Ülem-ja alamsaksa keeles numbrid 1-10 Ülemsaksa Alamsaksa keeles keeles Eins 1 een Zwei 2 twee Drei 3 dree Vier 4 veer Fünf 5 fiev Sechs 6 sos Sieben 7 söben Acht 8 acht Neun 9 negen Zehn 10 tein 8 Austin (2008) andmetel andis 20.sajandi maailmasõda tagasilööke aga siiski saksa keele püsiv eelis oli selle panus haridusse ja kultuuri. Sakslased leiutasid trükikunsti ja propageerisid rahvakeelse kirjanduse väljaandmist. Pärast Püha Rooma killustamist ei suutnud Saksamaa pikka aega saavutada poliitilist ühtsust. Ülemsaksa keel põhineb Austini (2008) sõnul Kesk-Saksamaal ja Lõuna-Saksamaal kõneldud keelel. See oli keskaegse saksi õukonnalaulikute keel, mille fikseeris Luther piiblitõlkega. Põhjas kõneldud alamsaksa keelele on iseloomulikud häälikud p, t ja k
ka võõrkeeleõppimist laiemalt. (Kingisepp,Sõrmus 2000: 7) Tänapäeval paljud meist esitavad endale küsimust: kas on üldse olemas mingi täpne vanus, millal saab õppida võõrkeelt? Sest nagu me kõik teame, koos meiega vananeb ka meie mälu ja meile on väga keeruline õppida ja tajuda uut informatsiooni. Kuidas siis ja millal saab seda teha? Imiteerimisvõimet ja mälumahtu arvestades on optimaalne vanus õppimiseks 15 aastat. Noorte puhul töötab see eelis vaid siis, kui nad oma aju õigesti kasutavad. Mõned teevad seda intuitiivselt õigesti ja neid peetakse ekslikult keeleliselt andekateks. Sageli õpitakse selles vanuses siiski valesti, sest õiget õppimist koolis ei õpetata. Noored suuduvad küll paremini mehaaniliselt õppida, neile jääb materjal meelde isegi siis, kui nad sellest aru ei saa. Täiskasvanutel on suuremad õpikogemused. Nad õpivad teisiti, kognitiivselt, st nad omandavad materjali seda
omandamine; 3. vastavas klassis nõutavate üldhariduslike oskuste omandamine teistes ainetes, nagu matemaatika ja looduslugu; 4. nii koduse keele kõnelejate kui ka sihtkeele kõnelejate kultuuri mõistmine ja hindamine. Seega on keelekümblusprogrammis kakskeelne haridus lisaväärtus, kuna eesmärgiks on mõlema keele (K1 ja K2) funktsionaalse oskuse oman-damine ning mõningatel juhtudel ka kolmanda keele valdamine (vt Genesee, 1998, nt). Kõige iseloomulikum joon keelekümblusprogrammis ongi asjaolu, et teises keeles õpetatakse tavalisi üldhariduslikke õppe-aineid, nagu matemaatika ja looduslugu. Keelekümblusõpilastelt oodatakse nendes õppeainetes samu tulemusi kui oma emakeeles õppivatelt lastelt, lisaks omandavad keelekümblusõpilased teise keele kõnelemisoskuse. Keelekümblusprogrammide kontseptsioon põhineb esimese keele omandamise vallas tehtud uuringutel
töö leidmiseks. Kui vanemad räägivad erinevaid keeli, on lapsel võimalus mõlema vanemaga rääkida nende eelistatud keeles. Samuti on võimalus, et laps räägib vanematega ühes, kuid sõpradega teises keeles. Kakskeelne laps suudab suhelda rohkemate erinevate inimestega. Reisides on tal paremad eelised, kui ükskeelsel lapsel. Kakskeelsus aitab inimestel luua silla erinevate kultuuride vahele. Suhtlemise teine eelis on oskus end kirjalikult väljendada. Neil on ligipääs erinevatele kirjandustele, võimaldab tutvuda erinevate kultuuride mõtlemis- ja tegutsemisviisidega. Kakskeelse lapse eelisteks loetakse ka kogemusmaailma olemasolu. Iga keelega kaasnevad omad traditsioonid, millega lapsed paratamatult kokku puutuvad. Kaks keelt toovad kaasa suurema tolerantsuse erinevate inimeste suhtes ning kindlasti on vähem rassilist hoiakut. Ka
