Võidurelvastumine ja desarmeerimine (1)

Võidurelvastumine ja desarmeerimine
Võidurelvastumine – vastase ületrumpamine erinevate relvaliikide loomises
Võidurelvastumine sai alguse kohe pärast II maailmasõda ja jätkus kogu külma sõja perioodil
Kartes sõjalises mõttes oma vastasele alla jääda täiustasid mõlemad pooled oma sõjatehnikat. USA oli tuumapommi ainuomanik 4 aastat. 1949 toimus esimene Nõukogude aatompommi katseplahvatus. 1953-1954 katsetasid USA ja NSV Liit ka esimesi vesinikupomme. Täiustati ja massiliselt toodeti ka teisi relvaliike: bioloogilist ja keemilist relvastust, tanke, reaktiivlennukeid, allveelaevu jne
Võimalikuks sõjaks valmistumise viisiks oli ka sõjalis-poliitiliste liitude loomine. 1949 loodi NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon , kuhu kuulusid Suurbritannia , Prantsusmaa, Belgia, Holland , Luksemburg (loetletud riigid olid 1948.a. sõlminid Brüsseli pakti ehk Lääneliidu, mis oli sõjajärgse Euroopa esimene sõjalis-poliitiline blokk ), Itaalia, Portugal , Taani, Norra, Island ning USA ja Kanada
1955 loodi Moskva juhtimisel sotsialistlike riikide militaarne blokk – Varssavi Lepingu Organisatsioon –VLO
Strateegilised relvad – relvad, mis pidid kahe üliriigi vahelises suures sõjas tagama ühele neist võidu. Tegelikkuses olid need relvasüsteemid, mis koosnesid kahest osast: tummapommist ja selle kohaletoimetamise vahendist – kandurist. Kanduriks oli esialgu ainult lennuk.
Juba 1950. aastate lõpul rikastus strateegiline relvastus uue kanduriga, milleks oli rakett . Rakett võis startida ka allveelaevalt. Nõukodude Liit tegi panuse rakettidele, sest oli pommituslennukite poolest USA-st maas . Esimest korda katsetas NSVL kontinentidevahelist raketti õnnestunult 1957
Lühimaaraketid – tegevusraadius alla 1000 km
Keskmaaraketid – tegevusraadius 1000 - 5 000 km
Kontinentidevahelised raketid – tegevusraadius üle 5 000 km
Desarmeerimine – relvastuse ja relvajõudude vähendamine või likvideerimine

Piiramine
Esimesed 13 aastat pärast II maailmasõda olid jutud desarmeerimisest või ka ainult võidurelvastumise piiramisest tühipaljas propaganda
1958. aastal hakkasid üliriigid vahetama mõtteid tuumarelvastuse piiramise üle. Kulus viis aastat enne kui jõuti kokkuleppeni katsetused osaliselt (maa peal, vees ja õhus) keelustada. Kus võisid katsetused jätkuda? Seega ei tähendanud Moskvas 1963 sõlmitud tuumarelvastuse osalise keelustamise leping ei desarmeerimist ega relvastuse vähendamist, see oli üksnes katse võidurelvastumist piirata. Tõsiselt ei räägitud desarmeerimisest kusagil, sest mõlemad üliriigid tegid strateegilisi relvi , eeskätt rakette, USA mõnevõrra ees. Moskva nõustus läbirääkimistega alles siis, kui oli Washingtoni kinni püüdnud. 1969. aastal algasid Helsingis esimesed läbirääkimised strateegilise relvastuse piiramise üle. Läbirääkimiste tulemusena valmis kaks kokkulepet, millele USA ja Nõukogude Liit Moskvas 1972 alla kirjutasid:
1) raketitõrjesüsteemide rajamine – lepiti kokku, et kumbki pool ei ehita neid rohkem kui kaks, hiljem otsustati piirduda ühega
2) strateegilise relvastuse piiramine (SRP -1, SALT -1 Strategic Arms Limitation Talks) – kumbki pool külmutab järgmiseks viieks aastaks oma strateegiliste kandurite (pommitajad ja raketid) arvu saavutatud pariteetsel (võrdväärne) tasandil – kummalgi 2400 ühikut
SRP-1 oli relvastuse piiramise, mitte vähendamise leping
Esimest korda hakati relvastuse ja relvajõudude vähendamise üle läbirääkimisi pidama 1973. aastal Viinis , kuid tulemusteta. 1977 tegi USA Nõukogude Liidule ettepaneku hakata strateegiliste kandurite arvu vähendama. SRP-2 valmis 1979. Selle kokkuleppe järgi pidanuks kumbki pool oma strateegiliste kandurite arvu vähendama 1985. aastaks 2400-lt 2250-le. USA jättis kokkuleppe ratifitseerimata. Miks?
Võidurelvastuse uus etapp
Miks puhkes võidurelvastumise uus etapp?
1979 võttis NATO vastu otsuse hakata 1983. a. paigutama Lääne-Euroopasse keskmaarakette. Tähtaeg seati nii pikk seetõttu, et varuda aega läbirääkimisteks relvastuse mõlemapoolse vähendamise üle. Läbirääkimistel polnud vähimatki edu ja kui NATO alustas 1983. a. lõpul keskmaarakettide paigaldamist, lahkus Nõukogude delegatsioon läbirääkimistelt
1983. aastal teatas Reagan USA strateegilise kaitsealgatuse kavast. Projekti hakati nimetama tähesõdade kavaks. Tegemist oli hiigelprogrammiga, mille käivitamine pidi võtma optimistlikumategi hinnagute järgi aega paarkümmend aastat. Eesmärk oli luua USA-le ja tema liitlastele Maa orbiidile paigutatud relvasüsteemide abil kosmiline kaitsekilp, mis oleks muutnud nad strateegiliste ründerelvade jaoks tabamatuks
Desarmeerimise algus
Miks algas desarmeerimine 1985. aastal?
1985 taasalustati Genfis läbirääkimisi strateegilise relvastuse vähendamise üle. Nõukogude Liit teatas, et katkestab keskmaarakettide paigutamise oma Euroopaosa territooriumile
1987. aasta detsembris sõlmisid USA ja Nõukogude Liit kokkuleppe kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise kohta – üks tuumarelva liik likvideeriti täielikult