viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole. Kuna Eestis on mitmeid maakondi on ka rahvarõivad jaotatud maakondade kaupa ära. Saarde mees kandis kaapkübarat, pikka kuube ja säärsaapaid. Tõstamaa mees kandis vesti, vatti, kintspükse, säärepaelu ja viiske. Põhja-Eesti mees kandis nokkmütsi ehk venemütsi, saterkuuba ja säärsaapaid. Jämaja mees kandis sukkmütsi, vatti, sukki ja viiske. Virumaa naine kandis pottmütsi, õlaräti ning kaapkleiti. Kadrina naine kandis tanu käiseid ning põlle. Emmaste pruut kandis seppelit, rõhke ning põlle. Tori naine kandis kabimütsi, lahkkraed, silmadega preesi, sessidega kampsunit ja põlle. Setu naine kandis peavööd pealinikut, kuhiksõlge ja sukmani
üheteistkümnenda klassi sündmused. Wikmani kooli vaimsust kujundab direktori kristlik- rahvuslik idealism, selleks ajaks noorte silmis vanamoeliseks muutunud jaantõnissonilik Wikmani poisid Romaani lõpupeatükid loovad eelnevaga dramaatilise kontrasti. Noored on ühtäkki saatuslike ajaloosündmuste keerises ja endised klassivennad satuvad mõlemale poole rinnet. Jaak on läbi käinud okupatsiooniaegse vangla, sümpaatne Penn on küüditatud ja punub Venemaal viiske, Virve lahkub üle mere. Tsitaadid “Kõik, mis on suur, on möödas, kõik, mis on praegu, on väike.” “Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi.” “Liialdus moonutab tõe alati ära. Ka kõige tõesemast tõest jääb alasti narrus järele.” Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/documents/main/lisakog ud/kirjandus/kross.htm
aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel. Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid: viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol. pastlad - valmistati sea- või veisenahast. Tööjalatsid valmistati vanema looma parkimata nahast. Pühapäevajalatsid valmistati pargitud veisenahast. Laste pastlad tehti pargitud vasikanahast, mis oli pehmem.Pastlad ja viisud valmistati mõlemale jalale ühesugused. saapad - talurahva jõukuse kasvades hakati kandma saapaid. Neid enam pere ise ei osanud valmistada.
täiesti külmakindel. Õitseb juulis õied kinnituvad rootsuga piklikule kandelehele ja need on kollakasvalgedja lõhnavad. Viljaks on pähklid pikal rootsul, kerajas või munajas pähklid on kuni 0,8 cm läbimõõduga. Pähklis 1-2 seemet. Viljad valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, laudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul, kuid õied ei tohi olla korjatud saastunud kohast ja peavad olema värksed. Kui neid kuivatada siis pimedas, nii säilivad need ligi paar aastat, siis hakkavad oma ravitoimet kaotama. Õied sisaldavad C-vitamiini
riidetükist üleviskest. Särk oli lõua alt kinnitatud paelte, pööra või hoburaudsõlega. Nööpe keskaja talurahvas ei kasutanud. Särk ja kuub olid pikad, ulatudes põlvini või isegi allapoole. Jalamähised mässiti pükste sääreosa peale. Jalas olid nii meestel ku naistel veisenahast tehtud pehmed pastlad, mille pikad paelad seoti ümber säärte. Suvel kanti niinest põimitud viiske. Talurahva söögist ja joogist Põhitoiduks oli aganaleib. Liha söödi õige harva. Leiva kõrval oli teine tähtsam toit puder. Joogiks oli põhiliselt hapendatud kalja ja kevadeti kasemhal. Pruuliti ka otradest õlut. Söögilauas valitses kindel kord: nalja ei tohtinud teha, laua otsas istus pereisa, külgedel vanemad inimesed, lapsed pidid püstijalu sööma ning igal sööjal oli oma
, kui Peeter esimese käsuga olid kõik ( peale talupoegade ja kirikuteenijate) kohustatud kandma euroopa stiilis kostüümi. See avaldas mõju ka rahvariietele. Linnas hakkas see riietusstiil levima väga ruttu, kuid maal jäädi enesele truuks ja kanti rahvariideid edasi. Ülariided • Kaftan • Zipun (riidest õmmeldud pikem mantel) • Šuba ( kasukas) • Tulup ( samuti kasukas, kuid pikem) Naised kandsid ka šuba/t ehk kasukat. Suvel kanti maal jalas viiske(lapti) ja ka saapaid ( sapogi) Talvel ag kanti vilte ( valenki). Rahvas suhtus jalanõudesse lugupidavalt. Viltidest on kirjutatud laul – “ Valenki”. Nüüd on rahvariided saanud ajalooks, kuid neid kantakse ikka pidupäevadel ja tähtsatel sündmustel. Ei saa ette kujutada ühtegi rahvaansamblit laulmas või tantsimas ilma rahvariieteta.
