Sugulise paljunemise organiks on õis. Selles paiknevad tolmukad ja emakas (või emakad). Isassugurakud moodustuvad tolmuka tolmukapeas ja munarakk emaka sigimikuosas. Sigimikus asub 1 või mitu seemnealget. Seemnealget kaitsevad seemnealgmekatted, milles on väike ava seemnepilu. Seemnealgmes on lootekott, milles arenevad 8 rakku. Neist kaks suurimat on munarakk (1n) ja keskrakk (2n). Tolmukapeas moodustuvad tolmuterad, milles valmivad viburiteta isassugurakud spermiumid (1n). Tolmlemisel väljuvad tolmuterad tolmukapeadest õietolmuna ja satuvad emakasuudmele. Seejärel areneb tolmuterast lähtuv tolmutoru. See kasvab läbi emakasuudme sigimikku, läbib seemnepilu ja jõuab seemnealgmesse. Spermiumid liiguvad mööda tolmutoru lootekotti. Üks isassugurakkudest viljastab munaraku, teine ühineb lootekoti keskraku ehk teistuumaga. Seda protsessi nimetatakse kaheliviljastumiseks
silmviburvetikad– 160 eriviburvetikad– 12 ränivetikad – 940 punavetikad – 26 ruskvetikad – 58 pruunvetikad – 33 ainuraksed – 347 Rohevetiktaimed (Chlorophyta) Rohevetikad on suur rühm vetikaid, millest on arenenud embrüofüüdid. Rohevetikaid on umbes 6000 liiki. Rohevetikate ehitus on võrreldes teiste vetikatega (puna- ja pruunvetikad) kõige mitmekesisem. Leidub nii üherakulisi viburitega või viburiteta, koloniaalseid vorme kui ka hulkrakseid. Lihtsaima struktuuriga rohevetikad on niitjad, täiuslikematel on plaatjas tallus. Suurus on mõnest mikromeetrist kuni mõnekümne sentimeetrini. Enamik rohevetikaid elab mageveekogudes. Vähesed suudavad elada mullapinnal või selle pindmistest kihtides. Mõned liigid on kohastunud eluks teistel taimedel. Osa üherakulisi rohevetiktaimede liike elab sümbiontidena teistes organismides.
kaotanud. Botaanikaks nimetatakse bioloogia haru, mis uurib taimi. Taimeriigis on kokku umbes 391 000 soontaimeliiki (416 sugukonda). Täielikult sekveneeritud (Seveneerimine ehk järjestusanalüüs ehk järjendamine) genoomiga on 139 soontaimeliiki. Mürgiseid taimeliike tuntakse üle 2500. Hk. rohevetiktaimed. (sh. Hk. Mändvetiktaimed, hk Ikkesvetiktaimed). Rohevetikaid on umbes 8000 liiki. Ehitus on palju mitmekesisem kui teistel. Leidub nii üherakulisi viburtega või viburiteta, koloniaalseid vorme kui ka hulkrakseid. Lihtsama struktuuriga rohevetikad on niitjad, täiuslikematel on plaatjas tallus. Mändvetiktaimed – Rohevetikate hõimkond, mille hulka kuuluvad lähimad embrüofüütides sugulased. Umbes 300 liiki teatakse. Suurem osa elab magevees, mõed riimvees. Ei sisalda embrüofüüte, on see parafüleetiline rühm. Ikkesvetiktaimed – Klass rohevetikaid. Nad on ühetuumalised vetikad, mille arenemistsükklis puuduvad
sügogaamiaks. Kui kaks üherakulist isendit liituvad ilma gameete moodustamata, siis nimetatakse seda hologaamiaks. Nii sugulisel kui suguta paljunemisel järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood (näiteks talvel). Selle lõppedes jaguneb sügoot meioosi teel neljaks uueks vetikataimeks gametofüüdiks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks. Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid või viburiteta autospoorid. Eostest arenevad taas gametofüüdid. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega. Eestis elavad vetikad Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk.
