Aristoteles. Nikomachose eetika I ja V raamatu järgi essee (0)

TARTU ÜLIKOOL
        ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS
      Gert  Sõnajalg
Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052),  AÜ
Essee Aristotelese “Nikomachose  eetika ” I ja V raamatu allikatel
            2013
Lugesin Aristotelese1 “Nikomachose eetika” I ja V raamatut.  Vaatlen  lähemalt neid 
raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb  Aristoteles  järgnevate teemade üle: Kuidas olla 
õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid 
elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles 
selleni , et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks 
eesmärgiks inimese elus. Järgnevalt arutlen selle üle, mida peab inimene õnneks ja hüveks. Mis on 
siis õnn inimese elus? Mis on ülimad hüved? Mis on õiglus ja ebaõiglus?
Küsides inimestelt, mida tähendab nende jaoks õnn, siis enamike inimeste arvamused 
lähevad lahku  ning on erinevad. Inimesed, kes on vaesemad ja vähem haritud usuvad, et leiavad 
õnne labastes naudingutes, kuulsuses, rikkuses. Haritud ja varakamad inimesed seevastu 
tunnistavad, et nende õnn peitub kõrgemates väärtustes. Kuigi ka osa neist leiavad õnne naudingus, 
rikkuses, kuulsuses. Küsides  inimeselt , kes on haige, mis on tema õnn, saame  vastuseks  – tervis. 
Esitades  vaesele sama küsimuse, saame vastuseks – rikkus. Siit  selgub veel see, et sageli on õnn 
erinev ka ühe inimese puhul. Kuid kas ikka tõesti suudavad asjad ja rikkus inimese õnnelikuks teha? 
Kindlasti mitte. Usun, et nii võib see olla, kui raha  targalt  investeerida või kasutada asju, 
lugupidamist, mis meil on targalt ja  arukalt . Inimesel peab olema lisaks asjadele veel piisavalt 
haridust ja teadmisi, mille abil need asjad enda kasuks pöörata. Kui kahel inimesel on võrdselt raha 
ja asju, kas nad on siis tõesti võrdselt õnnelikult. Olen täiesti veendunud, et nii see ei ole. Arutledes 
õnne seisundi üle inimese elus, siis selgub veel, et õnn esineb meie elus erinevates  olukordades . 
Eksisteerib hetkeline õnn, juhuslik õnn ning terve elu kestev õnn. Võimalik, et ainult ühte päeva, 
isegi väiksesse hetke või ainsasse juhusesse võib mahtuda meie elus suurim õnn. Seega selleks, et 
elada õnnes, peame oskama kinni haarata võimalustest ja juhustest, mis elus leiduvad. Iga inimene 
saab nautida oma elus just niipalju õnne, kui palju ta oma elus oskab ära tunda õnne. Õnnelik 
inimene elab hästi ja tegutseb targalt. Õnnes elamiseks peab olema inimene tark. Õnnelikuks võib 
meid teha ka teise inimese hea soov või naeratus. Õnn, kui ülim hüve – õnne me valime alati tema 
enda ja mitte kunagi muu pärast. Kuulsust, naudingut ja loomutäiust valime me õnne jaoks, 
uskudes, et nende abil saame olla õnnelikud. Seega õnn olles tegutsemise eesmärgiks, paistab olema 
midagi lõplikku ja  iseendaga  piirduvat.
