Vulkaanid, nõlvaprotsessid ja maavärinad (0)

Enamus maavärinaid toimub litosfäärilaamade piiridel. Piki laamade kokkupuutepiiri toimivad tohutud hõõrdejõud. Hõõrdumine takistab laamade libisemist üksteise suhtes ja maakoores toimub elastne deformatsioon . Laamade liikumisel pinge kivimites üha kasvab, see võib kesta isegi aastakümneid. Niikaua , kuni hõõrdejõud on piisavad takistamaks laamade omavahelist libisemist, maavärinaid ei toimu. Lõpuks ületab maakoores kuhjunud elastne pinge maakooreplokkide vahelise hõõrdumise. Kui see juhtub, toimub kummalgi pool murrangut asuvate laamade äkiline omavaheline nihkumine . Järsk liikumine põhjustabki maavärina. Murrangute tekkimise põhjuseks on maakooreplokkide liikumine üksteise suhtes. Maavärina fookus e. Kolle - koht maapõues, kust algab kivimite rebestumine- maavärina murrang. Maavärina kese e. Epitsenter - vahetult kolde kohal olev koht maapinnal. Mõõtmine: seismograafi abil määratakse maavärina tugevus, asukoht, kolde sügavus jmt. Seismograaf registreerib maapinna võnkumise ja selle põhjustanud seismilised lained seismogrammina. Mercalli skaala järgi mõõdetakse maavärinate tugevust pallides ja seda tehakse eelkõige purustuste põhjal. Richteri skaala järgi maavärinate võimsus võib kõikuda väga suurtes piirides, kasutatakse logaritmilist skaalat . P- e. Pikilained levivad kõige kiiremini. Osakesi kõigepealt lükatakse, siis tõmmatakse laine leviku suunaliselt, läbib nii tahket, vedelat kui ka gaasilist keskkonda. S- e. ristilaineid iseloomustab osakeste liikumine risti laine liikumise suunaga, levivad vaid tahkes. Pinnalained levivad mööda maapinda, veidi aeglasemad kui s-lained. Kaks liiki pinnalaineid: maapind liigub üles- alla, horisontaalsuunas küljelt- küljele. Põhjustavad enamuse purustustest. P- ja S- lained tekivad fookuses üheaegselt. Maavärinaid sügavusega vähem kui 100km nim. Madalateks maavärinateks. Need leiavad aset ookeani keskahelikes ja transformmurrangutes.
Vulkaan- koonusekujuline mägi, mille sees on lõõrilaadne lõhe/ lõhedesüsteem, mida mööda magma , purustatud kivimite ja gaaside massid tõusevad maapinnale.Liigitatakse seisundi järgi: kustunud- inimajaloo vältel mitte pursanud , suikuvad- ajutise purskerahu seisundis, aktiivsed- pidevalt või aastaste vahedega tegutsevad. Vulkaane leidub eelkõige litosfääri laamade piirialadel, massiliselt on neid ookeanide keskahelikes ja laamade ookeanipõhja vahevöösse vajumise vööndeis ( island , vaikne ookean). Vulkaanid võivad esineda ka laamade sisealadel nii kuuma täpi kui kontinentaalse rifti piirkonnas (havai, ida- aafrika). Vulkaane toidavad magmakolded, mis tekivad kivimite ülessulamisel ja on erineva räni sisaldusega. Astenosfääri basaltne aluseline magama: 35%- 52%, ränisetteid sisaldava ookeanilise koore ülessulamisel 52%- 65%-keskmine, andesiitne magma. Liiva- ja savikivimi rikkast mandrilisest koorest tekib 65%- 75% happeline (graniitne) magma. Kilpvulkaanid (kõik ookeanide vulkaanid) tekivad räni- ning gaaside vaesest väikese viskoossusega magmast, mis voolab suhteliselt rahulikult maapinnale, valgub pikkade laavavooludena laiali ja moodustab lameda vulkaanikoonuse. Sageli muurab magma end maapinnale ka pealõõrist hargnevaid lõhesid mööda, ehitades nende peale vulkaani nõlvadele parasiitseid šlakikoonuseid ( Mauna Loa). Kihtvulkaanid tekivad ränist ja gaasidest rikastunud ning märgatavalt suurema viskoossusega, vavaliselt voolavast andesiitsest ja eriti graniitsest magmast. Laavavoolud on lühikesed ja harvad või puuduvad üldse. Laava tardub sageli klaasja, massiliselt eralduvate gaasimullide tõttu väga tühikuterikka kivimi pimsina. Selline magma tardub sageli juba vulkaani lõõris, moodustades seal nn.laavakorke, mille alla kuhjuvad järjest suureneva rõhu all kuumad gaasid. Tugevate pursete käigus võib vulkaani lõõri toitva magmakolde lagi sisse vajuda, mille tagajärjel tekib suure läbimõõduga langatuslik hiidkraater- kaldeera. Lõõmpilv- kuum, gaasidest ja tuhast koosnev pilv, mis rullub mööda vulkaani nõlvu alla.Vulkaanilised mudavoolud- lahaarid, tekivad vulkaani tipus silmapilkselt sulavate lume ja liustike vete segunemisel vulkaanilise materjaliga . Vulkaani sisemuses liikuva magma poolt tekitatud maavärinad põhjustavad nõlvadel oleva pinnase liikumist, varinguid jms. Aastaid pärast purset võivad maa seest tõusta kuumd, kollast väävlit sadestavad gaasijoad- fumaroolid või teatud rütmiga purskuda kuuma vee ja aurusambad- geisrid. Ette ennustamine: soojusmonitoornigul mõõdetakse satelliitidelt infrapunase kiirguse sensoritega vulkaani koonuse pinnatemperatuuri, jälgitakse maapinnalt põhjavete seisundimuutusi. Seismilistel vaatlustel registreeritakse vulkaanialuse magma liikumisest tingitud maavärinate sagedust ja intensiivsust. Kraatri kohal mõõdetakse SO2 ja CO2 sisaldust õhus. Mõõdetakse ka maapinna kõrguse muutusi. Vulkaanilise päritoluga pinnason väga viljakas tänu mineraalainete kõrgenenud sisaldusele. Hõbe, kuld ja vask on maavaradena sadenenud vulkaanilistest gaasidest või kuumadest vesilahustest, kuuma vett kasutatakse energiaallikana.
Maalihe- nähtus, kus settekeha või monoliitsetest kivimitest plokk liigub suure kiirusega nõlva jalami suunas. Pinnas liigub mööda kindlat lihkepinda nii, et settekehas endas ei pruugi muutusi toimudagi. Eeldused: sette küllastumine veega, nõlva alumise osa kallakuse suurenemine, veetaseme kiired muutused jõgedes ja põhjavees. Inimtegevus: taimkatte hävitamine- nõlv muutub ebastabiilseks, pinna- ja pinnasevee liikumise takistamine, loodusliku nõlvakalde muutmine, lisaraskus (ehitised), pinnase osakestevahelise nakke vähendamine vibratsiooni tagajärjel. Nõlvaprotsessid: varisemine, libisemine , voolamine, nihkumine. Geoloogilisi uuringuid tehakse selleks, et teada saada millise pinnasega on tegemist.