Verised trellid (0)

Verised trellid
Oli kord üks vihmane ja pime reede pärastlõuna. Kolm viienda klassi poissi: Mart, Vladimir ja Uno mõtlesid minna peale kooli vanasse vanglasse mängima ja vempe viskama , sest Mardi vend oli naljaga rääkinud neile, kui lahe seal on, kuid nad polnud kunagi kuulnud , miks see hoone maha jäeti ning, mis seal tegelikult peitus .
Pärast viimast tundi asusid nad teele. Koolimajast vanglani oli 2 kilomeetrit, mille poisid läbisid jalgsi poole tunniga. Kui nad jõudsid viimaks vanglani, seisis neil ees viie meetri kõrgune raudaed, kuid neid see ei heidutanud, sest nad leidsid ühe väikse augu, kust pääsesid vaevata sisse. Sel hetkel, kui Uno hakkas vangla uksest sisse minema, kuulsid nad järsku üht karjet, mille peale poisid ehmusid ning otsustasid visata näppe sellepeale, kes siseneb esimesena vanasse hoonesse. Kaotajaks osutus Mart, kelle juhtimisel ka siseneti hoonesse ning nad otsustasid ühiselt pärast hirmutava karje kuulmist, et nad jäävad kokku ning ei lähe üksipäini uitama. Kui poisid olid 15 minutit ringi vaadanud kontori ruumides, helistas Mardi vend ning küsis nende asukohta . Olles kuulnud, kus poisid asuvad, käskis ta otsemaid neil sealt lahkuda ning seletas neile ka põhjuse: selles vanglas tapeti ühel ööl kõik Valvurid, ilma, et keegi oleks seda märganud ja vangid põgenesid nii, et neid pole enam kunagi nähtud. Sellepeale otsustasid nad, et tühja sellest lobast, nemad ei karda midagi ja niisiis võtsid Mart, Uno ja Vladimir suuna keldrikorrusele, kust loodeti leida taparuume, piinakambreid ning kõige pimedamaid üksik konge.
Pärast ukse avamist ehmusid nad poolsurnuks, nähes verd ja surnukehi kõikjal ning nad jooksid kisades välisukse poole, kuid see oli lukku keeratud ning seal ees seisid kaks väga katkiste ning veriste riietega meest, kellel olid peas maskid ja töötavad mootorsaed. Seistes neist vaid paarikümne meetri kaugusel, pistsid poisid eri suundades jooksu lootes pääseda sellest õudusest, kuid see ei õnnestunud Unol ja Vladimiril, sest mehed said nad kätte. Mardile jäi oma sõpradest kõrvu vaid nende karjed enne saagide ulgumist ning ühtäkki saabus vaikus , mis ta veel enam kartma pani, sest ta arvas , et nüüd otsitakse teda ja temagi sureb . Ta ootas ühes kapis pool tundi, kuid siis tuli tal aga mõte hüpata aknast alla ja kutsuda kiirelt politsei ning nii ta tegigi. Pärast tänavale jõudmist, helistas ta meeleheitlikult oma vennale , ning rääkis kiirelt kogu loo ja vend sellepeale ütles, et Mart jooksku kiirelt sealt kooli tagasi, et temaga midagi ei juhtuks. Joostes nägi ta suurt kolonni politsei autosid mööda kihutamas. 15 minuti pärast jõudis ta kooli, kus teda ootasid teda juba ema, isa ja vend.
Siis sõitsid nad tagasi vangla juurde ning poiss hakkas rääkima kogetust vanglas, kuid järsku kuuldi mootorsae ulgumist ja politsei karjet majas . Majja otsustati saata terve linna politsei eriüksus, mis koosnes 101-st liikmest. Pärast pooletunnist vaikust jooksis eriüksus majast välja ning raporteeris 25-st vigastatud politseinikust, keda veeti majast samal hetkel välja. Kõik olid šokeeritud ning sellepeale kutsuti kohale helikopterid, lisaüksused naaberriikidest ja mujalt linnadest. Sellist asja polnud veel kunagi juhtunud ning politseiülemad ei osanud sellele reageerida. Esimesed üksused saabusid Soomest juba tunni ajaga . Majja saadeti koos naaberriigi üksusega 182 eriüksuslast, kellest tagasi saabus 158. Keegi ei osanud seletada, mis seal toimub. Ühtäkki ilmus üks vana mees rahva sekka, kellel oli selle vangla plaan ja see ulatati peaülemale, hiljem tuli välja, et see mees oli selles vanglas üks kunagine töötaja , kellel õnnestus imekombel pääseda. Kohale jõudsid ka sõjaväelised koos relvadega, kes ka saadeti koheselt majja sisse koos alles jäänud 158 mehega, seekord juba teades, kuhu minna. Peauksele tehti tormijooksu ning otsekoheselt joosti ühe salaukse juurde, mis oli plaanil aga tegelikkuses näha polnud. See avati ning sealt oli paista jube vaatepilt . Sadade inimeste surnukehad ning eriti verised trellid. Peitu olid ka pugenud need 2 meest, kes sooritasid kogu selle tapatöö.
Pärast põhjalikku ülekuulamist tuli välja, et need mehed olid seal elanud 40 aastat ning nad on vennad ja, et nemad tapsid turvamehed ja kõik vangid ning hiljem hirmutasid kõiki seal majas käinud inimesi. Põjuseks öeldi see, et kunagi oli seal hukatud nende isa. Õnne kombel olid pääsenud Vladimir ja Uno ning nemad toimetati vanematele. Sellest loost said suure õppetunni poisid, kes lubasid mitte kunagi enam sedasi teha.
Tänase päevani kutsutakse seda mahajäetud vanglat “Veriste trellidega” vanglaks nende sündmuste pärast.