Veenus (1)

Veenus
Veenus on Päikesest lugedes teine ja meile kõige lähemal olev planeet (minimaalne kaugus 42 milj. km). Kui meil Maal Päike ega Kuu parasjagu ei paista, on Veenus kõige heledam ja inimese silmale kõige ilusam taevakeha. Antiikajal nähti temas armastuse ja ilu jumalannat ning roomlased pärandasid meile selle planeedi nimes oma jumalanna nime. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks.
Esimene kosmoselaev , mis külastas Veenust oli Mariner 2 1962. aastal. Hiljem on Veenust külastanud paljud teised kosmoselaevad (rohkem kui 20), kaasa arvatud Pioneer Venus ja Vene Venera 7( esimene kosmoselev, mis maandus võõrale planeedile), ning Venera 9, mis saatis Maale esimesed fotod Veenuse pinnast. Üsna hiljuti kaardistas Veenuse orbiidil liikuv USA kosmoselaev Magellan radari abil Veenuse pinda.
Veenuse pind
Esimene foto Veenuse pinnast
Atmosfäär
Teleskoobis paistab Veenus küllalt suur (läbimõõt kuni üks kaareminut) ja väga hele (pind, täpsemalt pilved peegeldavad tagasi 77% pealelangevast valgusest). Et Veenuse nurkkaugus elongatsioonis on küllalt suur (47°), ei sega päike tema vaatlemist; küll häirib vaatluste planeerimist elongatsioonide vahelise perioodi - nn. sünoodilise aasta - suur pikkus (584 päeva e. 1,6 aastat). Valgusfiltrite abil võib näha muutuva kujuga tumedamaid ribasid ja laike; hästi on näha faasid . Maale lähedases asendis (nn. alumine ühendus Päikesega) ulatuvad Veenuse sirbi otsad märgatavalt üle keskjoone - seal näeme päikese poolt läbivalgustatud atmosfääri.“ Teleskoobis paistab Veenus alati sirbikujulisena, kuid selle pind pole vaadeldav, sest taevas on seal kogu aeg pilves : 49-63 km kõrgusel paikneb tihe, 71-72 km kõrgusel hõredam pilvekiht . Pilvekihtide vahel puhub kogu aeg tuul, mille kiirus on 300-400 km/h. Veenuse atmosfäär on nii tihe, et aastaaegade ning öö ja päeva vahet peaaegu ei ole.
Veenuse atmosfäär koosneb põhiliselt süsihappegaasist, mida on 96,5%, sisaldades veel 3,4% lämmastikku ja vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Täpsema analüüsiga leiab sealt ka vesinikku, hapnikku, mitmesuguseid vesiniku ja väävliühendeid ning inertgaase.
Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932. aastal, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967. aastal teada õhkkonna põhikomponentide tegeliku osakaalu . Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi. Kui Venera 7 1970. aastal Veenusel maandus, et maandumiskohas oli temperatuur 475°C ja õhurõhk küündis 90 atmosfäärini. Nii suur rõhk valitseb Maa ookeanides kilomeetri sügavusel. Tugevad tuuled, puhudes päevapoolelt ööpoolele ja ekvaatorilt poolustele, ei lase kusagil tekkida olulisi temperatuurierinevusi.
Pilved
Veenuse kollakasvalged pilved kihutavad pöörlemisele vastassuunas (idast läände) kiirusega 350 km/h, tehes täistiiru saja tunniga ehk umbes 60 korda kiiremini kui planeet ise.
Pilvkate on mitmekihiline. Põhiline pilvekiht on paarkümmend kilomeetrit paks, ta ulatub 60-70 kilomeetri kõrgusele ning sisaldab kontsentreeritud väävelhappe piisku läbimõõduga kuni 1 mikromeeter . Madalamad pilved on rikkad mitmesuguste ainete poolest. Osa pilvi sisaldab näiteks kloori, osa aga kuni sadakond tahket osakest kuupsentimeetri kohta. Veenuse pinnale lähemal pilved hõrenevad ning 30 kilomeetri kõrgusel kaovad sootuks. Ülespoole ulatub hõre udu 90 kilomeetrini. Pilvede põhikihis on nähtavus üllatavalt hea - mitu kilomeetrit, kuid siiski on pilvkatte tõttu valgustatus Veenuse pinnal sada korda nõrgem kui Maal. Veenuse pinda ei näeks me ka pilvede puudumisel, sest atmosfäär on liiga paks ja tihe.
