. Sookasel on kahesuguseid urbasid: ühed on isasõitega, need ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad alles kevadel ja on isasurbadest lühemad. Sookask Kase vili on kahe tiivaga pähklike. ( Betula PÕÕSRINNE Põõsarinde moodustavad pajud , vaevakased. Erinevad liigid sobivad kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse Paju pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla. Vaevakase nimi viitab taime vaevalisusele, väikesel ja hädisele välimusele. Omapärased on vaevakase lehed, nende järgi on hea seda liiki määrata. Need on tillukesed ja ümarad, läbimõõduga umbes üks sentimeeter. Tihti aga on erinevalt teistes kaskedest tema lehtede laius suurem kui pikkus. Need lehed on andnud põõsale ka nime litterkask Vaevakase õied on Vaevakask koondunud vorstikujulisteks urbadeks nagu teistegi (Betula nana) kaskedel . Samuti on eraldi PUHMARINNE Puhmarinne on liigirikas. Seal kasvavad kanarbik , sinikas , sookail , küüvits, kukemari , hanevits, pohl , mustikas , harilik jõhvikas. Kanarbik vajab kõrvetavat päikest. Varjulises kohas võib kanarbik Teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed , millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Kanarbik Selline on näiteks männimetsade alune, kus (Calluna lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse vulgaris) liig või vähesus ei ole aga Sinika lehed on sinakasrohelised, sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Sinikal ei arene pikki roomavaid maasiseseid risoome, mille abil kiiresti levida. Sinikate suurel hulgal söömine võib tekitada mõnedel inimestel joobetunde. Harvem võib sinikas ka iiveldust põhjustada. Sinikas (Vaccinum uliginosum) Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama , ongi ta rahva seas saanud endale nime "päävalurohi". Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid Sookail aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib