1920ndad Usa ja Itaalia (0)

USA

Ameerika Ühendriigid astusid I MS alles 1917.aasta kevadel. Jäädes lahingupiirkonnast kaugele, kandis USA minimaalseid kaotusi. Ameeriklased , kes seni olid pidevalt eurooplaste ees vōlglased, muutusid nüüd viimaste vōlausaldajateks. Sōjalisi purustusi vältinud USA näitas vapustavaid saavutusi uue tehnika ja tehnoloogia kasutuselevōtmisel. Henry Fordi autotehases 1914.aastal rakendatud konveier lühendas autode kokkupandamise aega 14 tunnilt pooleteise tunnini. 1920.aastal hakati nn jooksvat linti kasutama ka teistes tööstusharudes, see vōimaldas alustada laiatarbekaupade masstootmist. Suuri edusamme tegid ameeriklased ka lennunduses. 1920.aastaid hakati nimetama prosperity aastakümneks. Euroopa maadest eristas USA-d ka see, et siin loobuti kohe pärast sōda majanduse riiklikust reguleerimisest. Vōidutses majanduslik liberalism. 1920.aastatel vapustasid USA poliitilist elu suured skandaalid, mis olid seotud korruptsioonisüüdistustega kongressi ja valitsuse liikmete vastu. Ameerika suureks probleemiks oli veel kuritegevuse kasv. Üks selle pōhjusi oli 1920.aastal kehtestatud keeluseadus (alkohoolsete jookide valmistamis, müüki ning siise- ja väljavedu keelav seadus).

Suur ülemaailmne majanduskriis

Ameerika majanduse kōige suuremaks nōrkuseks oli see, et masstootmist ei toetanud vastav nōudluse kasv. Prosperity pideva ülistamisega kadus inimestel ohutunne ning paljud hakkasid paigutama raha aktsiatesse, lootes kiiresti rikastuda. Ülemaailmne majanduskriis sai alguse börsikrahhist Ameerikas ja ameeriklased said kōige rohkem tunda selle mōju. 1929.aastast kuni 1932.aastani vähenes tööstustoodangu maht peaaegu poole vōrra. Tööta jäi 13 miljonit inimest. Kuna riigis peaaegu puudus sotsiaalkindlustuste süsteem, tekkisid teravad ühiskondlikud prolbeemid. Riigi sekkumist hakkasid nōudma mitte ainult need, keda kriis vahetult puudutas. Kujunenud olukord ehmatas ka suurettevōtjaid. President E.Hoover aga jäi pōhimōtte juurde, et ei ole riigi asi majandust juhtida. 1932.aasta presidendivalimistel pööras enamik valijaid Hooverile selja ning andis oma hääle Fr.D.Rooseveltile.

J.M.Keynes ,Roosevelt ja New Deal

Ilmes, et vajalik on riigi sekkumine. J.M.Keynes pōhjendas ja näitas ette kuidas kriisist välja tulla. Tema pōhitees oli :kaasaegne kapitalistlik majandus ei suuda end ise reguleerida. Ainus jōud, kes saab majandust reguleerida on riik, selleks, et tootmist elavdada , peab riik toetama investeeringuid krediitide ja laenudega. Et turgu laiendada, tuleb luua sotsiaalhoolekanne, abirahad, kehtestada paindlik maksukorraldus. Eelarve vōib olla defitsiitne, tekib inflatsioon, aga majanduse saab liikuma. 1932.aasta presidendivalimistel vabariiklased kaotasid, presidendiks sai F.D. Roosevelt , kes hakkas täide viima uut kurssi ehk New Deali - 100 päeva jooksul vōeti vastu 70 seadust. Kehtestati kontroll pankade üle: algul kōik pandi kinni, president keelas pankade avamise ilma eelneva kontrollita . Pōllumajanduses soodustati toodangu vähenemist, kahjud korvas riik. Loodi Ressursside Säilitamise Korporatsioon: sisuliselt töölaagrid, kus toit oli tasuta, anti 1$ päevas. Seal oli 18-25 aastased. 1933.aasta 21.jaanuaril kaotati keeluseadus. Arendati välja sotsiaalhoolekandesüsteem: abirahad töötutele ja pensionäridele.

Isolatsioonipoliitika

Isolatsionismi ehk Euroopa konfliktidesse mittesekkumise poliitikat harrastati Ameerika Ühend-riikides juba 19.sajandi esimesest poolest alates. Osavōtt Esimesest maailmasōjast tähendas aga vähemalt ajutist isolatsioonipoliitikast loobumist. 1919.aastal jäi USA isolatsinistide survel eemale Rahvasteliidust ning keeldus ratifitseerimast Versailles’ rahulepingut. Sellele vaatamata üritasid Ühendriigid 1920.aastail varasemast rohkem osaleda Euroopa asjades. Eriti puudutas see majandusküsimusi. USA oli üks Briandi -Kellogi pakti algatajaid. 1930.aastate Washingtoni välispoliitikat mōjutasid majanduskriis ning uue maailmasōja puhkemise oht. 1935.aastal vōeti vastu neutraliteediseadus, mis eeldas Ühendriikide mitteosalemist Euroopa poliitilistes liitudes. Isolatsioonipoliitika jäi määravaks USA välispoliitiliseks suunaks kuni II MS alguseni .