(See on küll vars nagu teistelgi taimedel,kuid puul nimetame seda tüveks.) Mis värvi on kase tüvi? Miks on kase tüvi valge ? (Tüvi on pealt kaetud koorega,kasepuu koore pealmine osa on valge.) Kas kasepuu koor on üleni sile? Miks on tüvel mustad triibud? (Kasepuu koor vananedes praguneb) Missugune on koor tüve alumises osas?(Sinna on tekkinud korp.) Kuidas kasepuu koort veel nimetatakse? (Kasetoht.) Kasetohust valmistatakse korve ja ehteid.Vanasti tehti kasetohust ka jalanõusid viiske. Kas kasepuud on kõik ühesuguse jämedusega? . Mida te näete tüve ülemises osas? (Oksi.) Kasetüvi on valge ,aga kaseoksad on..........? Vaadelge okste jämedust ja painutage neid. Missugused on kaseoksad? (Painduvad.) Kõik peenikesed ja jämedamad oksad koos moodustavad kase võra. Missuguse kujuga on kase võra? Mis teeb võra tihedaks ja läbipaistmatuks? Kuhu kinnituvad lehed? Õpime nüüd kaske ka lehtede järgi ära tundma.
Pidulikke rõivaid ehk seisuriideid kanti vaid pidulikel juhtumitel, hoiti eriti hoolega ja pärandati sageli lastelegi. Tööriideid ehk pidamise riideid kanti iga päev, neid tehti lihtsamatest materjalidest ja kaunistusteta. Käimiseriideid ehk käimariideid kanti vähem pidulikel puhkudel. Mehed kandsid suve ajal linasest riidest särki ja pükse, naised aga pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid või puukoorest viiske. Saapaid ja kingi hakati rohkem kandma XIX sajandil. Tööriie pidi olema puhas. Särki vahetati kord nädalas pärast saunas käimist. Mõnede tööde puhun, nagu heinategu või kündmine, kanti vanade kommete kohaselt valget särki. Külmal aastaajal ja piduriietusena kanti villaseid värvi- kirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestitaolisest käisteta kampsunist või pikk- kuuest. Abielunaised pidid kandma peas tanu ja ees põlle
juba nooremal kiviajal. Siidi valmistamine: see seisneb siidiusside kasvatamises raamidel, kus neid toidetakse valge mooruspuu lehtedega. Seejärel koovad siidiussid enda ümber tugevast kiust kookoni, mida eemaldatakse kuuma keeva veega ja keritakse kiud poolile. Siidi valmistamine Riietus ja ehted Hiina talupoegade rõivad olid lihtsad ja õmmeldud labase koega riidest. Tavaliselt kandsid nad laia säärega pükse, puuvillasest riidest tuunikat ning õlgedest viiske. Peas oli kübar, mis kaitses päikse kui ka vihma eest. Põhjas kanti sooja karvamütsi, lambanahast kasukat ja vateeritud jopet. Riiete stiil ja isegi värv oli määratud seadusega ning näitas sotsiaalset seisundit. Näiteks kaupmehed ei tohtinud kanda siidi, see oli lubatud ainult keisritele kes kandsid kollasest või lohemustriga siidist rüüd. Hiinas oli moes meestel kanda pikka patsi ja kasvatada väike küüs võimalikult
korrutatud lõngast tihe kiri. Sukk ise oli valgest villasest korrutatud lõngast. Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev. Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad. Tarvastu naise rõivaid ehtisid preesid, keskmise suurusega kuhiksõled, kodaratega
Esiajaloolistest rõivastest on üldiselt vähe teada. Arvata võib, et nende tegemiseks kasutati villa ja nõgest, hiljem ka lina. Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet. Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika. Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise. Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed
RIIETUS Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvar õivaste ni me all. Igal Eesti kihelkonnal olid o ma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivöö ga kinni tõm matud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohke m kand ma alles m ö ödunud sajandil. T ö öriie pidi ole ma puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäi mist. Mõne töö ajal, nagu heinategu ja künd mine, pandi vana traditsiooni järgi selga valge särk. Kül mal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust,
