Vee karedus (1)

Vee karedus
Eestis on joogivesi enamasti kare – elame paesel pinnal ning see sama paekivi teeb karedaks ka meie joogivee. Looduslik vesi võib sisaldada lahutsunud kaltsiumi- ja magneesiumisooli. Niisugust vett, mis sildaldab märgatavas kogues Ca(2pluss) ja Mg(2pluss) - ioone, nimetatakse karedaks veeks .Vee karedus oleneb vees lahustunud mineraalainete hulgast. Peale magneesium - ja kaltsiumisoolade tekitavad karedust ka teised polüvalentsed katioonid nagu Fe, Mn, Ba, Sr, Zn.
Karedus määratakse tavaliselt CaCO3 kogusega mg/l. Eriti pehme on vihmavesi ja destilleeritud vesi, üsna vähese karedusega on Eesti lahtiste siseveekogude - jõgede ja järvede vesi. Raketega kaevude ja puurkaevude vesi on enamasti suurema karedusega ja väga kare on merevesi .
Kaltsium ja magneesium on inimese organismile vajalikud elemendid, mistõttu puudub kareduse jaoks joogivees ka piirnorm . Siiski, vee kõrge karedusega seotud probleemid on tuttavad kõigile - katlakivi teke veekannudes, boilerites, pesumasinates, triikraudades, samuti pesupulbri ja seebi toime vähenemine pesemisel . Eristatakse kahte liiki karedust - jääv ning mööduv. Mööduvat karedust saab kõrvaldada vett keetes, jäävat karedust saab kõrvaldada vaid keemiliselt, näiteks ioonvahetite abil.
Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi , seep vahutab hästi, kuid karedas vees moodustab ta lahustumatuid ühendeid ning temast pole suurt kasu ehk kareda veega pesemisel kulub rohkesti seepi ja seep ei vahuta. Karedas vees ei kee oad, herned ja tangud pehmeks , teel ja kohvil ei ole õiget maitset ega aroomi . Kare vesi tekitab soojaveeboilerites ja keedunõudes katlakivi. Õrna nahaga inimestel võib kareda veega pesemine põhjustada nahaärritust, kihelust ja ketendust.
Vee kareduse vähendamiseks lisatakse veele soodat, lupja või naatriumhüdroksiidi või filtreeritakse vesi läbi spetsiaalsete ioonvahetusfiltrite. Karedus väheneb tunduvalt ka vee keetmisel , sest seejuures tekivad vees raskesti lahustuvad kaltsium- ja magneesiumkarbonaadid, mis vee seismisel ning jahtumisel sadestuvad.
Karedat vett ei ole otstarbekas kasutada söötade ettevalmistamisel, lüpsiseadmete pesemisel, boilerites ning keskküttekateldes. Kareda veega pesemise mõju on väike ja sellega valmistatavaid söötasid tuleb kauem keeta, sest Ca soolad moodustavad toitainete valguga vees lahustumatuid ühendeid. Liiga kareda vee omadusi tuleb enne selle tarvitamist kindlasti parandada, see tähendab, et vett tuleb pehmendada. Ei ole tõestatud, et karedus põhjustaks terviseprobleeme. Meestel on leitud isegi pöördvõrdeline seos tarvitatava joogivee kareduse ja südamehaiguste registreerimise vahel. Lisaks on arvatud, et liiga pehme vesi soodustab südame- veresoonkonna haigustesse haigestumist, sest vee pehmust tekitavad ained lahustavad veevärgi seintelt organismile kahjulikke aineid.
Loomatervishoiu seisukohalt on suure karedusega vesi loomadele ohutu, see tähendab, et selle kasutamine ei tekita organismis kahjustusi. Liiga pehme vee kasutamine loomade joogiveena pole organismile soodne, sest see sisaldab vähe mineraalaineid ja mikroelemente. Pehme vesi sobib hästi majapidamistöödeks, söötade keetmiseks ja loomade puhastamiseks.
Vee pehmendamine:
*Keetmine- lihtsaim võimalus vee pehmendamiseks.
*Destilleerimine- vett keedetakse, tekkinud aurud kondenseeritakse jahtumisel teise anumasse. et vee keetmisel temas sisalduvad soolad ei aurustu, siis destilleeritud vesi praktiliselt ei sisalda lahustunud soolasid. destileerimist kasutatakse keemialaboris, apteegis või tööstuses.
*Ioonivahetus- kasutatakse reaktiive, mis sadestavad vees sisalduvad kaltsium- ja magneesiumioonid vähelahustuvate ühenditena. levinuim ioniitide kasutamine, kus ioniit on võimeline vees esinevaid ioone ioniidi koostises olevate ioonide vastu vahetama .
*Veepehmendajad
Kasutatud kirjandus
1. www.miksike.ee otsingumootor : vee karedus
2. www.google.com otsingumootor: vee karedus
3. Üldine ja anorgaaniline keemia x klassile