Pinnavormid
Kuna Veenust katab läbipaistmatu pilvkate, saab tema pinnast ülevaate kas maandurite või radarite abil. Seitsmekümnendate aastate lõpus õnnestus ameeriklastel Maalt raadiolokatsiooni kaudu saada kujutis umbes kümnendikust Veenuse pinnast lahutusvõimega mõnikümmend kilomeetrit. Esimene ulatuslikum kaart tehti "Pioneer- Venus 'e" pardalt 1978. aastal, lahutus oli aga 20 korda kehvem kui Maalt. Ulatuslikumat ülevaadet Veenuse pinnavormidest annavadki vaid radarvaatlused nii Maalt kui ka orbiidilt. Peale "Pioneer-Venuse'e" on neid tehtud ka Venera 15 ja 16 pardalt (1983-1984), kuid kõige põhjalikuma uuringu viis läbi "Magellan" aastatel 1990-1994. Tema tehtud piltide lahutusvõime jäi vahemikku 120 m - 300 m.
Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Veenus on üldiselt tasane , rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Madalamad alad (" ookeanid ") vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade (mandritega).
Osaliselt sarnaneb planeedi pind kivikõrbega. Avastatud on kuni 3 km kõrguseid mägesid, 2 km sügavune , 1500 km pikkune ja 150 km laiune lõhe ning vulkaan , mille jalami läbimõõt on 300-400 km. Sageli on vulkaanipurskeid ja maavärinaid. Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed. Voolav  laava  on tekitanud voolusänge, neist suurima pikkus on ligi 7000 km. Mandrilaamade liikumisele tüüpilised elemendid siiski puuduvad, selle põhjuseks peetakse kõrgemast temperatuurist tingitud tahke pinnakihi (Veenuse koore) väiksemat paksust ja suurem at painduvust. Muidugi on Veenusel ka suur hulk meteoriidikraatreid, kuid vähem kui vulkaanikraatreid. Peaaegu täielikult puuduvad meteoriidikraatrid läbimõõduga alla kahe kilomeetri, sest neid tekitada võivad meteoorid põlevad Veenuse tihedas atmosfääris lihtsalt ära. Ka on meteoriidikraatrid sageli parvena koos, sest neid tekitanud suurem meteoor on tihedas atmosfääris purunenud . Magellani poolt tehtud fotod näitavad mitmeid huvitavaid ja unikaalseid pinnaiseärasusi, kaasa arvatud pannkoogi vulkaanid  , mis paistavad olevat moodustunud väga paksu laava pursetest ja  kroonid  , mis näivad olevat üle magma kambrite kokku varisenud kuplid .
Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustisi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Veenuse kõrgendikud on kaetud raskemetallikirmetisega. Veenusel on nii soe, et plii sulab, metallid aurustuvad ja kondenseeruvad jahedamatel kõrgematel kohtadel. See seletab, miks kosmoselaevade radarivaatlused on näidanud, et kõrgendikud peegelduvad.
Hiljuti teatavaks tehtud avastused näitasid, et Veenus on ka praegu vulkaaniliselt aktiivne, kuid ainult vähestes kohtades; suurem osa temast on olnud geoloogiliselt üsna vaikne viimased paarsada miljonit aastat.
Pöörlemine
Veenuse aasta kestab 225 maist ööpäeva, kuid alles paarkümmend aastat tagasi õnnestus USA astronoomil G. Pettingil radari abil kindlaks teha planeedi tavapärasele vastassuunaline pöörlemine. Kuna Veenus pöörleb aeglaselt tagurpidi , kestab Veenuse ööpäev 117 Maa ööpäeva ja aasta 228 Maa ööpäeva, seega on Veenuse aastas ainult 2 ööpäeva. Maale lähenedes on Veenus alati sama küljega meie poole pööratud. Selle põhjuseks võib olla tõusu-mõõnajõudude mõju, kuid päris kindel see ei ole.
