a. Abram Simoni poolt Toilas. 1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater. Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi
TEADLASED Erna Villmer "Estonia" lavajõud Ernst Öpik asrtonoom Ants Lauter "Estonia" lavajõud Paul Kogerman põlevkivikeemik Paul Sepp Draamateatri eesotsas Ludvig Puusepp neurokirurg Liina Reiman Draamateatri näitleja
Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882.a. Abram Simoni poolt Toilas. 1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30
aastal Abram Simoni poolt Toilas. 1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30
Pisuhänd Esimakordselt etendati Eduard Vilde naljamängu ,,Pisuhänd" Estonias 25.veebruaril 1914, kus näitejuhiks oli Theodor Altermann. Osatäitjad: vana Vestmann Paul Pinna/Aleksander Trilljärv Mathilda Netty Pinna, Milly Jürgenshon(Altermann) Laura Erna Villmer Luvig Sander Karl Jugholz Tiit Piibeleht Theodor Altermann Liina, Sandrite toatüdruk Salme Peetson Hiljem tihti Eesti parimaks salongikomöödiaks tituleeritud näidendi esiettekanne, keda tüüris vilunud näitejuht Altermann. Piibelehest sai aga tema üks kõige paremini õnnestunud kujusid. Paul Pinnagi pidas ärimees Vestmanni, seda kasina haridusega, kuid nupukat ja bravuurset edasirühkijat oma parimaks osaks
lavastuslikust realismist, mis tõrjus välja senised ekspressionistlikud taotlused. · Ainuvalitsevaks keskuseks kujunes teatrielus Tallinn, kus tegutses kolm suurt kutselist teatrit: ,,Estonia'', Draamateater ja Töölisteater. Eriti silmapaistvat edu saavutas Karl Jungholzi ja hiljem Hanno Kompuse käe all tegutsenud ,,Estonia'', kus toodi lavale ka ooperid ja balletid. Kandvamateks lavajõududeks olid Paul ja Netty Pinna, Hugo Laur, Erna Villmer, Ants Lauter. · Draamateater kasvas välja Paul Sepa erateatrikooli ühinemisest Rändteatriga. Tuntud näitlejatest tegutsesid seal Liina Reiman, Aleksander Teetsov, Ruut Tarmo, Mari Möldre. · Asjaarmastajate teater tegutses just provintsis. Taoliste isetegevuslaste abistajaks oli Eesti Haridusliit, mis saatis kohtadele oma instruktoreid ja dekoraatoreid, laenutas rekvisiite ja andis välja näitekirjandust. · Omariikluse aastail arenes tunduvalt ka rahvuslik filmikunst
1906. aastal muudeti "Vanemuine" ja "Estonia" ning 1911. aastal Pärnu "Endla" kutselisteks teatriteks. "Vanemuise" juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu "Estonia" ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati "Estonias" lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. EESTI OOPER Ooper on muusikaline lavateos, milles on palju kunstiliike; kirjandust, näitekunsti, kujutavat kunsti, tantsu ja muusikat. Ooper algab instrumentaalse avamänguga. Avamängule võib järgneda tegevusega seotud proloog- sissejuhatus, kus tegelased tutvustavad toimuma hakkavat. Tegevus on jaotatud
aukartust, vaid andis Wiera-aegset teatrimõtlemist edasi tões ja vaimus, üks ühele. Et tulemus publiku naerust kõverasse ajas, oli loogiline. Katri Aaslav-Tepandi ja Vaino Vahingu ,,Teatriromanss" ilmus raamatuna 2001 ja jõudis Estonia lavale 2004. Selle lavastuse järel võib juba üldistada: persoone, keda eesti teatri hälli juurest meenutada, polegi eriti palju: Menning, Jungholz, Wiera, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Juhan Luiga, Paul Pinna, Theodor Altermann, Erna Villmer. Need kujud on muutunud millekski palju enamaks kui ainult nimed, need on legendid. ,,Libahundi needus" (ETV ja Shop of Dreams, 2005, rezissöör Rainer Sarnet, stsenaristid Ilmar Raag, Margus Kasterpalu, Rainer Sarnet) on eesti teatriloo ja -maagia kvintessents filmi kujul. Just selles on võimalik otseteed jälgida ajaloo suhtelisust ning teatrimüsteeriumi domineerimist teatri argipäeva üle. 1911. aasta teatrisündmuste kujutamine tummfilmi vahenditega oli esteetiliselt briljantne (just
Hea portretist peab olema ka hea psühholoog, et osata näha inimeses varjul olevaid paljusid iseloomutahke. Ning muidugi nii meisterlike oskustega, et oma ideid paberil või lõuendil veenvalt ja kunstipäraselt edasi anda. Juhan Liivist on tehtud portree närvihaiglas. On näha, et luuletaja on haige, aga veelgi enam on Triik rõhutanud tema suurt ja vaikset kurbust ning intelligentsi ja väärikust. Vaatajas tekib luuletaja vastu pigem lugupidamine kui kaastunne. Erna Villmer oli 1913. a. avatud "Estonia" teatri esimene primadonna. Portreel on ta eneseteadev uhke, kuid mitte kõrk. Ta on parajasti esinemas ja on tunda, et ta suudab rahvast kaasa haarata, ennast kuulama panna. Sellesse portreesse on sisse maalitud ka naiselikku õrnust ja leebust. 12 8. Jaan Koort Jaan Koort (6. november 1883 Sootaga vald, Tartumaa 14.
