Viikingite kunst (0)

Viikingite kunst
Viikingid  olid muinas- skandinaavia  (rootsi, norra, taani) päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil.
Viikingite ornamentikastiilide jagunemine ajas:
Osberg/Broa (750 - 840 a)
Kõige varajasem viikingite ornamentikastiil. 
Peamised leiukohad: kuninglik matmispaik Osbergis - laev ja palju puunikerdusi (vankritel, vooditel jne). Broa Gotlandil - mees, kellele oli hauda kaasa pandud hobusepäitsed ja veel 22 pronksist valatud eset. 
Motiivideks olid suurte kehadega loomataolised olendid. 
Kasutati tundmatuid olendeid, väikeste peadega, mida ümbritsesid väädid. Veel kasutati looma, kes haarab midagi. See motiiv märkis esimest viikingite kunstistiili algust. 
Materjalidest kasutati puitu ja pronksi.
Tegu on Osebergi laeva graveeringuga. Kehad ja jäsemed on põimunud aga põimumised pole ei sümmeetrilised ega jäigad oma külgumises oma pealt-alt-pealt sarjas/rajas. Osebergi kunst aktsepteeris tühje pinde , selles asemel, et täita need põimunud väätidega nagu oli tavaliseks Gildi kunstis. Üleüldine mulje jäi tasakaalu.
Borre (830 - 970 a)
Teine viikingite ornamentikastiil. 
Peamised leiukohad: laeva matmispaik Borres Vestfolis Norras. 
Stiil sai selle koha järgi oma nime. Sealt leiti veel pronksist päitseid, mis erinesid Osbergi stiilist. 
Motiivid: kasutati Osbergi haarava looma motiivi. Loomad olid paelja, väänleva kehaga . Nende nägusid kujutati otsevaates. Borrestiili lemmikmuster oli nn sõrmus - keti muster. 
Materjalidest kasutati pronksi, hõbedat, kulda ja puud.
On sarnane Osebergi stiiliga, millest Borre stiil on arenenud. Loomad on jätkuvalt põimunud, koos õnarustega märgistamaks kehade piirjooni. Põimumine on jätkuvalt voolav, mitteametlik ja ebasümmeetriline kavand, mis karaktiseerib kõiki Viikingite kunstistiile ja on kontrastis Gildi stiili ametlikkusega.
Põhierinevus on see, et looma pead vaatavad vaatlejale otsa. Keha tekstuur on minimaalne võrreldes Osbergi stiiliga.
Sellel kindlal esemel puudub „haarav elajas“, mis on tihti omane sellele stiilile ja võib olla traditsioonile osa sellele stiilile.
Jelling (880 - 1000 a)
Kolmas viikingite ornamentikastiil. 
Peamised leiukohad asuvad Taanis. 
Jellingi stiilis ei esine haarava looma motiivi, küll aga on esindatud haaravate käppade motiiviga loomi. Paeljate kehadega loomi kujutati külgvaates. Kehad olid kaunistatud redelimustriliste triipudega. Loomadel olid avatud lõuad ja nende ülahuul oli sik - sakiline. Nad olid kujutatud pikkade seasabadega ja spiraalsete puusadega. Materjalidest kasutati pronksi, hõbedat, kulda ja puud.
See on Jellingi kruus Taanist . Pildil on näha Jellingi stiilile omast loomafiguuride põimumist koos Oserbergi stiili meenutavate viinamarja väetidega. Pindmine kehade dekoratsioon seevastu näitab kindlat serva täppide reaga. Jäsemetel on näha selget kinnitus kohta kehaga ning jalad on ähmased ja stiliseeritud. Silmad on suured ja nina on ülespoole.
Mammen (950 - 1060 a)
Toimus liikumine realistlikuma ja naturaalsema kunsti poole. 
Peamised leiukohad: kirves, mille muster erines Jellingi stiilist. See leiti Mammenist Taanist. 
Motiivid on väga sarnased Jellingi stiiliga kuid loomad on Jellingi stiiliga võrreldes loomulikumad. Loomade kehad olid tihti kaunistatud keerukamate mustritega, kui Jellingi stiilil. Loomade kehasi täideti täpilise mustriga. Spiraalse puusa motiiv suurenes veelgi. Kasutama hakati loodusmotiive näiteks lehemotiive. 
Materjalidest kasutati pronksi, hõbedat, kivi, puud ja elevandiluud.
Ühele paneelile on mahutatud üks loom, mis on igalt poolt ümbritsetud paksude väetidega. Mammeni stiilis loomadel on mõnikord sarnasusi nende Jellingi eelkäijatega, näiteks spiraalid loomade liigestel. Siiski loomade kehad meenutavad vähem ribasid, mille tulemuseks on keha tekstuuri sarnasus varema Osbergi stiiliga. Raamistikud ümber paneeli näitavad taime motiive , mis on ilmselge mõju mandri Euroopast.
Ringerike (980 - 1050 a)
Esimene stiil, mis ilmnes põhiliselt kividel . 
Peamised leiukohad: nimi tuleneb Ringerikest Norrast leitud paari raiutud kiviplaadi nn Alstadi kivide järgi. 
Motiivid: loomad muutuvad veel väänlevamateks. Väädid muutuvad õhemaks ja pikemaks. Loomakehasid ei kaunistata enam seest. Loomade silmad on mandlikujulised, mitte ümarad. Materjalidest kasutati pronksi, puud ja kivi.
Antud kivi kujutab metssiga puu otsas. Metssiga on väike ja suhteliselt lihtne, samal ajal kui puu on põhidetail koos põimumiste ja väetitega. Väetid on tihedalt koos kobaras, kus nad põimuvad. See on põhiomadus Rinkerike stiilile.
Urnes (1040 - 1150 a)
Viimane ja kõige levinum ornamentikastiil. 
Peamised leiukohad: puunikerdused puukirikul Urnes Norras. 
Kasutati ussimotiive. Spiraalse puusa motiiv on küll kasutusel, kuid ei ole nii suur, kui varasematel stiilidel. Loomad tihti hammustavad üksteist. Loomadel suured mandlikujulised silmad. 
Materjalidest kasutati kivi, puitu ja hõbedat.
Tegemist on nikerdatud kirikuuksega Urnes Rootsis. Sellel on põimuvad loomad nagu Jellingi stiilis, on tavaliselt tehtud ühest loomast nagu Mammeni stiilis. Sisaldab ka väete, suuri silmi, üles poole ninasid nagu teistes stiilides. Ometi on loomade pead ja kehad palju õhemad ja põimumine on keerulisem. Silmade kuju järgib pea kontuure.
Üleüldine mulje Urnese kunstist, on see, et see on voolujooneline , põimunud elajas. Väetid täidavad hõredalt põhiosa ruumist nagu tagus paistaks läbi.