Vesi
Maa põrgulik naaber Veenus võis kunagi olla meie kaksikplaneet, millel leidus suuri jõgesid, sügavaid ookeane ja kus kihas elu. Briti teadlased kasutasid NASA uurimisseadmetelt saadud radariülesvõtteid, mille põhjal sai tuvastada jõgede süsteemi, deltasid ja muid vee olemasolule iseloomulikke jooni. On arvatud, et elu võis Veenusel tekkida paralleelselt eluga Maal. Kui kliima ja temperatuur võimaldasid vee voolamist , siis sobisid need tõenäoliselt ka elu tekkeks. Teadlaste arvates võis Veenus kunagi olla üsna maaliline. Kuid umbes pool miljonit aastat tagasi algas – ilmselt rohkete vulkaanipursete tagajärjel – peatumatu soojenemine, mis hävitas Veenuse kliima ja aurustas lõpuks ookeanid.
Elu Veenusel
USA teadlased jõudsid ajakirjas "Astrobiology" avaldatud artiklis järeldusele, et Veenusel võib leiduda elu. Mikroobid võivad elada ja paljuneda Veenuse õhukeses pilvekihis, mida kaitsevad päikesekiirguse eest selles leiduvad väävliühendid. Mõni aasta tagasi avastati meie planeedil bakter , mis on võimeline elama ja paljunema pilvedes. Samasugune evolutsioon võis toimuda ka Veenusel ning kui pinnas muutus seal elamiseks liiga kuumaks, võis pilvedest saada sealse elu ainus pelgupaik. Teadlased on ka teinud NASA-le ettepaneku saata Veenusele kosmoseaparaat , mis tooks võimalikud proovid Veenuse “elanikest” Maa peale.
Veenus vs Maa
VEENUS
MAA
Kaugus Päikesest
0,72 a.ü
1,00 a.ü
Ekvaatori laius
6051 km
6378 km
Mass
4,87*1024 kg
5,97*1024 kg
Tihedus
5,24 g/cm3
5,52 g/cm3
Raskuskiirendus
8,9 m/s2
9,8 m/s2
Aasta pikkus
225 ööpäeva
365 ööpäeva
Ööpäeva pikkus
117 ööpäeva
24 h
Keskmine temperatuur
480 Co
14 Co
Rõhk
90 at
1 at
Atmosfääri koostis
CO2 96,5% ja N2 3,5%
O2 78% ja N2 21%
Omal ajal arvati, et Veenus peab olema väga Maa moodi. Veenuse läbimõõt (12100 km) ja keskmine tihedus (5,25 g/cm3) jäävad ju Maale alla vaid kahekümnendiku võrra, mass ainult viiendiku võrra. Kuidas siis sai juhtuda, et tingimused nende planeetide pinnal sedavõrd erinevad? Arvatavasti on selle põhjuseks vee puudumine Veenusel, sest nii imelik kui see ka pole, on süsihappegaasi mõlemal planeedil umbkaudu samapalju. Ka maa atmosfäär koosnes alguses põhiliselt süsihappegaasist, kuid vihmaveega reageerides moodustas ta süsihappe. See omakorda tekitas kaltsiumiga ühinedes lubjakivi . Veenusel jäi aga CO2 atmosfääri, kus ta oma tohutu hulga tõttu tekitab väga tugeva kasvuhooneefekti, millest paratamatult tuleneb ülikõrge temperatuur ja rõhk planeedi õhkkonnas ja pinnal. Suur kuumus ja õhurõhk määravadki tingimused Veenuse pinnal.
Kasutatud kirjandus:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A46BACA57B7FCD34C2256C92005C3AB5
http://et.wikipedia.org/wiki/Veenus
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/4klass/1kosmos/elutuba/venus.html
http://opik.obs.ee/osa2/ptk03/box01.html
ENEKE 3.osa, lk 184-185