Läti o 1919.a avati Riias Rahvusteater. Samuti hulk teisi teatreid. Kutselised teatrid olid peaaegu kõigis suuremates linnades. Rahvusvahelise tuntuse pälvis dirigent T. Reitersi juhitud Riia Ooperiteater, millest sai alguse nii läti algupärane ooper kui ka ballett. Eesti o Teatrielu keskuseks kujunes Tallinn, koos kolme suure kutselise teatriga Estonia, Draamateater ja Töölisteater. Tuntumad sõnameistrid olid P. Pinna , E. Villmer, A. Lauter, L. Reiman. Kutselised teatrid töötasid ka Tartus, Narvas, Pärnus ja Viljandis. Muusika o Laienes muusikaga tegelevate isikute ring, tekkisid uued laulukoorid ja orkestrid. Üldlaulupidusid hakkati korraldama ka Leedus. Tegevust jätkasid juba tuntud heliloojad: Eestis J. Aavik , H. Eller, C. Kreek, P. Süda. o Kujutav kunst Leedu o Kerkis esile Lääne-Euroopas kunstihariduse saanud põlvkond, kes astus välja iganenud
Vaataja tüdines katsetustest. Publik vähenes. Realistlikkuse ilmumine. Psühholoogiline lähenemine. Kõige kindlam rahvatükk, suur publikumenu. Raudsepa „Mikumärdi“, kõige esitatum näidend. Kitzbergi „Kosjasõit“Juhan Simmi lauludega. Sõnalavastustele lisandusid ooper, operett ja ballett. Eriti hästi läks operetil (juhatas „Estonias“ Alfred Sällik, primadonnaks Milvi Laid). Operett edukas ka Vanemuises- Ida Urbel seal balletiga. Lemmiknäitlejad Paul Pinna, Erna Villmer, Mari Möldre (Toots), Ants Eskola, Liina Reiman. Autoritaarsel ajal pinged, üsna ühiskonnakriitiline teatrielu. 30ndate lõpp oli teatrile loominguliselt kui ka majanduslikukult väga soodne. 1938- Riiklik Lavakunstikool. Kutselised teatrid Viljandis ja Pärnus, poolkutselised Narvas, Valgas, Võrus, Kuressaares. Näitlemine maarahvamajades. Teatrite traditsioonilised suvised ringsõidud. Ajakiri „Teater“. Kiiresti arenev kinokunst – vennad Parikad ja Märskad. Nemad ka Eesti esimeses
helilooja A. Kapp, Tartus H. Eller. Sümfoonilist muusikat esitasid ,,Estonia", ,,Vanemuine" ning 1930. aastatel Riigi Ringhäälingu ja ,,Estonia" ühendatud sümfooniaorkester. Eesti teatrite tegevus hoogustus 1920. aastate teisel poolel, mil Tallinnas, Tartus ja Pärnus alustasid tegevust töölisteatrid. Nende repertuaarivalik oli demokraatlikum, mängulaad realistlikum. Eesti tolle aja suurimad näitlejad L. Reiman, E. Villmer, P. Pinna, R. Bauman, A. Lauter, L. Hansen, jt. säilitasid demokraatliku hoiaku ega andnud järele kodanluse kunstimaitsele. 5.3. Trükisõna 13 Käsitleval perioodil kasvas tervikuna eestikeelne trükisõna. Ajavahemikus 1920-1940 ilmus aastas keskmiselt 1200 nimetust trükiseid, millest kolmandiku moodustasid ajutise tähtsusega pabertrükised. Poliitiliste parteide omavaheline võitlus ja kolklus tingisid ajalehtede suure arvu. 1930
