Vargamäe lapsed, Tõde ja õigus (7)

Vargamäe lapsed, nende mängud ja tegemised.
Vargamäel sündis esimene laps Krõõdale ja Andresele, kes oli tütar. LK 66
See tütar muudkui kasvas ja kasvas, ning peagi oli Krõõt jälle lapseootel .
Krõõt oli üksinda enda esiklapsega kodus, kui uus tita tulema hakkas. Laps tuli väga kergesti ilmale. Sünnitusest veel nõrk Krõõt pidi ronima üle kõrge lävepaku, et lapsele sooja vanni teha ja ta puhtaks pesta. Krõõt oli mures, et mis näo Andres teeb, kui näeb, et teine laps ka tütar. Ta puhkes nutma. LK 98
Andres tuli koju LK 100
Kui ta oli teada saanud, et ka teine laps tütar, muutus ta murelikuks. LK 101
Juss ja Mari elasid Vargamäe saunas . Nende abielu teisel aastal sündis neil poeg. Juss oli lapse üle väga rõõmus ja siblis koguaeg naise ja lapse umber. LK 125
Nagu needus, oli ka Eesoere kolmandaks lapseks tüdruk, kuid Krõõt tundis seda juba sisimas ette. LK 126
Kui Mari seda teada sai, siis oli tal Krõõdast kahju ning kui oleks ollnud võimalik siis oleks ta arvatavasti olnud võimeline oma poja Krõõda tütre vastu vahetama. LK 126
Neljas laps läks Krõõdale elu maksma, kuid laps oli poiss. Krõõt tundis juba ette, et midagi halba võib juhtuda ja küsis Marilt, et kas tema tuleb lapsi vaatama, kui Krõõta enam pole. LK136
Krõõt tahtis Marit enda laste emaks. LK 137
Sündis poeg LK 137
Andres rõõmustas, kuid nähes Krõõda seisundit ta hea meel lahtus. Andres tundis ennast süüdi, et oli Krõõdale survet avaldanud ja nii rõhuvalt poisse nõudnud. LK 138
Krõõt suri.
Marile aga sündis tütar, kuid oma emaliku hoole alla võttis ta ka Krõõda poja, Andrese. Imetas teda, nagu oma last.
Mari ja Jussi suhted halvenesid, ning Krõõda soov hakkas aegamööda täituma. Juss tappis ennast ära, ning Andres ja Mari muutusid lähedamaks, naine oli lastele ema eest. Kahe pere lapsed elasid nüüd koos. LK 182
XXI - Mari ja Andres lasid end laulatada, et nende ühine laps sünniks abielus.
XXV – Andres tundis, nagu algaks ta elu uuesti. LK 208
Lastega eriti muret ei olnud. Vahepeal olid nad küll haiged kuid peagi said nad terveks. Ainuke häda oli Indrekuga, kes tihi jonnis ja keda valvama pidi. Teised olid tema kantseldamisest tüdinud ja püüdsid temast eemale hoida. Maret ja Liisi käisid vabal hetkel karjas karjapoisi Atu juures, kes oli puust Vargamäe koos loomade, majade ja ka inimestega ehitanud. Tüdrukutele meeldis nendega väga mängida, see meeldis neile isegi rohkem kui päris elus toimuv. Tihti kutsus ema neid aga kõige põnevama kohapeal tuppa Indrekut hoidma jälle, siis said nad küll natukene pahaseks, aga kohustus oli kohustus.
Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele - Karlale ja Joosepile salaja saepuru ja laaste viima. Lubatud oli küll vahetuskaupa teha, kuid poisid ei pidanud algul sõna. Nad nimelt lubasid puulaastud vahetada odrakaraski vastu. Tüdrukud jäid emale vahele, kuid ema ei pahandanud vaid palus neil lihtsalt natukene vähem laaste viia, sest siis võis pahandus tulla, kui isa oleks märganud. Poisid tegid laastudest igasuguseid ehitis, millest tüdrukud küll päris hästi aru ei saanud, kuid põnev oli läbi aia vaadata ikka, kuidas poisid Tügi-Vene sõda mängisid.
XVIII – Maril ja Andresel sündis jälle poeg – Ants.