Mis on hüve inimese elus? Igal praktilisel tegutsemisel ja valikul, kunstil, uurimustööl on 
suundumus  mingi hüve poole. Samuti võib olla hüve erinevatel juhtudel ka eesmärgiks, see  milleni  
inimesel on soov jõuda. Inimene eelistab üldjoontes mõjukaimate ja juhtivamate aladega seotud 
eesmärke. Erinevate tegevuste ja oskuste puhul tundub hüve küll erinev olema. Mis on siiski kõigi 
nende erinevate tegevuste juures hüve? Hüve ongi see, mille tõttu muid asju tehakse. Igal 
tegevusalal ja kavatsusel on eesmärk. Arstiteaduses on selleks tervis, ehituskunstis  uued võimsad 
pilvelõhkujad, suursugused ehitised. Nagu juba  mainitud  igasugusel tegevusel meie elus on eesmärk 
ja hüve ongi see, mida me tegutsemisel  saavutame . Aristoteles jagas hüved kolme rühma: ühtesid 
nimetas ta välisteks, teised mis on seotud hinge ja  kehaga . Kõige täielikumateks ja suuremateks 
hüvedeks peame neid hüvesid, mis on seotud hingega. Põhjus selleks on imelihtne . Nimelt just 
hingele  omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Eesmärgiks peetakse teatud 
tegutsemisi ja toimevõimeid, nii muutubki ta hingega seostuvate hüvede juurde kuuluvaks. See on 
ka kooskõlas  eelpool  mainitud väitega, et õnnelik inimene elab hästi ja tegutseb hästi. Nii nagu 
õnne puhul, nii on ka hüve puhul. Inimesed näevad ja tunnetavad erinevaid hüvesid. Küsides 
inimestelt, mis on hüve, vastavad ühed, et selleks on loomutäius, teised et mõistlikkus, mõned 
arvavad et selleks on hoopis tarkus ja mõnede jaoks need kõik või üks  nendest  ühes naudinguga ja 
mitte mingil juhul ilma naudinguta. Teised aga võtavad lisaks juurde välise õitsengu.
Natuke õiglusest ja ebaõiglusest .Õiglus seisneb selles, kui inimene soovib olla õiglane ja tegutseda 
õiglaselt. Mõeldes, et seaduserikkuja on ebaõiglane ja seadusele alluja on õiglane, siis ka kõik 
1 Aristoteles – 384 eKr – 7. märts 322 eKr, oli vanakreeka  filosoof , Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni 
kõrval mõjukaim lääne filosoof. { http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles}  (26.03.2013)
seaduslik on ühtlasi õiglane.  Seadusandlusega  määratletud asjad on seaduslikud –  järelikult ka 
õiglased. Seadus paneb meid ka  tubli  ja õiglase inimesena tegema omi  toiminguid , käituma 
tasakaaluka inimesena. Seadus kehtib meile kõigile ühte moodi, käskides teha ühtesid ja keelates 
teisi tegevusi. Õiglus on ainus asi kõigist loomutäiuse liikidest, mis on võõrale kuuluv hüve, ta on 
suunatud teisele. Parim inimene ei kasuta loomutäiust mitte enda, vaid teiste suhtes. Aristotelese 
arvamus on, et ebaõiglane inimene on seaduserikkuja või ahnitseja ja ka võrdsusest mittehoolija. 
Ebaõiglus ei ole pahelisuse osa, vaid on tervenisti pahelisus. See mis on ebaõiglane, ei ole ka 
võrdne. Öeldust saame lähtuda, et kui ebaõiglane on ebavõrdne, siis õiglane on võrdne.
Kokkuvõtteks saan öelda – selleks, et olla õnnelik, tuleb midagi mõista, millestki  aru saada 
ja midagi osata. Kogu inimese teadlik elutegevus põhineb soovil olla õnnelik. Kindlasti peab iga 
inimene piisavalt õppima, et olla õnnelik. Üks pääsuke, ega ka mitte üks päev, ei too veel kevadet. 
Samuti ei tähenda üks päev ega lühike aeg õndsust ega õnne. Peab tõdema, et enamus, mis 
Aristoteles nendes raamatutes kirjutab, vastab tõele ka tänapäeval - lihtsalt on mugandunud ajaga. 
Peame olema tänulikud Aristotesele, kes on andnud meile hulgaliselt teadmisi eetika aluste 
mõistmiseks.
KASUTATUD KIRJANDUS
 Aristoteles. Nikomachose eetika – I ja V raamat. Tõlkinud Anne Lill. Tartu: Ilmamaa, 
lk 1 – 25.