20.sajandi USA sise- ja välispoliitika (0)

USA

1950. aastate jooksul jõudsid Ameerika Ühendriigid maailma stabiilsuse eest vastutava üliriigi rolliga lõplikult ära harjuda. Kaasnesid suured kulutused võidurelvastumisega, vajadusega hoida oma vägesid teistes riikides ning osalemisega lokaalsetes sõdades. Neil oli majanduse kiire kasvutempo , mis võimaldas hoida kaitsekulutusi 5-6% piires RKPst ning samas suurendada ka tarbimist. Jätkus nö. vägikaikavedu töövõtjate ja tööandjate vahel. Vahekohtunikuks oli siin riik. Demokraatliku partei esindajad, kes jätkasid Roosevelti uut kurssi, ei takistanud ametiühingute tegevust ning suurendasid sotsiaalabi saajate ringi, mis põhjustas maksude tõstmise. Vabariiklased püüdsid omakorda vähendada makse, piirata sotsiaalprogramme ja streigiõigust.
1956.a. valiti USA presidendiks taas vabariiklane Dwight Eisenhower , kes vähendas makse ning pidurdas sotsiaalprogrammide laienemist . USA oli kindlalt muutumas nn. sotsiaalse turumajandusega riigiks. 1957. a. kuulutas president välja nn. Eisenhoweri doktriini, mille järgi ameeriklastel tuli abistada Aasiarahvaid, keda ähvardas kommunistide võimu kehtestamine.
1960.a. riigipeaks valitud John Fitzerald Kennedy kuulutas välja „uute rajajoonte poliitika“, mis tähendas, et ameeriklastel tuleb hõlvata senitundmatuid alasid – rajama õiglasema ühiskonna,
kaotama vaesuse, jõudma kosmosesse. Tema programmi peaeesmärgiks oli võideldavaesuse vastu ning muuta USA heaoluühiskonnaks.
John Kennedy mõrvati 22. nov. 1963.a. Dallases.
Väidetavaks Kennedy mõrvariks peeti Lee Harvey Oswaldi. Mõrvatud Kennedyle järgnes demokraat Lyndon Johnson (1963-68), kes püstitas ameeriklastele eesmärgi, milleks oli„suur ühiskond“, mis tähendas mõistuse, teaduse ja sallivuse abiga kuristike tasandamist eri klasside ja rasside vahel, nii et kõik hõlmatakse ühtsesse ühiskonda.Johnsoni ajal saavutas mustanahaliste võitlus rassilise võrdsuse eest kõrgpunkti. rassiline segregatsioon - ühe või mitme inimrühma eraldamine teistest sama ühiskonna inimrühmadest rassilise, rahvusliku, usuliste vms. erinevuste põhjal, et tagada domineeriva rühma eesõigusi Liikumise tunnustatud liidriks tõusis baptistlik vaimulik Martin Luther King 1963.a. toimus mustanahaliste õiguste jaluleseadmiseks võimas demonstratsioon nn. marss Washingtoni.
1960. aastatel olid kõik rassilise segregatsiooni liigid põhiseadusega keelatud. Seejärel hakkasid mustanahalised radikaalid nõudma nn tegelikku võrdõiguslikkust: värvilisi ameeriklasi pidi ülikoolides, ametiasutustes ja firmades olema protsentuaalselt sama palju kui riigis, osariikides või linnades. 1960-ndatel aastatel aktiviseerus USA-s ja ka kogu läänemaailmas tervikuna noorsugu neil olikeeldumised astuda USA armeess, sõjavastaste demonstratsioonide korraldamine, hipiliikumise teke , narkomaania levik ( marihuaana ).
1969.aastal järgnes L. Johanson `ile Richard Nixon (1969-1974), kes 1969. aasta 25. juulil Guamil esitas seisukoha USA välispoliitilise taktika muutmise kohta, mis oli eelkõige ajendatud ebaedust Vietnami sõjas. Ametlikult sõnastas ta doktriini seisukohad 18. veebruaril 1970 Kongressile  saadetud kirjas, kus teatas, et USA toetab oma liitlaste võitlust kommunistlike liikumiste vastu ka edaspidi, kuid enam ise otseselt ei sekku. Sellega hüljati doominoteooria, mille kohaselt oli seni kardetud, et ühe riigi langedes kommunismi leeri kaotatakse kontroll ka tema naabrite üle.
1970-ndatel koos majanduskriisi algusega noorte ühiskondlik aktiivsus vaibus. 1970-ndatel hakkasid ka USA ja kommunistliku maailma suhted ajutiselt paranema. Sellele aitas kaasa ka Nixoni doktriin - s.o. jõudude tasakaalupoliitika ja heade suhete loomine NSVL ja Hiina RV-ga. 1974. Määras Richard Nixon Gerald Ford `i oma asepresidendiks pärast  Spiro Agnew' tagasiastumist. Pärast Nixoni tagasiastumist  Watergate 'i afääri tõttu sai Gerald Ford (1974-1977) presidendiks. Jimmy Carter oli president (1977-1981). Peale teda tuli Ronald Wilson Reagan (1981-1989) ja George Herbert Walker Bush (1989-1993).