Virginia Woolf referaat (0)

Virginia Woolf (1882-1941)
Virginia Woolf (neiupõlvenimega Virginia Stephen ) sündis 1882. aasta märtsis Londonis, viktoriaanlikus kodanlasperekonnas. Woolfi isa Leslie Stephen oli tuntud literaat, ema Julia Duckworth ( Jackson ) kuulus oma erakordse ilu ja ennastsalgavuse poolest. Tal oli kuus (pool)õde-venda. Perekonnal olid laialdased sidemed kunsti- ja kirjandusringkondades. Iga võimaliku hetke veetis teadmishimuline tüdruk isa suurepärases raamatukogus tuhnides ja kirjutamisannet katsetades. Virginia jumaldatud ja tark isa pidas õigemaks kodus antavat haridust. Ta oli tütre igapäevane vestluskaaslane nende tunde vältavates analüütilistes aruteludes. Pealegi ei saanud vaimukuse ja loovusega hiilgav Virginia oma soo tõttu astuda ülikooli nagu tema kaks venda.
Hilisemas elus suurt mõju avaldasid Woolfile aga eeskätt lapsena kogetud tragöödiad. 1895 . aastal suri Woolfi ema, 1897 . aastal poolõde Stella Duckworth, Aastal 1891 pandi tema 21-aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. 1904 . Aastal suri isa ning 1906. aastal vend Thoby. Saadud vapustuste tulemusena kannatas Woolf kogu ülejäänud elu sagedaste depressioonihoogude all. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt.
Perekonna riismed kolisid Bloomsbury linnaossa, kus nende majas hakkas koos käima noortest intellektuaalidest koosnev nn. Bloomsbury Group, millesse kuulusid m. h. kirjanduskriitik Clive Bell, biograaf Lytton Strachey ja majandusteadlane John Maynard Keynes . Ka Woolf võttis kogunemistest aktiivselt osa. Märtsiks 1905 oli kahe sarmika õe, intellektuaalse Virginia ja sensuaalse maalikunstniku Vanessa ümber kujunenud kirjanikke, kunstnikke, teadlasi ja teisi kultuuritegelasi koondav Bloomsbury ring. Virginia, keda iseloomustati kui pikka, saledat, väga ilusat , teravmeelset ja tagasihoidlikku noort naist, avaldas kirjanduskriitikat ning temast sai hinnatud, kuid oma peene iroonia pärast kardetud arvustaja. Samuti osales Virginia naiste valimisõiguse eest võitlemise kampaanias.
Bloomsbury gruppi kuulus ka juudi päritolu literaat Leonard Woolf, kes sattus esimesest kohtumishetkest alates õdede mõju alla. “Kui nad seisid seal valgetes kleitides, päevavarjud käes, oma ilus nii peente ja ahvatlevatena, siis ei saanud teisiti, kui lihtsalt neisse armuda,” tunnistab ta oma memuaarides. Juba 1908. aastast hakkasid teda huvitama võimalused romaanivormi reformimiseks, eesmärgiks haarata paremini neid elu aspekte , mille viktoriaanlik maailmatunnetus oli kõrvale heitnud.
Juba 27aastasele Virginiale hakati häirivalt tihti mainima, et oleks viimane aeg abielluda , muidu jääb ta vanatüdrukuks. Parasjagu oli naise ilust ja intelligentsist tugevalt sisse võetud kirjanik ja kriitik Lytton Strachey, kuid segaduses oma tunnete pärast, tühistas end homoseksuaalseks pidav mees järgmisel päeval kihluse.
Virginia ütles haigetsaamist varjates, et ta polnud nagunii armunud. Valurahaks saadud 2500 naelaga alustas naine iseseisvat elu, reisis üksi Itaalias ja lükkas tagasi kõik mehed.
1911. aastal naasis Leonard Woolf Sri Lankalt koloniaaladministraatori ametist Inglismaale. Nüüd õppisid nad Virginiaga teineteist tõeliselt tundma. Leonard, Virginiast täiesti võlutud, kirjutas: “Juua üks kord tema häälest on olla joobunud igaveseks .“ Mees tundis naise ees aukartust tema ilu ja intellekti pärast. Ise peamiselt poliitilistes ja sotsiaalsetes küsimustes sõna võttes leidis ta Virginiaga ühise keele naiste õiguste teemadel.
