Lugusid Eesti keskajast (0)

Lugusid Eesti keskajast
Hillar Palamets
See raamat annab noorele huvilisele populaarse ülevaate keskaegsest Eestist. Vaatluse all on Eesti minek Euroopa kultuuriruumi, feodaalkorra ja mõisate kujunemine Eestis, rüütlid ja rüütliordud ning Eesti keskaegne usuelu, kirikud ja kloostrid. Lähemalt on kirjeldatud keskaegseid linnu ja linnaelu – seda eelkõige Tallinna põhjal -, ning Hansa Liitu ja sellega seotud kaubandust. Lugeja tutvub eesti talurahva aastaringsete töödega ja nendega seotud rahvalike tähtpäevadega ning saab teavet talupoegademigapäevase eluolu, toidu, riietuse , laste tegevuse ja palju muu kohta.
Talurahva riietusest
Kangast saadi kolmest kiudainest: villast, linast ja nõgestest. Vokki esialgu ei tuntud, lõnga kedrati käes hoitava värtnaga. Lõnga värviti taimevärvidega.
Rõivaid tehti kolme liiki: pidurõivaid, käimarõivaid ja igapäevaseid töörõivaid. Soojal ajal kanti peamiselt linaseid, talvel külmaga aga villaseid rõivaid.
Naiste rõivastuse moodustasid linasest kangast tehtud pikk varrukatega särk, mille peale tõmmati käisteta villane umbkuub. Puusade ümber mähiti vaipseelik – pikem kangatükk -, mis oli kinnitatud vööga. Veel kuulusid naiste riietusse sõba, põll ja jalamähised sukkade asemel.
Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja õlgadele heidetavast riidetükist – üleviskest. Särk oli lõua alt kinnitatud paelte, pööra või hoburaudsõlega. Nööpe keskaja talurahvas ei kasutanud. Särk ja kuub olid pikad, ulatudes põlvini või isegi allapoole. Jalamähised mässiti pükste sääreosa peale.
Jalas olid nii meestel ku naistel veisenahast tehtud pehmed pastlad, mille pikad paelad seoti ümber säärte. Suvel kanti niinest põimitud viiske.

Talurahva söögist ja joogist

Põhitoiduks oli aganaleib . Liha söödi õige harva. Leiva kõrval oli teine tähtsam toit puder. Joogiks oli põhiliselt hapendatud kalja ja kevadeti kasemhal. Pruuliti ka otradest õlut.
Söögilauas valitses kindel kord: nalja ei tohtinud teha, laua otsas istus pereisa , külgedel vanemad inimesed, lapsed pidid püstijalu sööma ning igal sööjal oli oma nuga ( kahvleid veel ei tuntud, nende asemel kasutati teravaid puust orke). Kui keegi võõras söögi ajal tarre astus, ütles ta kindlasti “Jätku leiba!”.