Võõrandunud töö (0)

Võõrandunud töö
Karl Marxi arvates on inimene üks osa loodusest- tegutsev ja reaalsusesse lülitatud inimene, kes töö kaudu on ühiskondlik, sest just seda töö oma loomult on.
Töö võõrandumine aga on kapitalistlikus ühiskonnas loomulik ning seda on võimalik kaotada vaid töö tulemust inimestelt võõrandava ühiskonna purustamisega. Marxi arvates on võõrandumine tööst täiesti võõras ja omane vaid klassideta ühiskonnas.
Tööline muutub üha enam vaesemaks, mida rohkem rikkust ta toodab, mida rohkem kasvavad tema toodangu võimsus ja maht. Mida rohkem kaupu ta loob, seda odavamaks kaup muutub. Aina kasvav ja aina enam tarbiv ühiskond ise loob olukorra, mil orjastab end justkui kapitali võimusesse.
Töö ei tooda ainult kaupu: ta toodab ka iseennast ja töölist kui kaupa..
Asi, mille inimese töö toodab või produkt , on vastandunud tööle ja on tootjast sõltumatu.
Töö tegelikkuseks muutmine kui töölise väljalülitamine tegelikkusest, esemestumine esineb eseme kaotusena ja eseme orjusse langemisena, eseme omandamine ongi võõrandumine.
Marx väidab, et ühiskond jagunebki kaheks klassiks: omanikeks ja omandist ilmajäetud ehk siis töölisteks. Sellest järeldubki, et tööline suhtub oma toodetud tootesse kui võõrasse esemesse, sest omandi põhimõttest ei kuulu see talle. Töötamine on midagi välist, ei motiveeri ning tekitab õnnetuse tunnet , on puhtalt füüsiline ning mitte vabatahtlik vaid hoopis tundub sunniviisiline.
Töö võõrandumise tagajärgedeks peab Marx:
Inimese keha, teda ümbritseva loodus ning vaimne olemus hakkavad temast võõranduma. Võõrandunud töö võõrandab inimesest tema enda keha, samuti teda ümbritseva looduse, samuti tema vaimse olemuse, elutegevuse, tema inimliku olemuse. Lõpuks toimub ka inimeste üksteisest võõrandumine, sest selle käigus on ta juba endale vastandunud ning seega ka teistele.
Võõrandumine avaldub samuti tootmises endas. Tööline ei saa ka vastu seista oma tegevuse produktile kui võõrale, kui ta samas tootmisaktis ei võõranduks endast. Niisiis võõrandunud töö kaudu tekib võõras suhe inimese ja selle töö vahel, mis omakorda tekitab kapitalisti ehk siis nö peremehe. Võõrandumisest (töö ja töölise väline suhe iseenda ja loodusega) tulenev eraomandus on produkt, millegi tulemus ja paratamatu tagajärg.
Poliitiline ökonoomia varjab aga võõrandumist töö olemuses sellega, et ta ei vaatle töölise või töö ja tema produkti vahetut suhet. Mõistagi toodab töö kasulikke ja vajaminevaid asju rikkamate jaoks, kuid ta toodab ka töölise vaesumist. Ühesõnaga loob ta nii vaestele ulualuseid kui ka rikastele maju.
Käsitsitöö asendub masinatööga ja konveiersüsteemiga, kuid üks osa töölistest on sunnitud minema käsitöö juurde ning teine osa töölistest on muutunud masinateks ja nagu tehaselindiks.
Marx nimetab ka poliitilise ökonoomia kategooriaid: näiteks sahkerdamine, konkurents , kapital ja raha üldse. Neis kõigis leiab ainult nende esimeste põhialuste ühe või teise kindla ja üksikasjaliku väljenduse.
Eraomanduseni olemegi jõudnud võõrandumise kaudu.
Võõrandunud töö otsene tagajärg on palk kui selline, mida peetakse samaks kui eraomand , sest palk käib produktiga kaasas ning on kui selle teener.
Võõrandunud töö jaguneb siis üldiselt kaheks koostisosaks, mis teineteist vastastikku tingivad ehk on ainult ühe ja sama suhte erinevad väljendused.
Omastamine esineb võõrandumisena, võõrandumine
aga esineb omastamisena, tõelise kodakondsusõiguste saamisena.