Leonardi kolmanda abieluettepaneku võttis Virginia lõpuks vastu. Virginia oli siis 30 ja Leonard 32 aastat vana. Naine hoiatas meest nii oma vaimse ebastabiilsuse kui ka selle eest, et tal pole tema vastu romantilisi tundeid ega füüsilist tõmmet. Bloomsbury grupp leidis aga heakskiitvalt, et paar on teineteisele loodud. Ja nad abiellusid 1912. aasta augustis. “Ma olen nõus abielluma, kuid Sinuga magama ma küll ei hakka, sest seks on mulle vastik.” Niisugustel tingimustel andis Virginia Stephen oma jah-sõna Leonard Woolfile, kes toetas naist kogu elu truu armastuse ja pühendumusega. Virginia omalt poolt lubas armastada meest nii hästi kui suudab, kuigi teda tõmbas alati rohkem naiste poole.
Leonard mõistis Virginia geniaalsust ja toetas teda igati. Ainult tänu mehele sai Virginia oma annet elus hoida ja kirjutada. Nad austasid teineteist sügavalt ja partnerluse mõttes oli nende abielu kadestamist väärt.
Vanemaks saades jäi Virginia üha sagedamini haigeks ning muutus depressiivsemaks. Juba esimene abieluaasta kujunes väga raskeks. Vahetult enne esimese romaani “ Merereis “ ilmumist aastal 1913 üritas naine enesetappu . Leonard kirjutas seejärel talle: “Sinu surm võinuks tappa minu.“ Pärast seda hoolitses ta Virginia eest eriti tähelepanelikult, tehes ainult seda, mis oli abikaasale hea. Põetas teda ööl ja päeval, jälgis, et naine ei töötaks üle, sööks ja puhkaks korralikult.
1913. aastal sai Leonardist New Statesmani kirjanduskriitik ja rahvusvaheline kolumnist. Aasta hiljem otsustas ta vahetada paranevale Virginiale sobimatu Londoni keskkonna maaelu vastu. Neid võluv Hogarth House`i nimeline maja leiti Richmondis. See koht inspireeris voodis lamavat Virginiat kirjutama, siin oli ilu ja rahu, siin tundis ta end hoolimata kõigest erakordselt õnnelikuna. Neid külastanud arvukad sõbrad ei uskunud, et Virginia on vaimselt haige.
1917 ostis Leonard koduse trükipressi. Ta lootis, et hool kirjastustegevuse eest asendab hoolt laste eest, keda arstid keelasid Virginial tervislikel põhjustel saamast. “Me käime rohkem piknikul kui sööme kodus, sest press võtab kogu ruumi söögitoas ja sahvris,” kirjutas elevust täis Virginia oma õele Vanessale, keda ta laste pärast väga kadestas.
Woolfid panid kirjastusele kodumaja järgi nime Hogarth Press ja hakkasid koos välja andma raamatuid, mis oli uus peatükk nii nende professionaalses kui ka isiklikus elus. Kvaliteetkirjanduse ja välisautorite tõlgete kõrval anti edaspidi loomulikult välja kõik Virginia teosed. Hogarth Pressist sai mainekas kirjastus, Leonardist suurepärane direktor ja Virginiast üks oma aja enam austatud kirjanikke ja modernismi juhtfiguure.
Alanud Teine maailmasõda pea kohal lendavate pommilennukitega mõjus Virginiale laastavalt. Taas kolis paar tervendavale maale, seekord Sussexisse.
Märtsis 1941 ladus Virginia oma taskud raskeid kive täis ja uputas end kodu lähedale Ouse`i jõkke. Ta kartis uut hullusehoogu ja seda, et pole enam võimeline kirjutama. Leonardile jättis ta kirja: “Kogu oma õnne võlgnen ma ainult Sulle… Ma ei usu, et kaks inimest võiksid olla õnnelikumad, kui meie olime.”
Psühholoogilise tõusis inglise kirjanduses koolkonna juhtivaks esindajaks . Oma loomingus kasutas rohkesti uudseid võtteid, et demonstreerida psühholoogilise romaani kõiki võimalusi. Ta oli julge eksperimentaator. Inimese sisemaailma avamisel seletas Woolf vaimse elu iseärasusi mitte sotsiaalsete põhjuste, vaid inimese iseloomu igaveste omadustega. Woolf ei pööra tähelepanu pahedele, hingelisele laastatusele ja madalatele kirgedele. Ta tunneb inimestele kaasa ja püüab kujutada nende paremat mina.
