Venelaste integratsioon (0)

Venelaste integratsioon Eesti ühiskonda

Integratsioon on tervikliku ühiskonna tekkimine, kus tema erinevad rahvused on võrdsed ja saavad omavahel läbi. Rahvusvähemus saab säilitada oma kultuurilise ja keelelise eripära, olles samal ajal võimeline toimima edukalt asukohamaa ühiskonnas. Integratsiooni põhilisteks tunnusteks on vastastikune tolerantsus ja usaldus.
Eesti tolerantsuse probleemid pärinevad suuresti ajaloost, mis seob meid Nõukogude Liiduga. On karm tõsiasi, et NSVL hävitas Eesti Vabariigi ja on korduvalt rakendanud meie suunas vägivalda. Osa eestlasi on küüditatud ilma igasuguse süü ja kohtuostusteta Siberisse, samal ajal kui teine osa oli sunnitud põgenema lääneriikidesse.
Suur osa praegustest muulastest on asunud siia elama N.Liidu imperiaalset rahvuspoliitikat arendama. Selle eesmärgiks oli pärast Eesti riigi hävitamist tõrjuda maalt järk-järgult välja ka eesti keel ja kultuur, asendades need vene keele ja nõukogude kultuuriga .
Oluline samm integratsiooni probleemide lahenduse poole on minevikule otsa vaatamine. Mineviku möönmine on arusaadavalt paljudele muulastele ülimalt raske, ent ilma selleta on nende integreerumine savijalgadel. Eesti venelastel on minevikupärandit ületada raskem, sest nende ajalookogemus on eestlaste omast erinev ja eriti vanem põlvkond võtab viimase kümnendi sündmusi kaotaja positsioonilt. Selle tõttu arvan, et integratsiooni probleemide lahendamiseks on väga oluline ajaloo õpetus. On tähtis, et noortele Eesti venelastele õpetataks sama ajalugu, mis eestlastele. Siiski on teada, et nende õpikud erinevad meie omadest . Nii tekibki lõhe, kus ühed vaatavad sündmusi ühelt ja teised teiselt kaldalt.

Ajaloo kaksiti mõistmine tõi meile kaasa pronksöö sündmused, mis olid suureks šokiks kõikidele- taolist vastuhakku polnud Eestis varem juhtunud. Suur mass venelasi lõhkus Tallinna tänavatel kioskeid, autosi ja ettejuhtuvaid poode, mis ühtlasi ka tühjaks rööviti. Oli aru saada, et sündmuste ajendiks ei olnud ainult pronkssõduri eemaldamine. Aprilli sündmused tõestasid, et Eesti ei ole veel seesmiselt ühtne riik.

Teiseks integratsiooni piduriks on keelebarjäär. Suur osa eakamaid muulasi ei valda eesti keelt ja ei vaevugi sellega tegelema. Nooremal generatsioonil on keel siiski oluliselt vajalikum. Juba töökoha saamiseks on vaja läbida keelekontrolle. Mina pean neid õigustatuks ja isegi vajalikuks, sest just uus põlvkond on see, millele me saame loota . Kui vanemad inimesed on kaua elanud, kõike näinud ja teavad oma enese tarkusest, siis nooremaid saab veel vormida- neile on oluline selgitada ja õpetada.
Uuringud näitavad muulaste positiivse suhtumise tõusu kohaliku rahvuse suunas, kuid kahjuks ei ole see kaasa toonud eestlaste hulgas samaaegset sallivuse ja avatuse suurenemist . See on kurb, sest on noori, kelle vanemad suhtlevad vene keeles kuid kes ise räägivad puhast eesti keelt. Siiski kui nendelt küsida, kes nad siis on, ei oska nad sellele vastata. Umbes 40 protsendil noortest on raskusi oma identiteedi määratlemisega, sest kuigi nad ise rõhutatult peavad oma isamaaks Eestit, koheldakse neid siin siiski kui võõraid, venelasi .
Integratsioon on mõlemapoolset pingutust nõudev suhtetüüp. Ühele osapoolele tähendab see kohalikku keelde ja kultuuri sisseelamist, testele mitmekuluurilise riigi aktsepteerimist. Mina arvan, et probleem on suur, sest selle jaoks, et riik funktsioneeriks korrektselt, peab ta toimima ühtsena. Arvan, et eestlaste ja venelaste puhul on kõige suurem probleem võimuvõitlus, mis tuleneb meie minevikust. Kui me oma lahkarvamustest üle ei saa, võib meil tulevikus osaks saada suuremaidki probleeme, kui meil seni olnud on.