XXVIII – Lapsed hakkasid surema. LK 250
Ei jõutud haigusele reageeridagi kui juba olid kaks last surnud. Peeti matused, kui aga koju jõuti leiti juba järgmised lapsed surnuna, neile järgnesid ühekaupa teised- kokku suri Kassiaru peres 6 last, alles jäi üks tüdruk- Maali. Nad ei saanud aru miks neil nii halvasti läheb, naine palus et teised saaks ka nii kannatada nagu tema. Haigeks jäid lapsed Orul (tütar ja poeg- väiksemad) , Hundipalul, Ämmasool ja Raval. Ühel pühapäeval maeti kokku 8 last. Andresel suri tütar Anni ja Maril mõlemad lapsed- Juku ja Kata. Nii ei jäänudki Jussist ühtegi last enam Vargamäele. Kõik lapsed surid kurguhaigusesse.
Lapsed muutusid aga peale haigust kurvemaks kui nad enne olid olnud, sest nende õigusi kärbiti ja ei lastud enam sinna kuhu nad oleks väga minna tahtnud- enne olgu peaaegu surm kui niisugune elu. Vanemad lapsed rääkisid noortematele rõõmsamatest aegadest ja tegudest, millest pisikesed aga midagi enam ei mäletanud. Mõneks ajaks polnud surma ega haigusi lastel ega ka vanematel.
XXIX – Vargamäele tõi rõõmu uus sulane Jaagup, noor tüdruk Miina ja lapsekari.
Indrek ja Andres mängisid koos.
Koos mängisid nad ussiga- sabast näpitsatega kinni, sipelgapessa. Uss sõi palju sipelgaid ära kuid lõpuks muutus ta ise toiduks ja alles jäi ainult selgroog.
Poisid tülitsesid väga tihti, kuid vanemad ei saanud õigust mõista kuna peremees oli ikka vanema poja, Andreses poolt ja ema oli väikse poisi poolt - iga vanem hoidis siiski enda lapse poole.
Andresele meeldis loomi tappa. Ta mõtles veel välja kuidas saaks ussi piinata- pani too piimapudelisse ulpima ja tahtis hoida teda nii kaua kuni too ära sureb aga paari nädala pärast ei olnud ikka mingit tulemust näha, sellepärast viskas poiss pudeli puruks ja tappis ussi ise ära. Ema oli mures et nii palju pudeleid katki läheb, poisid mõlemad aga ütlesid et kogemata on läinud. Aga kui ema ütles et enam neil ei ole kuskilt uusi võtta rääkis Indrek terve loo ära ja Andres sai karistada , mille peale too pisikesele poisile ka kätte maksis.
Ükskord olid nad kartulit võtmas koos emaga. Indrek jäi jälle ühe kohapeale seisma ning vajus mõttesse, vanemale poisile oli see aga vastumeelt(tahtsin temaga mängida) ning võttis tolle mütsi, pani mulda täis ning viskas kartulite vahele. Indrek sai seekord väga vihaseks ning võttis suure kivi ning viskas Andrest sellega, too aga hüppas enne pikali ja ema sai kiviga pihta ning kukkus istuli . Poisikesel oli väga paha sellepärast ja palus mitu korda vabandus . Aasta hiljem küsis ta ikka et kas see koht ikka valutab või kuidas sellega ka on. See muutis Indrekut ja Mari veel lähedamaks, Andres tundis ennast nagu ei kuuluks sinna ja oleks täiesti võõras nende juures.