Moor oli hiljem ENSV-s teatri õppejõud, õpetas ka Moskvas koolituselt oli ta kutseline näitleja. 1939. aastaks oli Eestis registreeritud raadioomanikke 8% elanikkonnast. Teater Esindusteatriks kujunes Estonia. 1930. aastatel paranesid teatritegemise tingimused, sest riigi toetus suurenes. Teatris oli ka poliitiline järelvalve ja leebe tsensuur. Menulavastus Hugo Raudsepp "Mikumärdi". Populaarseks näitlejatepaariks kujunes Ants Lauter ja Erna Villmer (esimene eesti rahvusest Moskvast saadud näitlejaharidusega näitleja Eestis), kes esinesid paaris nt etendustes "Desdemona ja Othello", "Lauluisa ja kirjaneitsi" jne. Lauter, hüüdnimega Käsu Ants, lõi teatris distsipliini ja vähendas boheemlaslikku minnalaskmist. Liina Reimann mängis tihti emasid, temast algas Saksamaa samalaadse kombe eeskujul traditsioon pärandada üht sõrmust (mis praegu on vist Ita Everi käes), oli ka esimene Eesti kultuuritegelane, kellele NSVL valitsus 1961
A-ni 1918 oli operettide ja osade ooperite ainulavastajaks Pinna, nii et tolle esimese kümnendi nimeks on jäänud Pinna-ajastu. Selle vältel tõrjus operett endise sõnajandi mängukavas kõrvale. Sõnatearis mõngiti nii saksapäraseid komöödiaid ja jante, kui ka eesti algupära, eesotsas Vildega. Kuid näiteks realistlikest külakomöödiatest hoiduti kõrvale need lihtsalt ei sobinud estoonlaste teatraalse mängulaadiga. Truppi esinäitlejateks kujunesid Pinna, Altermann ja Villmer. Mängiti ka maailmaklassikat, näiteks 1913 valminud "Estonia" uus hoone avati Sheakspeare "Hamletiga". Maailmasõda oli teatrile tõsiseks katsumuseks. 1914. aastal muudeti kontsertsaali osa laatsaretiks. Samuti lahkus tol perioodil seltsijuhatusega tülli läinud Paul Pinna (naasis paari aasta pärast) ning suri Theodor Altermann. Kuid rahvas käis siiski teatris ning enim külastatud olid just opreretid, mis aitasid sõjakoledusi mingiks ajaks unustada. 15. Teatrisüsteem 1920.-1930
(nt: ,,Midä siss?" ; ,,Piä'nd.. piä!" ; ,,Ei, nemä om tennü egaüts esi omale ,,Pisuhänna", midä nemä arvustevä." Jne) Pisuhänd Esimakordselt etendati Eduard Vilde naljamängu ,,Pisuhänd" Estonias 25.veebruaril 1914, kus näitejuhiks oli Theodor Altermann. Osatäitjad: vana Vestmann Paul Pinna/Aleksander Trilljärv Mathilda Netty Pinna, Milly Jürgenshon(Altermann) Laura Erna Villmer Luvig Sander Karl Jugholz Tiit Piibeleht Theodor Altermann Liina, Sandrite toatüdruk Salme Peetson Hiljem tihti Eesti parimaks salongikomöödiaks tituleeritud näidendi esiettekanne, keda tüüris vilunud näitejuht Altermann. Piibelehest sai aga tema üks kõige paremini õnnestunud kujusid. Paul Pinnagi pidas ärimees Vestmanni, seda kasina haridusega, kuid nupukat ja bravuurset edasirühkijat oma parimaks osaks. Altermanni(piibeleht) ja Pinna(Vestmann) dialoogid olid
