tähendab terve inimese poolt oma eluskoe (vere) või organi vabatahtlikku loovutamist haigele, kes seda vajab. ● Donare (ld. k) — annetamine, kingitus, heategevus. ● Vereloovutamine on vabatahtlik ning tasustamata tegu, mis annab doonorile hea enesetunde. ● http://www.jarva.ee/index.php?page=669&article_id=19157&action=article (03.12.14) Doonorluse ajalugu ja põhimõtted ● Legendi järgi oli maailma esimene doonor pelikan. Edutust toiduotsimisest jõuetuna päästis ta oma näljas vaevlevate poegade elu iseenda verega. Seetõttu on pelikanist saanud doonorluse rahvusvaheline sümbol. ● 1628. a avastas Inglise anatoom William Harvey vereringe. ● 1666. a Londoni anatoom ja füsioloog Richard Lower tegi esimese asendava vereülekande ühelt koeralt teisele. ● 15. juunil 1667. a kandis prantsuse filosoofia- ja matemaatikadoktor ning Louis XIV arst Jean-
VEREDOONORL US Emil Haljend Kristo Lehtlaan Tauri Udras Jakko Viilo Mis on veredoonorlus? Veredoonorlus tähendab terve inimese poolt oma vere vabatahtlikku loovutamist haigele, kes seda vajab. Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Veretoodetele pole leiutatud tehis alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid. Kes sobib doonoriks? 1860 aastane. Terve, ei põe hetkel mõnda viirushaigust ega tarvita ravimeid. Kehakaaluga üle 50 kg.
Seksuaalkasvatus Marelle GrünthalDrell Tallinna Pedagoogiline Seminar Terviseõpetus/Inimeseõpetus/Esmaabi Seksuaalsus ja seksuaalkultuur Seksuaalsus hõlmab unistusi, soove, vajadusi, ihasid ja nende täitmiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja võimed. Seksuaalsusega seonduvad ka erisugused tähendused, kujutlused ja seksuaalkäitumine ehk seksuaalsuse väljendamine (verbaalne ja mitteverbaalne seksuaalne kommunikatsioon, k.a. puudutused, suudlused ja teised lõdvestavad või energiseerivad seksuaalsed tegevused). Seksuaalkäitumine on lahutamatu osa inimese identiteedist ja kogu käitumisrepertuaarist, mõttemaailmast ja tundeelust. Eelnimetatud psüühilised protsessid ja nende sisu on omavahel vastasmõjus ning igas inimeses lõimunud kordumatuks dünaamiliseks kombinatsiooniks. Iga inimese seksuaalsus on kordumatu, kuna on mõjutatud väga paljudest asjaoludest. Erootilised tunded ja seksuaaltegevus seostuvad nii individ
1. loeng Akronüümid: TH1 – t lümfotsüüdid helper, IL interleukiin CD – diferentseerumise klaster, raku pinnal olev marker, valguline v lipo.. marker. Seos diferentseerumisega – erinevatel rakkudel eri omad. DSCAM- Down Syndrome Cell Adhesion Molecule, neuronid ei tunne üksteist õigesti ära, liiga palju DSCAM valku Down sündroomiga imetajatel. Drosophilal erinevad valgu variandid – tunnevad ära eri patogeene. PPR- molekulaarset mustrit ära tundvad TLRs- Tol like retseptors PAMPs- patogeeniga seotud molekulaarsed mustrid NLRs- bakterite äratundmiseks mitte rakkudde pinnal vaid sees Evolutsioon Varasemad – ei kaasne mälu, iga kord samaga kokku puutudes sama vastus sama tugev. Kuni kõhrkaladeni. Omandatud ehk adaptiivne alates kõhrakaladest hakkab tekkima, antikehad, T ja B lümfotsüüdid. Komplement – Ehhinodermidest, seotud ka kaasasündinud immunoloogiaga, kaasasündinud retseptorid võivad midagi väga spetsiifiliselt ära tunda, enne kui patogeeni ei hä
§ Kombinatiivne muutlikus muutused DNA primaarstruktuuris, rakku tuuakse uus geneetiline informatsioon väljast. Eluslooduse kaks info levitamise strateegiat § Elusorganismides esineb kaks info ülekande strateegiat vertikaalne ja horisontaalne. § Vertikaalne ülekanne informatsiooni ülekanne toimub põlvkonnalt põlvkonnale. § Horisontaalne ülekanne ülekanne toimub geneetiliselt sõltumatute isendite vahel. § Horisontaalseks ülekandeks peab eksisteerima kaks osapoolt: § doonor, s.o. bakter, kes väljastab geneetilist materjali DNA-na; § retsipient, s.o. bakter, kes võtab geneetilise materjali vastu. Kombinatiivse muutlikkuse iseärasused prokarüootidel § Kombinatiivne muutlikkus on suhteliselt harv nähtus, suurusjärk 10-8 kombinatsiooni ühes genoomis oleva ühe geeni kohta ühe generatsiooni jooksul . § Kuigi kombinatsioone tekib harva, siis kui see juhtub, on bakterid võimelised geene vahetama ka väga suurte erinevuste puhul (madal ristamisbarjäär
Tartu Ülikool Mikrobioloogia instituut Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum II osa Tatjana Brilene, Kai Truusalu, Tõnis Karki 2014/2015 1 Sisukord 1. Mikrobioloogilise diagnostika põhiskeem. Stafülokokknakkuste diagnostika. Streptokokknakkuste diagnostika..................................3 2. Enterobakterite nakkuste diagnostika uroinfektsioonide näitel............................................12 3. Enterobakterite nakkuste diagnostika sooleinfektsioonide näitel.........................................16 4. Bordetella ja Corynebacterium’i nakkuste diagnostika..........................................................21 5. Mycobacterium spp. infektsioonide diagnostika....................................................................26 6. Anaeroobsete infektsioonide mikrobioloogiline diagnostika.................................................32 7. Spiroheetid
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED Loengukonspekt Õppejõud: Kristi Voll Olesja Zeel Ulvi Jõgi Tallinn 2009 AJALUGU Ignaz Philipp Semmelweis - Esimene arst, kes jälgis süstemaatiliselt haiglas esinevat infektsiooni ja samuti võttis tarvitusele abinõud. 1861 aastal ta tõdes, et seal osakonnas, kus õpetati arstiteaduse üliõpilasi, oli patsientide suremus sünnitusjärgsesse infektsiooni 8,3%, seevastu osakonnas, kus õpetati ämmaemandaid, vastav arv oli 2%. Semmelweis osutas, et selle erinevuse oli põhjustanud halvasti pestud käed lahangu järgselt. Kui käsi hakati desinfitseerima kloorisisaldusega vedelikuga, siis vähenes suremus 1%-ni. Seda uurimust võib pidada haiglainfektsiooni järelvalve alguseks. Joseph Lister Sotimaal, umbes 20 aastat peale Semmelweis´i avastust, hakka
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks määramine ja nendega arvestamine. Reesusfaktori ja reesuskonflikti olemus. Veregrupid: AB0-süsteem. Jaotuse aluseks on erütrotsüütide (punaliblede) pinnal esinevad A- ja B-antigeenid ning vereplasmas olevad anti-A ja anti-B antikehad. Veregrupp Antigeenid Antikehad 0 (universaalne doonor väikse vereülekande Ei ole Anti-A ja anti-B korral) A A Anti-B B B Anti-A AB (universaalne retsipient väikse vereülekande A ja B Ei ole korral) Kui peaks juhtuma, et A-antigeen satub kokku anti-A antikehaga (sama ka B’de puhul), siis punalibled
Kõik kommentaarid