Varakeskaegne Euroopa – kas ühiskonna areng või langus? (0)

Varakeskaegne Euroopa – kas ühiskonna areng või langus?
Varakeskaeg saab alguse 5. sajandil peale Kristust Lääne-Rooma keisririigi langemisega 476. aastal. Tegemist oli ülekasvamis- ja muutuseajastu algusega. Lääne-Rooma lagunemisega tekib uus elukorraldus – feodaalkord , areneb läänikord ning toimub katoliikluse kindlustamine.
Keskaja riigi- ja majanduskorralduse põhialuseks olid feodaalsuhted. Põhijoontes kujunesid need välja Frangi riigis Merovingide ja Karolingide ajal ning kandusid sealt edasi mujale Euroopasse. Feodaalsuhted rajanesid kahe inimese vahelistel vasalliteedisidemetel. Vasallisuhe oli lepinguline , s.t., et vasall ei sattunud senjööri – võimsama isiku ehk nö isanda võimu alla, vaid kummalgi olid oma õigused ja kohustused. See aga põhjustas lepingupoolte ebavõrdsust ja nii kujunes vasalliteedi kaudu läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia, mille tipuks oli kuningas ja aluseks väikevasallid. Kuid kuna feodaali sesikohalt oli maa ilma talupoegadeta väärtusetu, püüti neid kõigest väest maa küljes kinni hoida. Seepärast muudeti talupojad sunnismaiseks, mis tähendas ühiskonnaelu langust lihtrahva seas.
Varakeskajal oli põhiliseks usuks katoliiklus , mis eelkõige domineeris Lääna-Euroopas. Kirikust sai range hierarhia ja territoriaalse korraldusega institutsioon , mille organisatsioonopõhimõtetest võtsid eeskuju ka ilmalikud valitsejad . Kogu keskaja vältel oli kirik ühtlasi ainus arvestatav kultuurikandja ning vaimulikud sageli ainsad kirjaoskajad ja hariduse jagajad. Euroopa rahvaste ristiusustamine oli aga väga pikk protsess ning toimus sageli vallutuse käigus ning suurt osa etendasid ka misjonärid, kelle ülesandeks oli paganlike Euroopa hõimude ristiusku pööramine. Üks olulisemaid sündmusi oli frankide ristimine, seal võeti ristiusk vastu 469. aastal kohe katoliikluse vormis. Varsti suudeti ristiusustada kogu Euroopa ja nüüd tõusid esile Rooma paavstid . 756. aastal moodustati Itaalias Paavstiriik ehk Kirikuriik .
Varakeskaegses Euroopa ühiskonnas langes majandus- ja linnaelu . Frangi riigist oli Karolingide ajaks saanud impeerium, mis hõlmas tohutult suurt maa-ala. Vallutatud aladel oli suur kultuuriline mitmekesisus , kuid impeeriumil puudus seesmine ühtsus, tegu oli vaid sõjaliselt liigendatud piirkondadega. Sellepärast oli Karolingide impeerium võrreldes Bütsantsi keisririigiga maailmamajanduse seisukohalt alaarenenud ääremaa. Bütsantsis langesid jõukad linnad araablaste kätte ja araabia piraadid häirisid kaubandust, kui Konstantinoopol püsis sellegipoolest suurlinnana ning kaubavahetus idamaaga ei katkenud. Langes linnaelanike arv, teed lagunesid ning veevärk jäeti hooletusse, avalikud hooned hüljati. Suuremad linnad olid eelkõige usulised keskused, mitte kaubandus- ja käsitöökeskused. Põhiline oli naturaalmajandus – kõik vajalik toodeti ise või saadi vahetuskaubanduse teel; maksti natuuras .
Ühiskonna arengule mõjus ka suured sõjad ja vallutused . Näiteks löödi Karl Martelli juhtimisel 732. aastal Poitiers’ lahingus tagasi araablaste edasitung Euroopasse, Pippin Lühikese sõjakäigud Itaaliasse 754. ja 756. aastal, sõda Bütsantsi ja Karolingide vahel, Gallia vallutamine frankide poolt ning viikingite retked Euroopasse.
Bütsantsi kultuur oli tähtis vahelüli antiikkultuuri ja kaasaja ning Idamaade ja Lääne-Euroopa vahel. Suur osa oli vaimulikul kirjandusel. Erilise populaarsuse kogusid pühakute elulood ehk hagiograafiad, mis on ka väärtuslikeks ajalooallikateks. Tähtsad olid ka kronograafiad ehk maailmakroonikad, mis olid samuti suureks toeks ajalooteadusele. Bütsants avaldas suurt kultuurilist mõju ka slaavi maadele ning 9. sajandil koostati slaavi tähestik. Ka Karolingid panustasid olulisel määral kultuuri arengusse. Nad rajasid palju ilmalikke õppeasutusi ning kloostreid, kus tekkisid uued tõlkimise ja käsikirjade ümberkirjutamise keskused. Sellist Karolingide kultuurilist arengut nimetatakse Karolingide renessanssiks.
Kuna Lääne-Euroopas langes linnaelu, käis alla ka kaubandus. Kujunes feodaalkord ja pärisorjus, talupojad muudeti sunnismaiseks. Feodaalsuhted muutsid ühiskonna liikmed ebavõrdseks ja tekkis feodaalne hierarhia. Suured sõjad ja vallutused põhjustasid ühiskonnaelu langust ja inimestele kannatust. Linnad muutusid kaubandus- ja käsitöö keskustest usukeskusteks ning üha tähtsamale kohale riigis tõusis usk ja vaimulikud. Olenemata kultuuri arengust toimus varakeskaegses Euroopa ühiskonnas siiski langus, sest peamisteks ühiskonnaelu rollitäitjateks on eelkõige valitsemine ja riigikorraldus, mis sellel ajal Euroopas ühiskonna arengule kaasa ei aidanud.
Liis Umbleja
10b