(emasgametofüüt). Sugulise paljunemise organiks on õis. Selles paiknevad tolmukad ja emakas (või emakad). Isassugurakud moodustuvad tolmuka tolmukapeas ja munarakk emaka sigimikuosas. Sigimikus asub 1 või mitu seemnealget. Seemnealget kaitsevad seemnealgmekatted, milles on väike ava seemnepilu. Seemnealgmes on lootekott, milles arenevad 8 rakku. Neist kaks suurimat on munarakk (1n) ja keskrakk (2n). Tolmukapeas moodustuvad tolmuterad, milles valmivad viburiteta isassugurakud spermiumid (1n). Õistaimede arengutsükkel Tolmlemisel väljuvad tolmuterad tolmukapeadest. õietolmuna ja satuvad emakasuudmele. Seejärel areneb tolmuterast lähtuv tolmutoru. See kasvab läbi emakasuudme sigimikku, läbib seemnepilu ja jõuab seemnealgmesse. Spermiumid liiguvad mööda tolmutoru lootekotti. Üks isassugurakkudest viljastab munaraku, teine ühineb lootekoti keskraku ehk teistuumaga. Seda protsessi nimetatakse kaheliviljastumiseks
pektiini. Assimilatsiooniproduktiks on tärklis. Pigmentiteks on peamiselt klorofüll, karotiinid ja ksantofüll, mis paiknevad kloroplastides. Sigimine võib olla nii vegetiivne, suguline kui ka sugutu. Esimene toimub vetika keha osadeks jagunemise või spetsiaalsete vegatiivsete rakkude moodustamise teel. Sugutu sigimise puhul tekivad viburitega varustatud zoopoorid e. rändeosed. Üksikutel liikidel on eosed liikumatud, viburiteta. Suguline sigimine toimub sugurakkude abil. Valdaval enamusel rohevetikatel on sugurakud ühesuurused, kestata,l viburitega varustatud. Vähestel liikidel on isasugurakk väiksem, sesda nimetatakse spermatosoidiks. Mõnedel liikidel on emassugurakk kaotanud liikumisvõime, ta on suhteliselt suur, viburiteta. Teda nimetatakse munarakuks. 7. MÄNDVETIKAD Mändvetikad on magevee taimed. Seetõttu esinevad nad enamasti Läänemere isaosas ning nende esinemis sagedus väheneb lääne suunas
3.2Õistaimede paljunemine : Sugulise paljunemise organiks on õis. Selles paiknevad tolmukad ja emakas (või emakad). Isassugurakud moodustuvad tolmuka tolmukapeas ja munarakk emaka sigimikuosas. Sigimikus asub 1 või mitu seemnealget. Seemnealget kaitsevad seemnealgmekatted, milles on väike ava seemnepilu. Seemnealgmes on lootekott, milles arenevad 8 rakku. Neist kaks suurimat on munarakk ja keskrakk . Tolmukapeas moodustuvad tolmuterad, milles valmivad viburiteta isassugurakud spermiumid . Tolmlemisel väljuvad tolmuterad tolmukapeadest õietolmuna ja satuvad emakasuudmele. Seejärel areneb tolmuterast lähtuv tolmutoru. See kasvab läbi emakasuudme sigimikku, läbib seemnepilu ja jõuab seemnealgmesse. Spermiumid liiguvad mööda tolmutoru lootekotti. Üks isassugurakkudest viljastab munaraku, teine ühineb lootekoti keskraku ehk teistuumaga. Seda protsessi nimetatakse kaheliviljastumiseks. Viljastunud munarakust ehk sügoodist areneb idu.
b) kehas on põhiliselt mitokondrid, mida on ligikaudu 10 (toodavad energiat, aga sellest ainult ei jätku, enamus energiat tuleb glükoosi osalise lõhustamise teel) c) saba - tüüpiline päristuumse raku vibur - sõudev liikumine (mitte pöörlev) Sabade arv: a) 1 sperm, 1 vibur - levinuim, ka inimesel. b) 1 sperm, 2 viburit - opossum, kuukala, teatud tirtsuliigid. c) 1 sperm ja rohkem kui 2 spermi - vähkidel d) ilma viburiteta sperm - puukidel, solkmetel e) liitsperm mitmete viburitega - rändtirtsud Munarakud 1. Ehitus a) kestade olemasolu - vt rakubioloogiast rakukestad b) munarakku isel. varuainete kogum ehk rebu, jagatakse hulga alusel - 1. minimaalselt rebu - pärisimetajad (platsentaga), k.a inimene 2. väga vähe rebu - kukkurloomad 3. keskmine rebuhulk - kahepaiksed 4. väga palju rebu - need, kelle mune süüakse - kalad, linnud, roomajad ja putukad paigutuse alusel - 1