Üht oma peamist ülesannet nägi Woolf psühholoogilise analüüsi võtete täiustamises ja tegelaste sisemaailma peenimate nüansside kirjeldamises. Igas teoses püstitab Woolf endale teatud eksperimentaalülesande: jätta mulje aja voolamisest; kujutada tegelaste tunnete arenemist ajas – lapsepõlvest vanaduseni; näidata, kui erinev on mitmesuguste inimeste reaktsioon ühele ja samale sündmusele; kõnelda paralleelselt arenevaist inimsaatustest, mis põimuvad ainult korra või kaks ja lähevad siis igaveseks lahku; kirjeldada ühtainust päeva inimese elus ja näidata selle kaudu tema minevikku .
Virginia Woolfi tuntakse mitte ainult romaanikirjaniku, vaid ka esseisti ja feministliku kirjanduskriitika rajajana. Tema essee “Oma tuba” (1929), kus käsitletakse naiste viletsat olukorda maailmas, kus domineerivad mehed, avaldas suurt mõju naisliikumisele. Tema esseesid proosast peetakse üheks moodsa romaani lähtekohaks.
Woolfi romaanide põhiteemad on elu ja surm ning varasemates romaanides ka perekonnasuhted . 1915. aastal ilmunud esimeses romaanis “Merereis” kirjeldas ta oma vaevalist noorusaega; “Öö ja päev” (1919) põhines õde Vanessa iseloomul, kus kirjanik seadis keskpunkti kahe Londoni naisintellektuaali eluvõitluse. Romaani “Jakobi tuba” (1922) kirjutas ta noorelt surnud venna Thoby teemal, keskendudes surmateemale. Selle teosega hakkas Woolf eksperimenteerima: traditsiooniline kirjandus, mis keskendus välistele sündmustele, ei pakkunud talle enam huvi. Peagi tunnustati Woolfi kui modernistide keskseimat teoreetikut, mida kinnitasid ka järgnevad romaanid . Kasutades Joyce ´i teadvusevoolu tehnikat , valmis romaan “Proua Dalloway ” (1925). Teos kujutab endast üht päeva Clarissa Dalloway elus, kes alustab peoõhtu ettevalmistamist hommikul ja lõpetab lahkuvate külaliste jälgimisega õhtul. Päeva jooksul mõtiskleb ta mitmesuguste valikute üle, mida ta oleks võinud teha ja seeläbi oma elu muuta. Kuid romaani kestel ei muutu midagi peale Clarissa mõtete iseendast. See meetod, millega ehitatakse romaan ümber sisemonoloogi, nii et “tegevus” kujutab endast inimese muutuvat meeleolu, vormib Woolfi kogu järgnevat loomingut.
Oma parimaks romaaniks pidas kirjanik ise romaani “Tuletorni juurde” (1927), millesse ta on kirjutanud kogu elusolemise kurbuse ja julmuse. 1928. aastal ilmub biograafiažanris romaan “Orlando”, mis annab ülevaate noore aristokraadi korduvatest taassündidest ja erinevatest eludest nii mehe kui naisena 16. sajandist kuni 20. sajandi alguseni . “Orlando” eesmärgiks pole põhjalikult süüvida inimpsüühikasse, rõhuasetused on ajastuomastel väärtushinnangutel, vaatlusel mehele – naisele nende erinemise – sarnanemise, täidetavate rollide seisukohalt. Orlando kahesoolisus võimaldab Woolfil arendada üht oma lemmikteemat – mehe ja naise suhteid – , samuti käsitleda naise ja loomingu vahekorda . Kirjanik väidab, et täieliku rahulduse ja õnne saavutamiseks peab inimest juhtima kaks jõudu: üks maskuliinne, teine feminiinne .
 
Kasutatud kirjandus:
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=242&table=Persons
http://et.wikipedia.org/wiki/Virginia_Woolf
http://naistemaailm.ee/?art_magaz=8&id=8479&k=1
Referaat
Virginia Woolf
Kärt Grauberg
12c
2010
JÕHVI