Ziinake - Anton Tšehhov (1)

ZIINAKE
ANTON TŠEHHOV
Jahimeeste seltskond ööbis talutares värsketel heintel. Oli öö ja jahimehed rääkisid naistest , koertest , armastusest. Kui kõik jutud olid räägitud võttis kõige paksem jahimees sõna.(ütles „ armastatud olla ei ole suur kunst , selleks daamid ongi loodud, et meiesuguseid armastada . Aga kas keegi teist härrased on olnud vihatav?”) siis hakkas rääkima kuidas üks kena tütarlaps teda on vihanud kui ta veel midagi armastusest ja vihkamisest ei teadnud . Kui ta oli kaheksa aastane ta jutustab ja kuidas ta päikeseloojangu eel istus ta koduõpetajanna Ziinake lastetoas ja nad õppisid .Ziina vaatas aknast välja ja rääkisid hapnikust ,süsihappegaasist. Ziina oli närviline ja koguaeg jälgis kuidas minu vanemad(paks jahimees räägib) ja õed sõidavad minema, vanem vend kes on gümnasist jäi koju kuna tal oli hambavalu , kui vanemad lahkusid jooksis Ziina õue. Ma arvasin et ta on kaval ja läheb vanemate ära olekul mureleid sööma , mõtlesin et olen kaval ja lähen vaatan mida ta teeb aga teda ei olnud seal , teda polnud ka karusmarjade juures, avastasin hoopis ta tiigi juurde jooksmas helesinises kleidis , ta jooksis suure puu alla ( samas kirjeldab sügavalt loodust) seal seisis ka Šasa kes oli „minu” vanem vend nad said kokku ja suudlesid , mõlemad olid õnnelikud. Jahimees läks tuppa tagasi ise oli õnnelik et ta sai olla kellegi saladuse teadja , mõtles kas vaikida või tekitada ebamugavus tunnet. Kui oli aeg magama minna tuli Ziinake lastetuppa.(jahimehe nimi oli Petja ).Ta ütles Ziinale et teab kõike, suudlusest paju all , naine oli väga ehmatunud näoga , palus sügavalt mitte emale sellest rääkida. Petja oli õnnelik et Ziinake nii endast välja läks ja arvas et too ei maganud raudselt terveöö kuna hommikul olid tal silmade all sinised rõngad , siis nägi ta hommikul Šasat ja ütles ka temale et teab kõikeaga too ei teinud teist nägugi ja see õhutas Jahimeest veel rohkem tagant. Ta sai teha tundide ajal mida tahes kuna Ziinake andis saladuse pärast temale järgi , ta mürgeldas ja rääkis rumalaid jutte, mida aeg edasi läks seda rohkem tahtis Petja saladust kellelegi välja rääkida. Niisiis söögitoas ta rääkis emale et teab midagi Žiina ja Šasa juuresolekul ja ema küsis mida aga ta ei öelnud ta jälgis seda millised pilgud lendasid tema poole ja need ei olnud kõige sõbralikumad vaid väga vihased . Samal õhtul tunnis Ziinake oli teistsugune ta oli külmem ja kurjem ja lõpuks ütles et „vihkan sind” ,et kui jälk inimene mina olen(petja, jahimees) rääkis seda millised lontkõrvad ja pöetud pea mul on. Siis Ziinake ehmus ja ajas selle tagasi öeldes et see tekst oli osa jutust raamatust. Siis mingi aeg Petja jalutas väljas ringi ja mõtles kirsimoosist .Tema juurde tuli Ziinake haaras tema käest ja kordas uuesti neid samu sõnu et ta ei ole kunagi kedagi niimoodi vihanud nagu ta Petjat vihkab ja ei ole kellelegi teisele nii palju kurja soovinud ( samal ajal seletab jälle loodusest )Jahimees oli ni vihane et mõtles emale kõik ära kaevata kuidas Ziina ähvardas ja et nad Šasaga suudlesid, seda ta ka tegi , ema oli vihane nii Petja kui ka suudlejate peale, saadeti Ziinake nende juurest minema ja kui ta lahkus vaatas ta Petja toa akna poole vihase pilguga mis on Jahimehel siiamaani meeles. Siis rääkis et teised jahimehed tunnevad Ziinakest kelle tegelik nimi on Nikolajeva Zinaida ja kes on nüüd tema venna naine ja kes siiamaani teda ei salli ja tunneb ebamugavus tunnet kui ta vennal külas käib . Ütleb veel et vihkamine on sama tugev kui armastus ja mis ei unune. Viimased sõnad novelli lõpus olid ( Vait!. .Ma kuulen kukelaulu Head ööd ! Milord, paigale”)
(Samal ajal kui jutustas lugu iga teatud aja tagant ta ka kirjeldas loodust sel samal momendil)