· Pole eriti oluline zooplanktoni toidulaual. · Toodavad surres mürke, mis on inimestele ja loomadele ohtlikud. Ränivetikad: · Ränivetikad on üherakulised või koloonialised mikroskoopilised organismid. · Liike maailmas 100 000. · Iseloomulikuks tunnuseks on rakke kattev keeruka struktuuriga ränipantser. · Organismi surres see talletub põhjamudas. · Pantser on liigispetsiifiline. Rohevetikad: · Leidub üherakulisi viburitega ja viburiteta, koloniaalseid, hulkrakseid, niitjaid. · Suurus mõnest mikromeetrist, mõnekümne sentimeetrini. Zooplankton: · Järvevees elab palju palja silmaga nähtamatuid, väga tillukesi loomi ,kes moodustavad kokku hõljumi e zooplanktoni. · Vesikirbulised (1mm pikkune) · Aerjalgsed · Keriloomad Kaldapiirkonna selgrootud: 1. Mudatigu (lymnaea stagnalis)- veedab oma elu vees. · Tema koda meenutab keerdus torni. Ta suudab hingata ainult õhuhapnikku ja peab
fotosünteesivated bdel ja energiavaru värvusetutel väävelbakteritel. Sisaldiste terakesta ümber on ühekihiline valkudest membraan, terakeved nähtaval pärast värvimist. Varuained on rakus osmoosselt inaktiivses vormis- ei lahustu vees ja ei tõsta osmootsetsiserõhku. Bioplasti toodetakse PHAst. Bakterite liikumisviisid. Voogamine ja piiltõmbumine kui erilised liikumisviisid. Kirjeldatud on järgmisi liikumisviise: 1)rakuväliste viburitega vedelas keskkonnas 2)viburiteta libisemine tahkle pinnal 3)voogamine: kollektiivne liikumine tahkel pinnal viburitega 4)spiroheedid periplasmaatilise viburiga 5)piiltõmbumine. Voogamine: rakud liiguvad viburite abil kollektiivselt edasi, olles tihedas kontaktis. Rakud joonduvad ja liiguvad parallelselt oma pikilõikega. Voogamine on virulentsusfaktor. Täheldatud: Proteus mirabilis, Proteus vulgaris, Vibrio parahaemolyticus Piiltõmbumine: Raku otstes on IV piilid, mis on otsaga võimelised kinnituma pinnasele ja
Oluline on ka tugevdada igakülgselt organismi ning vähendada kokkupuudet viirushaigega ning nakatunud esemetega. 6. Bakteriraku ehitus ja paljuneimne. Bakterite ehitus on tunduvalt lihtsam kui päristuumsetel rakkudel. Membraanidega ümbritsetud rakuosi, nagu on päristuumsetel, bakteritel ei ole. Peale pärilikusaine paiknevad tsütoplasmas ribosoomid ning varuainete kogumid. Bakterirakku ümbritseb rakukest ja rakumembraan ning osal ka limakapsel. Osal bakteritel on üks või mitu viburit. Viburiteta bakteritest liiguvad mõned kruvitaoliselt pööreldes või endast lima välja surudes, osa aga ise ei liigu. Nad kanduvad edasi nt tuule, vee või teiste organismidega. Bakterid paljunevad pooldudes: rakk jaguneb ja moodustub kaks uut tütarrakku. Erinevalt päristuumsetest rakkudest on bakterite pooldumine lihtsam ja toimub soodsates oludes tunduvalt kiiremini, näiteks iga 20-30 minuti järel. 7. Bakterite tähtsus looduses ja inimeste elus. Bakterid osalevad Maal toimuvates aineringetes
Arhede ja bakterite viburite erinevus: 1. Flagelliini valgud on erinevad 2. Arhede vibur kasvab algusest, bakterite oma tipust 3. Arhede viburi paneb pöörlema ATP hüdrolüüs, bakterite oma prootongradient membraanil 4. Arhede vibur on peenem ja meenutab pigem bakterite piile Mikroorganimside liikumisviisid: · Liikumine rakuväliste viburitega vedelas keskkonnas · Libisev liikumine tahkel pinnal o Ilma viburiteta o Pulkbakterid, mükoplasmad, tsüanobakterid o Vajalik bakteritele, kes elavad keskkonnas kus on vähe vett o Vahendavad: Membraanis ja rakupinnal paiknevad valgud Rakust välja pritsitav lima · Voogamine o kollektiivne viburitega liikumine tahkel pinnal o Suur roll pindade koloniseerimisel o Liiguvad koos edasi suunas, mis on paralleelne nende rakkude pikiteljega