suremusega, kuid meie identiteet ei katkenud ning peale seda rasket aega on säilinud andmeid rohkem. Põhiosa riietusest oli naturaalne, tavapäraseks oli saanud silmuskudumine. Oluliseks muutuseks oli vaipseeliku kõrval levima hakanud kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, pealiniku asemel tanu. Põhja- Eestis hakkasid naised kandma varrukateta särgi peal lühikest pluusi ehk käiseid. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti juba ka kingi. Varemlevinud õmblus- või nõelpitside asemel hakkasid levima kangaotsa narmastest sõrmedega põimitud sõlmpitsid ja võrgunõela abil kootud võrgule õmmeldud võrkpitsid. Eestlased kandsid ka suvel palavaga pikka villast kuube. Seda peeti auväärsuse tunnuseks. Baroksed elemendid, mida eelmisel sajandil võis kohata metallitööstuses, levisid 18. sajandil lillkirjana ka tekstiilikunsti. Seda sajandit peetakse ka rõivaste värvilisemaks
Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu. Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.16. saj asendunud hõlmadega pikk-kuubedega. Pidulik peakate kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi. Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, 1
Kaela otsa lõigati kõrvadega pea. Mõnikord pandi hobusele ka pulkjalad alla ja takust saba taha. RAHVARIIDED Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvarõivaste nime all. Igal Eesti kihelkonnal olid oma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivööga kinni tõmmatud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohkem kandma alles möödunud sajandil. Tööriie pidi olema puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäimist. Mõne töö ajal, nagu heinategu ja kündmine, pandi vana traditsiooni järgi selga valge särk. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestitaoliselt käisteta kampsunist või pikk-kuuest. Abielunaiste kohustuseks oli peas kanda tanu ja ees põlle
kanti nahast poolsaapaid, aga ka nööridega pastlaid. Rahvarõivastes on säilinud ka kunagised peakatted ning tava, mille kohaselt abielunaine peidab oma juuksed peakatte alla, neiu aga jätab need katmata. Naised armastasid ka pärlitest, merevaigust ja korallist ehteid, ripatseid,helmeid ja kõrvarõngaid HIINA RAHVARÕIVAD Hiina talupoegade rõivad olid lihtsad ja õmmeldud labase koega riidest. Tavaliselt kandsid nad laia säärega pükse, puuvillasest riidest tuunikat ning õlgedest viiske. Peas oli kübas, mis kaitses päikese kui ka vihma eest. Põhjas kanti sooja karvamütsi, lambanahast kasukat ja vateeritud jopet. Riiete stiil ja isegi värv oli määratud seadusega ning näitas sotsiaalset seisundit. Näiteks kaupmehed ei tohtinud kanda siidi, see oli lubatud ainult keisritele, kes kandsid kollaasest või lohemustriga siidist rüüd. Hiinas oli moes meestel kanda pikka patsi ja kasvatada väike küüs võimalikult
pana pangaarve ei segaks semusid pidamaks teda lõdvaks poisiks, kes ta tegelikult oligi. Penno suureks silmarõõmuks oli Aino.Ta oli temaga koguaeg koos ja koguaeg nad tantsisid. Kuid, kui Aino läks ülikooli, siis tundis Penn, et Aino on ta sootuks unustanud. 11 Penno tahtis näitlemist õppima minna, kuid kahjuks nii kaugele ta ei jõudnud. Penno küüditati ja ta viidi Venemaale, kus ta pidi viiske punuma. Juhan Pukspuu Juhanil ehk Jussil oli kaksikõde Virve Pukspuu ja vanem õde Aino Pukspuu.Ta oli hajevil ja rumaluke. Usuõpetuse tunnis põlema pannud paberikorvis oleva magneesiumi ja selle õpetaja Tooderi nina alla pannud,mille plahvatus tekitas talle ehmumise ja pimestumise,visatakse Juss koolist välja.Ainus võimalus,et sügisel gümnaasiumisse naasta,oli tingimusel,et ta sooritab igas 10.klassi aines eksami.