millega ei kaasne püsivat ümberasumist ühest riigist teise. Selline lühiajaline ränne ei ole ilmtingimata sirgjooneline ega ühekordne, vaid pigem ringlev ning korduv. Kui varasematel perioodidel võis rände mõju tööturule käsitleda kui „nullsumma mängu“, kus üks piirkond kaotas ja teine võitis inimkapitali, siis rahvusvahelise mobiilsuse korral pole küsimus niivõrd inimkapitali ära- või juurdevoolus, kuivõrd pigem juurdepääsus tööjõule ning tööturul oleva inimkapitali stabiilsuses. Eestis on mõistlik analüüsida nelja rahvusvaheliselt mobiilset töötajate gruppi, kelle mobiilsuskäitumine on erinev, keda mõjutavad üldjuhul erinevad rändepoliitikad ning kelle mobiilsuse mõju tööturule on erinev (vt tabel 1): 1) ettevõtete sees liikuvad ja lähetatud töötajad, 2) kohast sõltuvad lühiajalise lihttöö tegijad (sh hooajatöötajad), 3) kohast sõltuvad oskustöötajad ja tippspetsialistid ehk talendid,
peaaegu kaks korda suurem võrreldes keskmise liikmesriigi kulutustega (40 000 $ õpilase kohta). Taanis õppimine on EL kodanikele tasuta, tegemata seejuures järeleandmisi hariduse kvaliteedis. (Miks tulla Taani õppima?, 2015) Üheks tõmbenumbriks Taanis õppimise ja elamise puhul on ka võimalus töötada, üliõpilase minimaalne tunnitöötasu on 13 EUR, võrreldes Eestiga, kus miinimum tunnitasu on veidikene üle kahe euro. Koolid pakuvad ka tasuta taani keele kursusi. Kohaliku keele valdamine kergendab oluliselt töö leidmist. (Miks tulla Taani õppima?, 2015) Finantsilisest poolest kulub Taanis õppides üürile umbes 300 eurot kuus, kuid seda kompenseerib ilmselt fakt, et töötades 10-12 tundi nädalas ja õppides täiskoormusega, maksab Taani riik igakuiselt stipendiumi ligi 700 eurot (Dreamfoundation,2015). Eestis on täiskoormusel õppija stipendium põhitoetuse näol 55,93 eurot kuus ning täiendav toetus 28,13 eurot kuus. (Õppetoetus, 2015)
maailmapildi kinnistumiseks ning emotsionaalse, sotsiaalse ja kõlbelise küpsuse saavutamiseks.1 Lahtiseletatult on praktilise töö olulisemateks eesmärkideks: Individuaalne lähenemine õpilasele. Kui ainetundides on sageli keeruline (kuigi mitte võimatu!) mingi teema käsitlemisel arvestada kõikide õpilaste soovide, huvide ja seniste teadmiste-kogemustega, siis individuaalsel töövormil on siinkohal oluline eelis. Õpimotivatsiooni suurendamine. Kui anda õpilasele mõista, et kõik tema senised nii koolis kui ka väljaspool seda kogutud teadmised ja oskused on väärtuslikud, võib eeldada, et ka õpilane suhtub õpetaja teadmistesse suurema tähelepanuga ning oskab neid paremini enda kogemustega seostada. Eneseteostuse toetamine. Praktilise töö teostamine on terviklik loomeprotsess, millel on kindel algus ja lõpp, ning positiivne tulemus annab
Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest,
Kõik kommentaarid