E. coli uropatogeensetel tüvedel on P-piilid. P-piili kaudu toimub seostumine neeruvaagna epiteelile. E. coli on üks põhilisi uroinfektsioonide põhjustajaid. Adhesioon on väga oluline ka mitmesuguste implantaatide (ka kontaktläätsede) koloniseerimisel patogeenide poolt. 4.nimeta bakterite liikumisviisid. 1. liikumine rakuväliste viburitega vedelas keskkonnas (vesi, veekogud, mullapoorid jne), 2. libisev (viburiteta) liikumine tahkel pinnal, kollektiivselt ainult. 3. voogamine (swarming). Kollektiivne viburitega liikumine tahkel pinnal. 4. spiroheetide liikumine periplasmaatiliste viburitega. libisev liikumine tahkel pinnal. 5. Twitching e. piiltõmbumine (liikumine tahkel pinnal tüüp IV piilide abil) (Neisseria gonorrhoeae, Pseudomonas aeruginosa jmt). pole tõmblemine !:D 6)liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil 5
Komakujuline. Grami järgi värvitud preparaadis on rakud kahekaupa koos nagu kajakatiivad. Liiguvad raku mõlemas otsas asuva viburiga. Toitumiselt nõudlikud. Normaalselt on kampülobaktereid alati inimese, loomade ja lindude sooles. 1973. a. avastati, et ta on patogeen. Nakatumine toimub halvasti küpsetatud toidu, just kanaliha tarvitamisel. On nakatatud ka toorest piimast ja joogiveest. Üks väheseid baktereid, kellel on näidatud, et viburid on virulentsusfaktorid. Viburiteta variandid on avirulentsed. Kampülobakterid koloniseerivad peensoole epiteeli, sisenevad epiteelirakkudesse, limaskesta pind haavandub. Väljaheide on verine. Peiteaeg 1-7 päeva. Esimene tunnus kõhuvalu, mis meenutab pimesoolevalu ja palavik. AB ravi. Erütromütsiin. See lühendab haiguse kulgu, kuid üldiselt paraneb ka ilma AB ravita. *Helicobacter - kõverdunud pulgad või spiraalsed rakud, millel on terminaalne kimp vibureid. Sobivaimad on talle mikroaeroobsed tingimused
Tallus on otsekui hiidrakk ühtse protoplasti ja paljude tuumade ning kromatofooridega. Talluses puuduvad vaheseinad, kuid esinevad tselluloosist tuginiidid. Sugutu paljunemine puudub, vahel esineb vegetatiivne paljunemine talluse tükkide abil. Suguline paljunemine on isogaamne. Kogu elutsükkel möödub diploidses faasis. Meioos toimub enne isogameetide moodustumist. II- klass ikkesvetikad- Conjugatophyceae. Tallus on paljurakuline niitjas või üherakuline, ilma viburiteta. Suguline paljunemine toimub kojugatsiooni teel. Zoospoorid ja gameedid puuduvad. Kreemvetikas- palju liike mageveekogudes – jõgedes, tiikides, järvedes ja laugastes. Niitjas tallus koosneb ühest rakkude reast. Kromatofoore on rakus 1-2, nad paiknevad seinmises tsütoplasmakihis. Kromatofoorid on pürenoididega, spiraalselt keerdunud lindid, sageli täkiliste servadega. Tuum asetseb raku keskel tsütoplasmas, mis on peente niitide kaudu ühendatud tsütoplasma seinmise kihiga
Müksobakteritel nimetatakse tsüste ka müksospoorideks. Müksobakteritel toimub rakkude tsüsteerumine limase viljakeha sees. 34 VIBURID JA LIIKUMINE Bakterite liikumisviisid 1. Viburitega liikumine vedelas keskkonnas 2. Kollektiivne viburitega liikumine tahkel pinnal (voogamine e. swarming, Proteus). 3. Liikumine periplasmaatiliste viburitega vedelas keskkonnas (spiroheedid) 4. Libisev liikumine tahkel pinnal (ilma viburiteta) 5. Piiltõmbumine (twinching)- liikumine tahkel pinnal tüüp IV piilide abil, Neisseria gonorrhoeae) 6. Liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil KÕIK BAKTERID EI LIIGU! Kuna viburi läbimõõt on ainult ca 20-30 nm (pikkus küll ca 10 µm), siis ei ole nad valgusmikroskoobis läbivas valguses nähtavad. Vibureid saab valgusmikroskoobis näha rakkude peitsimisel enne värvimist. Peits muudab viburi jämedamaks.Hästi on viburid näha ka elektronmikrofotodel