20) Pärn (Tilia cordata) Eestis kasvab ainult Harilik Pärn. Kasvab aeglaselt ja elab kaua. Pärnalt saadavat päikesekollast , läbipasitvat, aromaatset mett hindavad mesinikud eriti väärtuslikuks. Pärna seemned hindavad aeglaselt ja vaevaliselt (teisel aastal lähevad idanema poole küpsetest seemnetest). Suur osa pärnadest on sirgunuf kännuvõsust. Puit pehme ja helevalge(hea materjal nikerdustöödel). Puu niinekiud asuvad koore alumises kihis(vamlistati jalanõusid-viiske) Pärnaõie tee- palaviku, kurguhaiguste korral(liigne tarbimine koormab südant). 2 klaasi vee kohta 2 supilusikatäit peenestatud pärnaõisi.(peab seisma veerand tundi, juua kuumalt). 21) Saar (Fraxinus exelsior) Saar eelistab kasvada lubjarikkal, parajalt niiskel ja viljakal mullal. (kuni 10 aasta vanuseni vajab varju, seejärel muutub valgusnõudlikumaks.(elab umbes 250a vanuseks) Juuni algul pole veel lehti näha, läheb lehte hiljem.(tundlik kevadkülmade suhtes).
Suvise peakattena kasutati linasest niidist või valgest lõngast varraste kootud tuttmütse ja siiludega murumütse. Tuttmütsid tehti kas värvilise kiritriibuga või ilma. Ülerõivaste peal kanti nahkrihma, millesse vana traditsiooni järgi ükati metallpandlaid. Kanti ka villasest lõngast võrkvöösid või pussakaid(riidest vöö). Meeste sukad olid lambavilla värvi hallid või pruunid ja kaunistatud viklitega. Jalas kanti töö ja igapäevajalanõudena pastlaid, viiske ja puukompasid ning alates 19. saj keskpaigast musti säärsaapaid. Kuna Tori kihelkond paiknes kahel pool Pärnu jõge, siis on paremkalda elanike rõivastus saanud mõjutusi PärnuJaagupist ja vasakalda elanike riietus Halliste kihelkonnast. särk Võrreldes naistesärkidega olid meeste särgid lühemad, ulatudes vaid poole sääreni või põlveni.Mõlematel külgedel on allääres raiused e lõhikud.Kaenla all olid nelinurksed kaenlalapid.Töösärgil ei olnud
kergesti lõhestatav, eriviisidel töödeldav ja immutatav ning seetõttu leidnud laialdast kasutust tisleri-, treimis- ja nikerdustöödel. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett, õied on laialt levinud ka ravimtaimena. Must ehk sanglepp (Alnus gutinosa) Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas hõlmates 3% puistute pindalast. Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Hästi torkab silma tema tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor
enda sisse, nii nagu praegu apteekides müüdav söetablett. Kuid ega pärn ainult ravimiseks kasulik ole. Tema õitest saavad mesilased väga palju head nektarit, millest valmib suurepärane pärnamesi, see aga on jälle vitamiiniderikas ravim. Ka pärnaõied sisaldavad vitamiini C. Mesilastele meeldivad pärnaõied niivõrd, et pärnapuude õitsemise ajal koguvad nad nektarit ka öösiti, mida nad muul ajal kunagi ei tee. Huvitav on ka pärna koor, millest valmistati varem viiske. Temast on väga hea nööri ja köisi punuda, selleks peab aga kahjuks noore puu ära koorima, nii et parem on mitte proovida. Puit on tal huvitav selle poolest, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Nende omaduste tõttu ongi teda palju kasutatud nikerdamiseks ja mööbli meisterdamiseks. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed
Rendi- ja müügitulude eest muretsesid mõisnikud uusi põllutöömasinaid, sisseseadmed meiereidele ja viinaköökidele. Algas maaparandus, sordi- ja tõuaretus. Talupoeg pidi ise otsustama, mida toota, et rent tasutud saaks. Viljakasvatusest tähtsamaks muutus loomakasvatus, oluliseks sai kartuli ja (eriti Lõuna-Eestis) lina kasvatamine. Moodsa põlluharimisega tutvumiseks asutatakse põllumeeste seltse. Olme poole pealt - talumajad saavad korstnad ja klaasitud aknad, pastlaid ja viiske asendavad saapad, majade ümber hakatakse kasvatama õuna- ja ploomipuid ning marjapõõsaid. Põlluharimise kõrval pakub järjest suuremat huvi merendus. Häädemeestel ja Lahemaal algab laevaehitus, 1864 asutatakse esimene kutsekool HEINASTE (tänap. Ainazi) MEREKOOL 1856 a Eestimaa talurahvaseadus ei kaotanud ära abitegu mõisale. Sellest ei saanud täpselt aru mõnede Harju-, Viru- ja Järvamaa mõisate talupojad. Neid toodi rahustama sõjavägi, mis majutati Mahtra mõisa.
annaabi.ee 