XXXIII - Sellest ajast kui Andres tööle pandi ei näägelnud nad eriti palju enam Indrekuga. Indrek ja Ants käisid tihti kalal , esimesel oli palju kannatust ja tahtmist kalda ääres istuda ja oodata. Antsul seda aga ei olnud, ükskord kui tema püüdma sai siis väsis ta ootamisest suhteliselt kiiresti ära ja pani asjad kokku, Indrek aga istus tundide kaupa ühe kohapeal. LK 332
XXXIV - Pühad olid väga tõsised, selleks oli ka lastel väga raske, kuna nad ei tohtinud paljutki teha mida oleks tahtnud. Väike Andres tegi tüdrukutele ettepaneku mustlast mängima hakata, isa võttis aga ise ettepanekust kinni ja lubas varsti Andresega seda tegema hakata. Enne sõi ta aga kaua ja siis tahtis veel magama ka minna, Mari aga ütles et mees ei piinaks lapsi nii kaua ja läheks mängima. Mustlase mängimises jäi vanamees peale, kingsepa mängus jäi aga poiss peale. LK 366
XXXV – Liisi ütles aga et nad ei taha kumbki Vargamäele jääda kuna seal on ainult halvad mälestused ja seal ei saa rahulikult elada Liisi ütles ka et see koht ajab kõik üksteisele kallale, riidu. Ta ütles et ei loobu Joosepist, tehku too mis tahab. Orul arutasin Joosep ja Pearu koha pärimise asju. Poiss ütles et tema seda kohta ei taha sest nad kavatsevad nagunii minema minna sealt. Liisi püüdis midagi välja mõelda et isa nende abielule vastu ei oleks, plaaniks oli kohe laps saada. Mari kartis kohe et tüdruk nii mõtleb aga ta ei saanud sinna midagi parata. Andrese viis kogu see jutt ja siis veel kõrtsis toimuva pärast rivist välja ja haavas teda. Suvel ei käinud Maret ega Liisi enam pidudel ega ka eriti palju küla vahel sest rahvas vaatas neid halvustava näoga. Liisi oli ka käima peale saanud. Andres hakkas temaga sel teemal tõsiselt rääkima, sõimas teda ja viskas majast välja. Liisi aga ei saanud minna Tagaperre sest see oleks isa veel rohkem ärritanud. Mari tegi ettepaneku et ta läheks sauna elama nii kaua kuni kõik asjad maha rahunevad ja kõik korda saab.
XXXVI - Kui kaks peremeest oma vahel kaklesid ja õiglust nõudsid, mängisid nende lapsed aasal kodu. Tagapere poiss oli isa ja eespere tüdruk ema. Nad proovisid mängida samamoodi nagu on päriselt ning nad said sellest väga palju kasu. Ajapikku sai laste mängudest armastus. Liisi ja Joosep armusid ning abiellusid, kuigi nende vanemad olid selle vastu. Pearu soovis et tema pojast saaks Orutalu peremees ja Andrus ei tahtnud oma tütart naabritele anda. Isa viskas Liisi kodust välja ja ta pidi koos Joosepiga sauna elama minema.
Andres ei olnud laste suhtega üldse rahul, kuid noores tahtsid ära oma elu peale minna. Enne kui nad saunast lahkusid ütles Andres Marile et too peaks Liisile ikka midagi kaasa ka andma. Ta ei tahtnud seda ise teha sest siis oleks ta oma tõekspidamiste vastu astunud , selleks paluski seda Maril teha. Naine oli väga õnnelik et mees nii käitus, ta teadis et Andrese süda lõi nõrkuma kui Joosep Vargamäelt lahkus. Nad kutsusid Joosepi asjade järele (mida oli külluses, parimad asjad said endale, mitte halvad). Mees tuli koos oma naise ja lapsega sinna. Liisi oleks isalt andeks palunud kui too seal oleks olnud aga sel ajal oli jälle mees kaugele telliskive tooma läinud ja midagi ei olnud sinna parata. Liisi läks pisarsilmil seekord Vargamäelt minema. ta sai aru et isa armastas teda ikka väga.
XXXVII – Peale Liisi lahkumist hakkas Vargamäe nagu lagunema . Noored läksid ära. Esmalt Maret. Peagi tahtiski Maret mehele minna- vigase jalaga Sassile, kes isale eriti tegelikult ei meeldinud kuna ta oli tisler. Laste lahkumine kurvastas Marit väga, sest tema elu muutus üha raskemaks.
. Indrek õppis köstri juures ja tegi ka tööd. Indrek oli poiss, keda ei huvitanud hullamine ega ringi jooksmine, pigem tahtis ta olla vaikselt oma ette ja nokitseda oma asju teha. Köster andis poisile raamatu lugeda, millest too midagi eriti aru ei saanud, ainuke sõna mis meelde jäi oli paavst . Ta luges veel raamatuid millest eriti aru ei saanud kuid need meeldisid talle.
XXXVIII – Indrek läks kooli. Vanale Andresele tegi muret see et poeg Andres selline lehtsaba on ja et ta nii palju külavahel ringi käib ja et ta üldse pühakirju eriti ei loe.
XXXIX Andrese kroonu minek. Isale ütles poeg et ta ei taha Vargamäele elama tulla ja et too ei armastagi Vargamäed vaid hoopis oma isakodu. Keegi ei armasta Vargamäed sest siin oli liiga palju kurbust , viha, riidu ja õnnetus.