Tallus on otsekui hiidrakk ühtse protoplasti ja paljude tuumade ning kromatofooridega. Talluses puuduvad vaheseinad, kuid esinevad tselluloosist tuginiidid. Sugutu paljunemine puudub, vahel esineb vegetatiivne paljunemine talluse tükkide abil. Suguline paljunemine on isogaamne. Kogu elutsükkel möödub diploidses faasis. Meioos toimub enne isogameetide moodustumist. II- klass ikkesvetikad- Conjugatophyceae. Tallus on paljurakuline niitjas või üherakuline, ilma viburiteta. Suguline paljunemine toimub kojugatsiooni teel. Zoospoorid ja gameedid puuduvad. Kreemvetikas- palju liike mageveekogudes jõgedes, tiikides, järvedes ja laugastes. Niitjas tallus koosneb ühest rakkude reast. Kromatofoore on rakus 1-2, nad paiknevad seinmises tsütoplasmakihis. Kromatofoorid on pürenoididega, spiraalselt keerdunud lindid, sageli täkiliste servadega. Tuum asetseb raku keskel tsütoplasmas, mis on peente niitide kaudu ühendatud tsütoplasma seinmise kihiga
Tallus on otsekui hiidrakk ühtse protoplasti ja paljude tuumade ning kromatofooridega. Talluses puuduvad vaheseinad, kuid esinevad tselluloosist tuginiidid. Sugutu paljunemine puudub, vahel esineb vegetatiivne paljunemine talluse tükkide abil. Suguline paljunemine on isogaamne. Kogu elutsükkel möödub diploidses faasis. Meioos toimub enne isogameetide moodustumist. II- klass ikkesvetikad- Conjugatophyceae. Tallus on paljurakuline niitjas või üherakuline, ilma viburiteta. Suguline paljunemine toimub kojugatsiooni teel. Zoospoorid ja gameedid puuduvad. Kreemvetikas- palju liike mageveekogudes jõgedes, tiikides, järvedes ja laugastes. Niitjas tallus koosneb ühest rakkude reast. Kromatofoore on rakus 1-2, nad paiknevad seinmises tsütoplasmakihis. Kromatofoorid on pürenoididega, spiraalselt keerdunud lindid, sageli täkiliste servadega. Tuum asetseb raku keskel tsütoplasmas, mis on peente niitide kaudu ühendatud tsütoplasma seinmise kihiga
--- 67 Mis iseloomustab bakterirakku? Bakterite ehitus on tunduvalt lihtsam kui päristuumsetel rakkudel. Membraanidega ümbritsetud rakuosi, nt mitokondreid, nagu on päristuumsetel, bakteritel ei ole. Bakterirakku ümbritseb jäik rakukest ja rakumembraan ning osal ka limakapsel. Erinevalt taimedest nende rakukest tselluloosi ei sisalda. Paljudel bakteritel on liikumiseks üks või mitu viburit. Tõvestavatel bakteritel vibureid tavaliselt pole. Viburiteta bakteritest liiguvad mõned kruvitaoliselt pööreldes või endast lima välja surudes, osa aga ise ei liigu. Nad kanduvad edasi nt tuule, vee või teiste organismidega. * Mis viise inimesed kasutavad bakterite paljunemise takistamiseks, et toiduained säiliksid kauem? Lisa Lisaks rõngakujulisele kromosoomile leidub bakterirakus ka väiksemaid pärilikkusaine struktuure, mis annavad bakterite ainevahetusele lisavõimalusi olenevalt elukeskkonnast
Tsütoplasma piiritlemine loomarakkudes. Närvirakkude membraanid tekitavad ja edastavad närviimpulsse. Loomarakkudel saab membraane sopistada Sissesopistamine (endotsütoos) nt amööbi toitumine, fagotsüütide talitlus Väljasopistus (eksotsütoos) nt tahkete jääkide eraldamine amööbil Membraani kaasabil saab liikuda Kulendliikumine (amöboidne liikumine) nt amööb või viburiteta spermid Membraan seostub viburiga ja seda kasutatakse laia tõukepinnana Membraanide vahendusel tagatakse erinevad rakkude vahelised seosed (arengubioloogilised protsessid embrüos) Sisemembraanistik tsütoplasmavõrgustik: kare ja sile Golgi kompleks Endo- ja lüsosoomid (tinglik) tuumaümbrise membraanid Sisemembraanistik on ühtne, omavahel seotud süsteem o Ülesanded:
annaabi.ee 