Kreek, Artur Kapp), orelimuusika (Peeter Süda), kammermuusika, operetid. Toimusid ka Üldrahvalikud üldlaulupeod: 1923, 1928, 1933, 1938. 1920ndatel jõudis eestisse dzäss- noor Raimond Valgre inspireeritud. Teater ja kino: Teatri keskuseks Tallinn "Estonia" draamateater ja Tallinna Töölisteater. Tartu keskuseks Vanemuine. Kuni 1920. aastateni oli impressionism, sümbolism ja ekspressionism. Lavastaja Paul Sepp. Lemmiknäitlejateks kujunesid: Paul Pinna, Erna Villmer, Mari Möldre (Toots), Ants Eskola, Liina Reiman. Samuti kiiresti arenes kinokunst - vennad Parikad ja Märskad- Esimene Eesti filmistuudio Estonia-Film (1919-1932). Mitmed mängufilmid, kunstiline tase polnud hea. Kõige parimad olid Konstantin Märska "Vigased pruudid" ja "Rummu Jüri." Korraldati iganädalased ringvaated - Televisiooni eelkäija. Ajakirjandus: Peamine infoedastaja trükiajakirjandus. Ajalehti ilmus palju, uusi väljaandeid, olemasolevaid suleti
Rahvusromantikat viljelesid nt graafik Kristjan Raud, maalijatest Anst Laikmaa, August Jansen. Muidugi ka Eduard Viiralt. muusika, Kesksed tegelased Artur Kapp ja Heino Eller. Loodi oopereid, sümfooniaid, orelimuusikat, kammermuusikat jne. Kooriloomingus kõrgel kohal Mart Saar ja Cyrillus Kreek. 1930 kerkisid esile Eduard Tubim, eduard Oja, Eugen Kapp. Kerge muusika koha peal Artur Rinne. Džässist inspireeritud Raimond Valgre. teater ja kino, Näitlejatest Paul Pinna, Erna Villmer, Mari Möldre, Ants Eskola, Liina Reiman. Kinokunstis kaks vendadepaari: Parikad ja Mäskad. Ajakirjandus. Postimees, , Päevaleht, kollane nädalaleht Esmaspäev (kõrge trükiarv), poliitiliskultuurilised ajakirjad nagu Oda, Tänapäev, Akadeemia. Erialased Põllumees, Sõdus, Kaitse Kodu! Baaside aeg 1939–40 MRP salaprotokollid. 23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk
ɩɨ ɝɭɦɚɧɢɬɚɪɧɵɦ ɧɚɭɤɚɦ. ISSN 1736-5031. ISBN 978-9985-58-563-4 INNA PÕLTSAM-JÜRJO. Liivimaa väikelinn varase uusaja lävel. Uurimus Uus-Pärnu ajaloost 16. sajandi esimesel poolel. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2008. 257 lk. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736- 5031. ISBN 978-9985-58-570-2. ILMUNUD MONOGRAAFIANA ANNE LANGE. Ants Oras. Monograafia. Tartu: Ilmamaa, 2004. 493 lk. ISBN 9985-77-163-X. KATRI AASLAV-TEPANDi. Eesti näitlejanna Erna Villmer. Monograafia. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2007. 495 lk. ISBN 978-9985-860-41-0. 207
Eesti Näitlejate Liit (The Estonian Actors’ League) was reconstituted in 1934, and began publishing the monthly Teater (Theatre), an up to date forum discussing cultural and specific professional problems, which became very popular. In 1938 the State Theatre School was opened. There were several strong theatre companies, and some of the actors and directors became celebrities: Paul Pinna (1884-1949), Ants Lauter (1894- 1973), Ruut Tarmo (1896-1967), Erna Villmer (1889-1965), Liina Reiman (1891-1961), Mari Möldre (1890-1974), Arno Suurorg (1903-1960) and Ants Eskola (1908-1989). In its essence Estonian arts remained close to the rural way of life and preserved a certain air of living with nature. There were influences from Impressionism (Paul Burman), Expressionism (the early works of Eduard Wiiralt and Ado Vabbe), Cubism and Constructivism (Märt Laarman). In the Thirties we may observe a turn towards
annaabi.ee 