ITAALIA

Esimese maailmasōja lōpetas Itaalia vōitjate poolel, kuid oli kōige väljakurnatum neist: viis kōige arenenumat provintsi olid laostatud, valitses tööpuudus. 1915.aastal toimusid parlamendi- valimised, mille vōitsid liberaalid . Suurimaks opositsiooniparteiks kujunesid sotsialistid (kōige pahempoolsemad Euroopa sotsialistid). 1920.aastal puhkes Itaalias üldstreik, seda nimetati ka Itaalia streik: töölised hōivasid tehased ja moodustasid nōukogud. Tegevusse astus Mussolini . 1919.aastal toimus Milanos Mussolini pooldajate kongress , mille käigus moodustati vōitlusliit “fascio di combattimento”: see koondas endasse endisi sōdureid, vormirōivaks sai must särk. Liidu ülesandeks oli korra majja löömine tööliste kongressidel ja rahutustel. 1919.aasta 21.novembril kujunes Rahvuslik Fashistlik partei, mille liider oli Duce (Mussolini), nende programmis oli pearōhk rahvuslusel. 1922.aasta oktoobris nōudis Mussolini viie ministri kohta. 1922.aasta 28.oktoobril toimus Marss Rooma : kuningas tegi Mussolinile ülesandeks moodusta-da valitsus. 1922.aastal tuli Mussolini tegelikult vōimule. Esialgu valitses ta konstitutsiooni raames. Mussolini oli tulnud vōimule seaduslikult. 1924.aastal toimusid parlamendivalimised, kus toimusid pettused, vōltsimised ja terroriseerimine. Mateoti pidas kōne, milles kritiseeris par-lamendivalmiste käigus toimunud mahhinatsioone. Peale kōnet leiti ta surnult, puhkes Mateoti kriis ja paljud Mussolini pooldajad tōmbusid tagasi. Selle vastuseks eemaldas Mussolini valitsusest kōik mitte fashistid, laiendas valitsusjuhi ōigusi ja hakkas vastutama ainult kuninga ees.

Diktatuuri lōplik väljakujunemine 1926-1929

Kehtestati erakorralised seadused, suleti opositsioonilised ajalehed, keelati kōik parteid v.a. fashistlik, reziimi vastastel keelati riigist lahkuda, loodi poliitiline politsei - Ovra . 1929.aastal Mussolini sōlmis lepingu paavstiga, mis lahendas riigi ja kiriku suhted. Lateraami leping - sellega sai alguse Vatikani riik.

Riigi majanduse juhtimine

1927.aastal anti välja “Töö harta”: kehtestati majanduse korporatiivse juhtimise süsteem - riik juhtis tootmist korporatsioonide kaudu, tööandjad kui töövōtjad pidid koonduma kutsekodades-se. Tööandjad kuulusid sinna oma liitude kaudu, töövōtjad kuulusid sinna fashistlike ametiühin- gute kaudu. Kohustuslik oli olla ametiühingus. Eesmärgiks oli asendada klassivōitlus klassitöö-ga. Säilis eraomand , aga omanik kandis riigi ees vastutust. 1929.aastal toimusid parlamendivali-mised, kus oli uus saadikukandidaatide esitamise kord. Kandidaate vōisid esitada ainult organi-satsioonid, nende hulgast valis Fashismi Suurnōukogu välja 400 liiget. Need kanti valimisnime-kirjadesse. Valida vōis kas poolt vōi vastu. Valitus parlamendi ōigused olid minimaalsed.

Välispoliitika

Mussolini oli algusest peale kaasnes agressivne välispoliitika ja sōnakas retoorika . Loodi mütolo-ogia, et itaallased vōitsid I MS. 1930ndatel tekkis plaan taastada iidne Rooma Impeerium . Alustati Etioopia vallutamisega (1935-1936). Seda sōda pandi pahaks (ebavōrdse vastase vastu). Toimus lähenemine Saksamaaga, 1936.aastal sōlmiti Berliini-Rooma telg.

Peamised totalitaarsed ideoloogiad sōdade vahel

Fashism

Termin tuleb itaalia keelsest sōnast “fasces”, mis tähendab vitsakimpu, mille sees on kirves . Liikumisele pani aluse 1921.aastal Mussolini. Tunnused: 1)riigikesksus - indiviidide grupid on sallitavad seni kuni nad jäävad riigi raamidesse 2) karismaatiline liider 3)rahvuse rolli rōhutamine 4)antiparlamarksism - sōjaarmastus, armastus sōjaväelise korra vastu.